Maailmas on palju rahvaid, kelle eksistents, kultuur ja keel kõiguvad juuksekarva otsas. Baskid on ühed neist. Kuigi baskidel pole oma riiki, on Baskimaa elanikkond umbes 3 miljonit inimest, kellest alla kolmandiku räägib veel baski keelt. Nii nagu Eestiski, on baskid küsimuse ees, kuidas säilitada oma kultuur järeltulevatele põlvedele, hoida alles seda, mis viimased aastasajad olemas on olnud.

Pablo Iraburu ja Iñaki Alforja filmi keskmes on just nimelt lavastus, mis nende teemadega tegeleb. Marcos Morau jaoks, portreteeritava lavastuse koreograaf-lavastaja, on kultuur midagi elavat ja edasiarenevat. Kultuuri ei tohiks just nimelt "säilitada", kultuur peab elama, arenema, ainult siis on lootust, et ta jääb säilima ja püsima, kõnetama ka tänapäeva inimest.

Seitsmekümne kahe minuti jooksul saab näha, kuidas Morau valib elemente baski kultuurist, mida lavale üle kanda ning tähelepanu alla tõsta. Lavale jõuavad nii baskide mütoloogiline pärimus kui sporditraditsioonid (pelota) ning kõige krooniks kohalik lambakarjus, kes hoiab elus baskide rahvalaulu. On imeline vaadata, kuidas need oma peamisest keskkonnast väljarebitud/väljavalitud elemendid asetuvad lavaruumi puhtasse esteetikasse. Ruumi, kus kõik need baski kultuuri elemendid esile tõusevad, kus neid saab teravdatud mikroskoopilise pilguga jälgida, vaadelda ning nende olemuse ja ilu üle mõtiskleda.

Kuigi esmapilgul võib jääda mulje, et film on vaid vahend ühe lavastuse sünni jälgimiseks, siis tegelikult on film ise sarnane kunstiline tervik, mis sageli väljub lavastuse kontekstist, haarab omakorda lavastuses nähtavaid elemente ning arendab neid filmilikult ise edasi (näiteks lõppkaader, mis on lavaruumi asemel asetatud imelise Baskimaa maastiku taustale).

Oleks huvitav rakendada sarnast meetodit ka eesti kultuurile, käia ringi, vaadelda ja uurida, siis valida välja kõige olulisemana näivad elemendid ning asetada need lavaruumi või filmilindile. Kõik see kõlab muidugi tuttavlikult, sest eks ole kõik muuseumidki (eriti aga see äsjavalminud rahvauhkus ERM) sarnased paigad, kus kõige tähtsamaid elemente eri kultuuritasanditest vaatajale presenteeritakse. Teisipäevast pühapäevani 10.00 – 18.00, esmaspäeviti on aga paraku selle pandora laeka uksed suletud. Seega, kes filmi neljapäeva õhtul festivalile vaatama ei jõudnud, sel tasub kindlasti minna Eesti Rahva Muuseumisse ning vaadelda kauni kaasaegse ruumiesteetika taustal meie kultuuri kõige olulisemaid osiseid.