Haitil tõeterakesi korjamas 23. märts 2013

Eemalt on raske tegelikkust hoomata. Mõistmiseks  tuleb ligemale minna, sisse elada, olla osa. Oma käega katsuda, kõrvaga kuulata, silmaga näha. Selleks võtabki Bilbao ajakirjanik enda missiooniks tungida silmapettuse taha ja leida lootusetuks juhtumiks tembeldatud riigis midagi lootustandvat. Kas kõik ongi nii halb kui paistab? Oma esimesest Haitil käigust on ajakirjanikul palju ebameeldivaid mälestusi, mida meedia omaltpoolt on võimendanud. Selles riigis valitseb vaesus, kuritegevus, korruptsioon, mahajäämus, kõrge suremus.. Kaadrisse jäävad automaatidega noored mehed, rusude all hinge vaakuvad inimvared. Maavärin on niigi raskustes virelevale riigile veelgi probleeme juurde tekitanud. Teisalt tegi see Haitile omamoodi reklaami, tõstes selle mitmete suurriikide huviorbiiti ja massimeedia väljaannete esikaantele.

Niisiis pakkis jutustajana esinev loo autor taas oma seljakotid ja sõitis uuesti Haitile, kaasas filmivarustus ja soov dokumenteerida tegelikku olukorda. Materjaliks kogunes intervjuusid kohalikega, kes rääkisid eri vaatenurkadest oma kogemustest ja nägemustest. Negatiivse esmamulje alt hakkas välja kooruma midagi lootustandvamat.

Film jättis õhku palju küsimusi. Milline on inimkonna tulevik üldisemalt? Kes päästab Haiti ja maailma? Kuid ka lootusetuna näivas olukorras on lootust ja seda film just näitaski. Kui halvemaks enam minna ei saa, saab liikuda vaid paremuse poole. Maavärin oli üks raskemaid võimalikke õnnetusi, kuid see muutis Haiti maailmakaardil nähtavaks. „Ärge unustage Haitit“, pandi filmis mitmel korral südamele.

Lisaks mõtlemapanevale süžeele köitis meeli ka filmi tempokas rütm, mis hoidis huviga silmi ekraanil esimesest minutist viimaseni ega lasknud mõtetel mujale rändama minna. Rütmi aitasid hoida hästi valitud muusika ja peatükkideks jaotatud narratiiv, mis kandis tervikuna hästi välja.

Hea film, mis jäi meelde ja kõnetas nii sisu kui vormi poolest.