Elasin seitse aastat tagasi üksteist kuud Portugalis, imekaunis Lissabonis. See kõige-kõige koht ja ilusaim tund aasta jooksul oli aga hoopis rongisõit Kirde-Portugalis, Tras-os-Montese piirkonnas. Kitsarööpaline raudtee oli ehitatud üle saja aasta tagasi ainult inimkäte jõul ja nii keerutas ta järskudel nõlvadel ümber mägede neid läbimata, balansseerides vaiksel suhinal võimsaid kurve võttes dramaatilise jõeoru ja kaljuseina vahel. Kohalikud soovitajad väitsid, et see polegi see kõige ilusam liin, veidi ida poole, Tua ja Mirandela külade vahele jääb teine lõik, mis on veelgi kaunima loodusega paigas.

Jutt Tua liinist jäi südamele ja 2010. aastal reisisingi tagasi Portugali, sihiks just see Tras-os-Montese osa, kus raudteeliini äärsetes ja veidi kaugemates külades olla aeg peatunud ja inimesed elavat rahulikku, justkui Euroopa serva taha jäävat elu. Hiljaks jäin. Aastal 1887 Portugali kuninga Luis I poolt sisseõnnistatud raudtee, tollase inseneritehnika suursaavutus, pandi 1992 kinni, sest perifeerse piirkonna areng ei olnud valitsuse prioriteet. Viimased kümme aastat on liinil suur segadus: vahel mõned osad toimivad paar kuud, siis on kehva hoolduse tõttu õnnetus ja kogu liin suletakse taas kuudeks või aastateks. Praegu  toimib süsteem, kus umbes 15 km Mirandelast välja sõidab raudteel trammi meenutav sõiduk, tõeliste mägede vahele jõudes tuleb aga ümber istuda väikebussi, mis ülejäänud tee pööraselt keerutades reisijad Douro jõe äärde Tuasse viib. Sel päeval, kui mina seda teed läbisin, oli meid "trammis" kolm ja edasi bussis peapööritusega võitlemas kaks, mõlemad eestlased.

Eks selline statistika annab kohalikele poliitikutele taas võimaluse pealinna kõnekoosolekutel mikrofoni möirata, et no ei ole seda liini vaja mitte kellelegi. Ja Portugali viib päikselise progressi teele hoopis hüdroelektrijaam, mis Tua jõe ürgoru lihtsalt hävitaks ja praeguse raudtee üle ujutaks. Arvestamata sellega, et kui riik veidigi raudteesse investeeriks, kohalikele sobivatel aegadel taaskäivitaks ja Euroopa turismimessidel turundaks, oleks olukord ilmselgelt vastupidine. Iga küla, kust rongiühendus on ära võetud, on 10-30% oma elanikkonnast kaotanud, nagu filmis üks Rohelise Partei poliitik teatas.

Portugali režissöör Jorge Pelicano annab kogu sest masendavast loost filmis "Peatu, kuula, vaata" ülevaate, keskendudes just kohalike elanike vaatenurgale. Portugalis sai ta esinduslikul dokfestivalil Doclisboa küll parima Portugali filmi auhinna, aga teised filmitegijad süüdistasid teost liigses telelikkuses. Eesti mõistes telelik see film kohe kindlasti ei olnud, äärmiselt poeetiline filmikeel, visuaalsed metafoorid ja külade-vanameeste-kasside vaikelu ülesvõtmine ei konkureeriks TV kiirmontaazhiga kuidagi. Küll aga oli veidi ehk liialdatud kahe asjaga: sümbolite ja oma pointi tõestava paralleelmontaažiga. Tammi poolt üleujutatud raudtee metafoor mitmes võtmes; väike poiss, kes kivid vee teelt eest ära korjas; rongi surm ja hauakaevamise pildid -- need kõik olid võimsad sümbolid, aga oleks piisanud ehk ühest. Samuti oli ehk liigagi puust-ja-punane poliitikute valedele vastupidise visuaalinfo monteerimine nende ütluste taustale või siis Shveitsis imehästi toimiva mägiraudtee kaadrite kõrvutamine rohtunud ja õnnetu Tua liiniga. Samas: eesmärk pühitses vahendi, sest Pelicano film toetab õiget võitlust ja korrumpeerunud poliitikute tühja jutumulli tuleb püüda tühjaks lasta kui vähegi võimalik. Just Maailmafilmi toimumise nädalal astus filmis suuga suurt tammi ehitanud ja progressist jahvatanud Portugali peaminister Jose Socrates tagasi -- Portugal on pankrotis ja keegi ei tea, mis saab tammidest, raudteest ja kogu riigist.