Haavatavus on elamise viis 4. märts 2015

Pille Runnel, festivali direktor

Tõsielu ja tegelikkust käsitlevaid filme vahendav 12. Maailmafilmi festival toob publikuni ligi kuuskümmend dokumentaali. Filmivalikus saavad kokku visuaalne antropoloogia ning dokumentaalfilmid, mis tegelevad kultuurilise mitmekesisuse ja kultuurilise representatsiooni küsimuste, aga ka poliitikaga. Hea võimalus värske pilguga teisi kultuure vaadata ning nähtule kaasa mõelda!

Dokumentaalfilmide vaatamise eelduseks on avatus meile varem tundmatute inimeste eludele ja sellele, kuidas need elud me silme ees lahti rulluvad. Vahel vallandab see kogemus mõjuvaid emotsioone, loob filmi tegelastega tugeva kontakti. Ja vahel sunnib see end eemaltvaatajana tajuma. Kuna vahetu kontakti tekkimine ja kadumine on dokfilmimaagia keskne osa, eelistame me ekspertintervjuude asemel kuulda filmides portreteeritavate inimeste endi häält ja püüda vahetult mõista ka seda, miks nad vahel – nii indiviidide kui ühiskondade tasandil – vaikivad.

Maailmafilmi festival peab lugu dokumentalistikast kui autori vaateviisi väljendusest, kus esmatähtsad on esteetilised ja jutustamisega seotud põhimõtted, kuid eeldame samas, et autor ühendab need printsiibid ausa uurimistööga ja arusaamisega valikutest.

Maailmafilm on eripärane, paljud näidatavad dokfilmid on seotud kultuuri dokumenteerimise ning uurimisega. Ühel peakorraldajaist – Eesti Rahva Muuseumil on aastaid oma filmi- ja videostuudio. Esemete, fotode ja kirjalike arhiivimaterjalide kogumise kõrval on ERMis kultuuri jäädvustamisel olnud väga oluline roll ka filmil. Ajalooliselt oli muuseum üks traditsioonilist elulaadi jäädvustanud etnograafilise filmi pioneere terves N Liidu alal.

Tänapäeval muutub filmimise oskuslik ja teadvustatud kasutamine kultuuri jäädvustamiseks muuseumide ja kultuuripärandi kontekstis järjest olulisemaks. Kultuuri jäädvustajate kõrval toodab üha enam liikuvat pilti ajakirjandus. Eriti kasvab tänu tehnoloogia kättesaadavusele „igameheloome“ hulk, digimeedia keskkond võimaldab sisu hõlpsasti levitada – millest muidu Youtube’i erakordne populaarsus! „Liikuva pildi“ hulga kasvukiirusest annab märku ka tänavu festivalile saadetud filmide üle tuhande küündiv arv.

Visuaalse antropoloogial ja kultuuride jäädvustamisega tegeleval dokumentalistikal – filmidel, mis valmivad ühe või teise kultuuri pikaajalise uurimise ja sellesse pikaajalise süvenemise tulemusel – on tänapäevases pildikülluses järjest olulisem roll õpetamis- ja uurimistöös. See on ka Maailmafilmi festivali üheks oluliseks ülesandeks. Antropoloogilist dokumentalistikat leiab üha enam ka filmimaailma tippude hulgas. Eelmise aasta festivali programmis olnud filmidest kaks leidusid Oscarile kandideerima kvalifitseeruvate filmide lõppnimekirjas.

Aga tänavu? Maailmafilmi programmist leiab tavapäraselt palju märksõnu nagu maailmarändurid, traditsioonilised kultuurid ja šamanism, religioon, sport, kaunid kunstid ning poliitiline aktivism. Filmivaliku üheks keskseks teemaks on seekord haavatavus ja inimliku piiratuse ületamine. Haavatavusest saab mõelda personaalsel tasandil (näiteks sellest kui emotsioonist ja seostest kunsti või teadustööga), aga see mõiste on olulisel kohal ka kaasaegse riskiühiskonna (poliitilised, sotsiaalsed, tehnoloogilised aspektid) mõistmisel.

Haavatavus on inimkogemuse keskne osa, mis annab sellele kogemusele tähenduse. Olla haavatav on hirmutav, ent võimas ja autentne elamise viis. Psühholoog Brene Brown kirjeldab haavatavust ka kui inimeste kõige kesksemat emotsiooni: „Tunda tähendab olla haavatav“. Haavatavus on sild teiste inimeste, armastuse, rõõmu, loovuse ja empaatiani. Rea filmide fookuses on psühholoogilised ja vaimse tervise teemad, aga ka kultuuri, kunsti ja loovuse valdkond. „Salto Mortale“ räägib õnnetult kukkunud köietantsijast, kes tõuseb taas jalule ja toetub traumale kogu oma edasises loomingus, muutes oma võimete piiratuse oma võimaluseks. Film „C-minoori eripärad“ portreteerib muusikut, kes ehitab keerulisele ja isolatsioonis veedetud noorpõlvekogemusele üles lummava muusikalise teekonna. Haavatavus on loovuse sünnipaik ja tööriist.