Sakslased elavad Saksamaal, hindud Indias, eestlased Eestimaal ja rastafarid Jamaikal. Nii on see ikka olnud ja paljud arvavad, et just nii võiks see ka igavesti jääda: kui igal rahvusel on oma riik ja nad kõik seal paigal püsivad, siis justkui olekski kõik hästi. Valitsused kontrolliksid paremini iga kodanikku, kord oleks majas ja võõrkeeli poleks tarvis õppida.

Minu arust üsna õõvastav pilt. Päris paljudel erinevatel põhjustel maailm reaalselt nii korrastatud ei ole. Ja pole kunagi olnudki, kuigi müüdiloome masinavärgid üritavad etnilistele gruppidele üle ilma sisendada „iidseid“ rahvusmüüte. Inimesed ja terved kogukonnad kolivad ühest kohast teise ja mitte kõik ei taha assimileeruda ja vanu kombeid-väärtusi uue täiskomplekti vastu välja vahetada. Võõra kultuurigrupi puhul kiputakse seda tihti peamiselt negatiivselt või lausa ähvardavalt nägema: „Mingu tagasi, kui meie moodi ei oska või ei meeldi“, aga meie kultuuri võõrsil alalhoidjaid nähakse pigem kangelaslikus valguses. (Võrdle näiteks väliseestlaste rahvatantsugrupid või Eesti kirikud USAs vs moslemite soov kanda pearätti või ehitada pühakodasid Euroopas.)

Maailmafilmi festivalil oli seekord eriti palju filme, mis rääkisid kas inimesest või tervest kogukonnast, kes on täiesti uude kultuurikonteksti kolinud. Põhjused võivad olla väga erinevad, näiteks armastus (Ruslan Ukrainast Eestisse), maavärin (Lyndon jt rastafarid Montserrat saarelt Londonisse), kodumaa poliitiline ebastabiilsus (Sri Paskaran jt tamilid Sri Lankalt Saksamaale).

Kõige üllatavamaid kaadreid ka kunstiliselt hästi õnnestunud filmis pakkus ehk Westfalenist pärit Saksa dokumentalist Melanie Liebheit. Ühe tamili mehe lõpmatu energia pealt on Saksa väikelinna kerkinud uhke hindu tempel ja usufestival ujutab igal aastal linnakese üle kümnete tuhandete külalistega kogu Saksamaalt, Prantsusmaalt, Belgiast jne. Lausa vaataja silme all sulavad kahtlustava ja skeptilise kohaliku vanamehe näolt eelarvamused, kui ta on ajapikku sunnitud tõdema, et veidrad võõramaalased ei tee midagi kriminaalset ega muidu kahtlast, toovad linna pigem põnevust ja koristavad enda järelt isegi kõik ära. „Uuestisünd Westfalenis“ on üles filminud, kuidas väga erinevad kultuurid võivad ühe kogukonna tasandil aktiivselt kõrvuti toimida ja üksteist toetada. Rääkigu see Angela Merkel „multi-kulti ebaedust“ mida tahes.

Hindu preester Sri Paskaran tunneb end Saksa bürokraatias kui kala vees

Filmis „Tuli põleta Paabel“ jutustas londonlanna Sarita Siegel erakordselt isikliku loo, mida nähes rahvuspuhtust jutlustav Priit Pullerits ilmselt minestaks. Blond Sarita armus Kariibi saarelt looduskatastroofi tõttu Londonisse evakueeritud rastafari mehesse, sai temaga lapse ja läks pärast lahku, jälgis ka mehe sõprade elu, süvenes rastakultuuri ja tegi sellest kõigest avameelse filmi. On üks asi lugeda mehe/naise rollide kohta rastakultuuris, mille tuum ka reggaetoni hittide über-machodest laulusõnadest välja paistab. Aga hoopis teine asi on vaadata, kuidas üks sümpaatne Briti naine kultuurierinevust vaikselt avastab ja sellega elama õpib. Sarita suudab keerulise isikliku loo juures jääda rastakultuuri mõistjaks, vahendajaks, selgitajaks. Ta pingutab, et anda oma pojale võimalus isa maailmast täpselt nii palju osa saada, kui see heledate lokkidega tumedanahaline poiss vähegi tahab.

Rastafarid Londonis

Filmi veelgi põnevam tasand on pilguheit rastafari filosoofiasse, mis saab vaatajale kindlasti selgemaks just tänu kahe eri keskkonna – rohelusse uppuva Kariibi saare ja Londoni betoondžungli – kõrvutamisele. Tagasi müütilisse koju Etioopiasse ei olnud kellelgi raha neid saata, nii jäid kodust kistud rastad esialgu külmale surnukambrit meenutavale kuninganna Elizabethi maale. Rastade rahu ja armastuse võnked pannakse linna-Paabelis kõvasti proovile ja nii mõnigi eksib teelt. Ometi leiavad ka kuritegevusse takerdunud rastamehed Londonis oma päikselise relva Paabeliga võitlemiseks – muusika ja rastapeod. London saab küll juurde mõned pahad poisid, aga muutub ka värvilisemaks, rõõmsamaks ja paremaks, sest üllatus-üllatus: erinevus tõesti rikastab. Minu arust suurepärane film, selle festivali üks paremaid, mis tabas paaril hetkel päris sügavalt ühte meist erinevat mitmekihilist maailma.

Sarita Siegel skype'i kaudu vaatajatega vestlemas

Sama filmibloki esimene film „Püha tuli“ klappis hästi "Paabeliga" kokku. Mitte ainult Svjata Vatra (ukraina keeles „püha tuli“) tulisuse pärast, vaid ka sisult: Ukraina lopsakast rohelusest tuli vägilane Ruslan, võttis Eesti naise ja pani eestlased hüppama, rõõmustama ja ukraina keeles laulma.  Film ei kipugi kahjuks eriti sügavale, vaid jääb pigem lõbusaks road movie’ks: Ruslan viib Eesti bändimehed oma kodumaale rokkima. Lisaks maalitakse pilt kõige eeskujulikumast ja ideaalsemast pereisast, kellesugust iga Eesti ema ilmselt tütrele väimeheks tahaks – integratsioon missugune, nagu ka Ruslan ise muigab. Tore muidugi, et Eestis mõni läbinisti rõõmus film ka sünnib, ja Ruslani-sugune päikesepoiss oli kindlasti filmikujulist õlalepatsutust väärt.

Mele Pesti