Pühapäevaste toidufilmide järelmaitsed 29. märts 2016

Elus on palju ebavajalikku, mille võib kõrvale jätta, aga söögita poleks elu ise võimalik. Paast on mõeldav, aga mitte pikaajaliselt. Enamik meist sööb hea enesetunde ja tegutsemisvõime säilimise nimel mitu korda päevas. Tingituna nii tihedast kokkupuutest toiduga lihtsalt ei saa selle üle mõtisklemata jätta. Toidu kasvatamine mõjutab meid ümbritsevat keskkonda, toidukraami hankimise kaudu saame luua sidemeid teiste inimestega, söödust saab me olemus, toidu valmistamine on üks eneseväljendusviise. Toit on nii eraldiseisev universaalne vajadus kui rikkalik aines lugematul hulgal uute seoste loomiseks. Maailmafilmi “Kulinaarse kino” eriprogrammi raames näidatud filmid lähenesid toiduteemale igaüks isemoodi nurga alt, demonstreerides nõnda toidu suurt potentsiaali väga erinevate teemade käsitlemisel.

Toit ei sobi prügikasti

Ehk kõige enam tegevusele ärgitav ning osati (antropoloogilise) aktivismi alla liigitub film “Wastecooking — ära reosta, kokka!” (2015), mille keskmes on püüd panna inimesed mõistma, kui suur osa (umbes kolmandik!) täiesti söödavast toidust erinevatel põhjustel kunagi tühjadesse kõhtudesse ei jõua, vaid hoopis jäätmekastid täidab ja hiljem prügimägedeks vormub. Tundub ebamõistlik? Kui jah, siis sekkumisvõimalusi on palju, iga ümbritsevast hooliv kodanik saaks valida vähemalt ühe valdkonna, kus probleemiga tegeleda. Päästa võiks ebastandardse suuruse (hiiglaslikud suvikõrvitsad) või kummalise kujuga (embavad porgandid) köögivilju, karbiga võiks koju kaasa paluda restoranis või kohvikus tellitud portsust üle jäänud osa. Ostetud, aga kapi tagumisse nurka ununenud tooteid, millele trükitud “parim enne” või “kõlblik kuni” kuupäev juba minevikuks muutunud, ei maksaks kohe prügikasti visata, vaid usaldada lõpliku otsuse tegemisel iseenda aistinguid. Esimesel päeval söömata jäänud osa valminud roale saaks läheneda kui loomingulisuse proovikivile ehk mõelda, kuidas see sööjaid rõõmustaval viisil uuesti taldrikule panna, mitte pärast nädala möödumist ära visata. Kust alustada? Mida muuta iseenda harjumustes? Kas asuda kohe poekettide prügikaste tuuseldama või revideerida esialgu oma külmiku sisu?

Kokkuvõtvalt aitab raiskamist vältida lugupidav suhtumine kõigesse söödavasse: mis on toiduks mõeldud, see tuleb ära tarvitada. Liha tarbimisega seoses räägitakse “ninast sabani” ideoloogiast, aga sama põhimõte on rakendatav ka taimede puhul. Paljusid osi köögiviljadest visatakse ära harjumusest, ehkki tegelikult pole mingit kaalukat põhjust, miks porgandit koorida või redisepealsed kompostikasti heita. Oluline on probleemi teadvustada, tõsta teadlikkust võimalikest lahendustest ning inimesi toidualaselt harida. Usun, et söögi valmistamise oskus võiks liigituda ellujäämiseks vajalike pädevuste nimistusse ning olla seepärast koolihariduse kohustuslik komponent.

Koduste maitsete võimalused

Loomulikult on maailmas piirkondi, kus kokanduslik asjatundlikkus on hea koduse kasvatuse lahutamatu osa, eriti neidude puhul. Ehkki sageli peetakse naiste õlul lasuvat igapäevase toidu valmistamise kohustust nende ühiskondlikus mõttes teisejärgulise staatuse peamiseks põhjuseks, saab filmist “Gastronomaadid” (2014) selgeks, et naistel on võimalik neidsamu oskusi kasutades ka oma positsiooni parandada ja sõltumatust suurendada. Filmis saavad sõna viis naisimmigranti, kes töötavad Londonis asuvas rändrestoranis Mazi Mas, kus kõik kokad ongi sisserändajatest ja pagulastest naised, kes valmistavad klientidele süüa oma pere traditsiooniliste retseptide järgi. Kodukohale iseloomulike toitude valmistamist võib vaadelda kui viisi, kuidas säilitada side oma päritolupiirkonnaga. Tuttavlikke maitsed ja lõhnu tundes tekib soe turvatunne.

Teisalt meenuvad ka tähenduslikud inimesed, kellest ollakse lahutatud, ja paigad, millest viibitakse kaugel. Koduigatsus süveneb. Lisaks pole roogade täielik reprodutseerimine sageli paraku võimalik näiteks teatud eksootilisemate toiduainete puuduse või kehvema kvaliteedi tõttu. Tekib pettumus. Restoranis töötamine tekitab teatava majanduslikku kindlustatuse, mis võimaldab uues riigis paremini toime tulla, kuid kodukandi roogade valmistamine hoiab mälestused möödunust akuutsed, mis võib kohanemisprotsessi oodatust hoopis raskemaks ja valulisemaks muuta. Mida valmistaksin ise, kui tekiks võimalus restoranis Mazi Mas põll ette siduda ja pliit sisse lülitada? Mis sõnumit kannaks mu valik? Kuidas meeldiks selle maitse teistele?

Intellektuaalne stimulatsioon

Toit ei ole tarvilik ainult oma ihuliste vajaduste rahuldamiseks, vaid pakub vaimutoitu ja meelelisi elamusi. Toidukordade vahele jääva aja arvutamine, portsjonite kaloraaži kalkuleerimine ning täpse toitainelise väärtuse välja selgitamine ei ole mulle kunagi imponeerinud. Kui pean söömist eelkõige intuitiivseks protsessiks, idealiseerin ehk toiduga seonduvat, kuid olen sellegipoolest veendunud, et maksimaalsete maitsenaudingute tagamiseks on mõistlik kaloritega seotud matemaatikaga mitte tegeleda. Toitu käsitlevad kunstivormina kaks ülejäänud programmi valitud filmi, “Vaimutoit” (2015) ja “Pühendusega kokakunst” (2015).

Esimeses neist tutvustas oma kulinaarseid tõekspidamisi kolme Michelini tärniga pärjatud restorani elBulli peakokk Ferran Adriá. Avakaadrid lauast, millel nõud, lauahõbe ja lillevaasid, annavad alust arvata, et järgneb mitme(kümne)käiguline degustatsioonimenüü, ent osalejatele rõhutatakse juba alguses, et kõhutäidet selle sõna tavalises tähenduses oodata ei ole. Küll aga toidetakse uudishimu ning pakutakse ohtralt uusi ja üllatavaid lõhna- ja maitseelamusi. Kõhtu ei tohigi liiga täis saada, muidu kuhtuks meeleerksus ja raugeks huvi. Põnev on jälgida, kuidas toidusündmusel osalenud aina entusiastlikumalt oma kogemuse üle üheskoos kaaseinestajatega arutlema hakkavad. Ainus tavapärane toit on juureitsesai ja või, kõik järgnev aga koduköögis tundmatu: suitsumaitseline vaht, trühvlilaastud serveerituna veinipokaalis, erinevat sorti seemned nutiseadme ekraanil, läbipaistev keelel hetkega haihtuv leheke, lõhnaõlipudelist otse suhu pihustatav alkohoolne jook. Mille põnevaga võiksin õhtusöögilauas küll ise oma külalisi üllatada? Milline oleks nende reaktsioon? Kas nad pettuvad, kui toidan neid tavapärasest erineval moel?

Rännukihk ja võimalus suhestuda

Kui eelnevad linateosed ergutavad mõttetegevust ja panevad iseendale küsimusi esitama, siis film “Pühendusega kokakunst” tekitab vastupandamatu soovi kohe kulinaarsele rännuretkele asuda, et kogeda võimalikult palju uusi maitseelamusi ning näha, kuidas elada nõnda, et toit ei oleks hetkekski kohustus ega töö, vaid alati lõppematu rõõmu ja elamuste allikas. Vaatajal võimaldatakse saada osa maailma restoranide absoluutsesse tippu kuuluva El Celleri töötajaskonna rännakust läbi nelja riigi, kus külastajatega jagatakse oma tõlgendust Kolumbia, Mehhiko ja Peruu köögist. Menüü koostamisele eelnesid retked mainitud riikidesse, et koguda ainest nii inspiratsiooni kui tooraine mõttes. 

Filmid vaadatud, on viimane aeg asuda õhtusööki valmistama. Teel kinost kodukanti Karlovasse jõuan järeldusele, et Kreeka spinati-ürdi-fetajuustupirukas, mille jaoks sõtkusin täisterafilotaina valmis juba eelmisel õhtul, klapiks nii maitsete kui tekstuuri poolest kenasti magushapu nelgimekiga porgandi-rabarbri-läätsesupi juurde. Magustoidu valmistamisele enam aega ei kulu, vaja on vaid laupäeva pärastlõunal kuumutatud ja seejärel ööpäevaks külmikusse sõelale nõrguma tõstetud pasha, mille valmistamisel tuginesin osati 1930. aasatest pärit retseptile. Kõik sel pühapäeval nähtu ainult kinnitas mu veendumust, et köögis veedetud aeg pole kunagi raisatud, sest muudab igapäevaelu kordi põnevaks ja sisukamaks.

Mõtisklen, kui suur on nende inimeste hulk, kes on seotud mu õhtusöögiga. Esmalt tootjad, ainuüksi mu valmistatud piruka jaoks vajamineva tooraine kasvatamise, töötlemise ja turustamisega on vaeva näinud uskumatult palju inimesi erinevatets paikades üle ilma: jahu väikesest kiviveskist Võrumaalt, oliiviõli, palsamiäädikas ja fetajuust Kreekast, roosa sool Himaalajast, külmutatud spinat Prantsusmaalt, till ja petersell Tartu turult, piparmünt Eesti ürditalust, porrulauk Hollandist, kanamunad Mooste lähistelt. Lisaks retseptide autorid (mitu korda nad antud toitu valmistasid, et tagada retsepti töökindlus?), leibkonna liikmed, kellega koos köögis toimetan, tuttavad, kellega toitu jagan... Toit ei tohiks kunagi muutuda iseenesestmõistetavaks.