„Maa hääled" - film, mille visuaal paneb kuulama 30. märts 2016

Filmifestivali kontekstis visuaalikesksust problematiseerida võib tunduda kummaline — me ju vaatame filmi —, ent ei maksa unustada, et hea linateose puhul on väga oluline ka kaadritega sobiv helikeel. Uus-Meremaa filmis „Maa hääled” (2014) on heli ja pilt minu jaoks võrdselt olulised. Filmi lummavad looduskaadrid pakuvad loomulikult palju silmadele, ent mulle tundub, et peamiseks eesmärgiks on siiski filmivaatajaid tähelepanelikumateks kuulajateks koolitada, rõhutada helide ja paikade omavahelist seotust ning laiendada inimeste arusaama muusikast.


Filmi peategelaseks on Richard Nunns, kes on viimased 30 aastat tegelenud taonga pūoro ehk maooride traditsiooniliste muusikainstrumentide tundma õppimisega. Ta on töötanud väsimatult selle nimel, et elustada vana eluviis, mis meistrite kadumise tõttu võinuks igaveseks unustuse hõlma vajuda. See on lugu erineva etnilise taustaga inimeste koostööst, milles kesksel kohal on vastastikune austus ja aupaklikkus. Taonga pūoro puhul pole oluline mitte ainult pille sõrmitsema õppida, vaid saada tundma kogu musitseerimisega kaasnevat mõttelaadi. Vallata taonga pūoro’t tähendab mõista inimese ja teda ümbritseva keskkonna vahelist seost.

Antropoloogias on liiga suured üldistused küll soovimatud, kuid väidan siiski, et lääne haridusega inimestel on muusikast sageli väga konkreetne arusaam, mis baseerub matemaatilisel lähenemisel ning õige-vale, hea-halb, puhas-must kategooriatel. Muusikat esitatakse laval ja kontserdisaalis ehk selleks ette nähtud paikades, musitseerimist õpitakse haridusasutustes ehk see jäetakse professionaalide hooleks, muusikat salvestatakse, intonatsiooni kontrollitakse. Seevastu loodushäältest ollakse sageli kaugenenud, linnamüra on muutunud domineerivaks ja inimesi kurdistanud. Eestis see probleem ehk veel nii akuutne pole, elame metsade-rabade vahetus läheduses, ent kogu oma elu suurlinnas veetnu jaoks on tuule ulgumine erinevates maastikuvormides ilmselt tõepoolest midagi senikuulmatut.

Võib liialdamata öelda, et just tänu Richard Nunnsi ja tema sõpruskonna tegevusele on taonga pūoro helid taas Uus-Meremaa elanike jaoks loomulikuks muutunud. Nüüd rikastavad kasutatakse neid instrumente džässis, hiphopis ja teistes muusikastiilides, taonga pūoro’ga loodud helid on filmide taustamuusikaks ning juhatavad sisse raadiosaateid. Helide tekitamise kõrval on vähemalt sama oluline maooride muusikaga seotud tõekspidamiste selgitamine ja levitamine. Nunns on kolmkümmend aastat õpetajana töötanud, ilimselt osati tänu sellele on tema viis infot edastada hästi hoomatav, ent selguse huvides ei ohverdata ühtegi detaili. Käsitlus on põhjalik ja nüansirohke.


Lisaks ühe maailma nägemise viisi tutvustamisele on „Maa hääled” kindlasti ka portreefilm väga karismaatilisest ja elu näinud mehest. Maoori muusikat ja filosoofiat tutvustatakse filmi keskse karakteri Richard Nunnsi kaudu. Režissöör Paul Wolffram ise on intervjuudes tõdenud, et Nunnsi tugev isiksus määras ka filmi olemuse ja võtete kulgemise, teda juhendada või suunata oli keeruline. Filmi eelduseks oli Nunnsi ja Wolfframi eelnev hea läbisaamine. Võtetel ei olevat Nunns lasknud end oma toimetustes kaamerast häirida, ta uuris kive ja katsus taimelehti, tegi peatusi, istus ja mõtiskles täpselt siis ja seal, kui ja kus õigeks pidas. Ta kulges omas tempos ja ilmselt just seepärast tundsin vaatajana, et ta on kogu aeg täielikult kohal. Liigutavad olid suureplaanilised kaadrid Nunnsi hoolitsetud küüntega kätest, mis Parkinsoni tõve tõttu kergelt värisesid, hoidmas peente nikerdustega instrumente, millega seotud teave võinuks igaveseks kaduda, kui poleks olnud ühe mehe kustumatut kirge. Oskused usaldatakse neile, kes hoolivad: taonga pūoro kohta saabusid õpetussõnad Nunnsile unes nagu maooride puhul kombeks.

Muljetab vabatahtlik Liina Pappa:
"Nii visuaalselt kui ka muusikaliselt lummav film, mis tõmbab vaataja maailma, mille kirjeldamiseks ei piisa tühipaljastest sõnadest. Sellest filmist õpime, et muusika on igal pool meie ümber – kivides, teokarpides, metsas. Tuleb vaid leida õige „instrument“ ja muusika maa seest välja meelitada, sest loodus on pille täis: helisid on võimalik tekitada kividega, taimelehtedega või hoopis seest õõnsat puud kasutades. „Maa hääled“ on ideaalne näide sellest, kuidas pealtnäha lihtsate ja kõigest dekoratiivesemetena näivate pillidega on võimalik paari tooni kasutades maalida silme ette võimsad maastikupildid – olgu selleks saladuslikke helisid täis mets, Uus-Meremaa võimsad mäed või loojuv päike ja kerge tuuleiil. Muusika on kõikjal, tuleb leida vaid üks vaikne hetk, et õppida seda õigesti kuulama."

Intervjuusid režissööriga
http://lumiere.net.nz/index.php/voices-of-the-land-an-interview-with-paul-wolffram/
http://www.flicks.co.nz/blog/amazing-interviews/interview-paul-wolffram-director-of-voices-of-the-land-nga-reo-o-te-whenua/