Hobuse unenägu või elevandi unistus? 31. märts 2016

Antropoloogia kui teadusharu kujunemine oli esialgu tugevalt mõjutatud koloniaalvõimude vajadustest ja ettekirjutustest. Reisiti kaugetesse paikadesse, et teha lähemat tutvust eksootiliste rahvastega. Antropoloogia enam koloniaalvõime ei teeni, ent meie-nemad vastandus uurijate ja nende subjektide vahel on antropoloogias endiselt üks keskseid teoreetilisi arutlusteemasid. Vahel heidetakse antropoloogidele nüüdki ette uuritavate eriliste, ent siiski harvaesinevate joonte rõhutamist, et neid põnevamaks muuta.

Ehkki Kristof Bilseni “Elevandi unenägu” on film kaugest ja üsna eksootilisest Kongo Demokraatlikust Vabariigist, rõhutas autor linastusele järgnenud Skype’i teel peetud vestluses, et tema käsitluse keskmes on tavaliste inimeste igapäevaelu. Sellega soovis ta eristuda tüüpilistest Aafrika käsitlustest, kus fookusesse asetatakse kas tragöödiad ja õuduslood või seksika välimuse ja värvikirevate rõivastega kohalikud muusikud. Bilseni väitel oli tema eesmärgiks võimalikult täpselt ja objektiivselt ehk hinnanguteta reaalsust kajastada. Ta lähenes filmitegemisele antropoloogiliselt ehk lasi end protsessil kanda, nautis teekonda, teadmata täpselt, kuhu ta jõuda võiks.

Filmivõtete käigus kerkisid uuesti üles teemad, mis hästi tuttavad antropoloogiaõpikutest ja -loengutest: dekolonisatsioon, postkolonialism ja globaliseerumine. Ilmsiks sai erinevus definitsiooni ja tegelikkuse vahel, hästi tulid esile väljajätud. Debatid ebavõrdsetest võimusuhetest said teise tähenduse, kui valusalt selgeks muutus teadmine, et võimututel vist polegi võimule lootust. Kui arvudest saavad inimesed ja statistikast tuttavaid nimesid sisaldavad lood, on raske jätkata teoretiseerimist samal viisil, nagu seda sai ehk tehtud ülikooli raamatukogus.

Ehkki minu ja filmis kujutatud persoonide senine elukogemus ja ilmselt ka tulevikuvõimalused on erinevad, tajusin kõigi sõna saanutega siiski tugevat sidet. Meid ühendab kõik, mis on inimlik, eriti aga paindlikkus kõikvõimalike oludega kohanemiseks, soov oma eluga midagi tähenduslikku ette võtta ning peaaegu kustumatu lootus paremale tulevikule. 

Film kulgeb rahulikus ja mõtlikus tempos, mis nii mõnegi saalis viibinud kooliõpilase esialgu üsna rahutuks muutis. Alguses mõtlesin isegi, rikutuna läänelikust mul-on-kogu-aeg-nii-kiire-ja-igal-hetkel-peab-olema-võimalikult-efektiivne mõtteviisist, et linateosele olnuks hoopis sobilikum pealkiri “Hobuse unenägu”. Kui kord enda sisemise kella teises tempos tiksuma suutsin panna (selleks ei kulunud üldsegi ülemäära kaua aega), tõdesin hoopis, et sisuga sobinuks rohkem, kui ingliskeelne "Elephant's Dream" olnuks eesti keelde tõlgitud kui “Elevandi unistus”.