Peruu köök ihub maailma peale hammast 24. märts 2011
Maailmafilmi korraldajad lubasid sel aastal erinevate meelte peale rõhuda. Maitsmismeel on sel festivalil küll alati au sees olnud: Eesti köögi paremaid palu pakutakse nii festivali väliskülalistele kui ka publikule – seegi kord kostitati avaõhtul imelise kartulipudruga terve suure kinosaali täis rahvast.
Peruu film võttis enda peale maitsmismeele ergutamise nii intensiivses vormis, kui see kinolina vahendusel üldse võimalik on. „Keetes kokku unistusi“ oli visuaalseid kulinaarahvatlusi otsast otsani nii pungil täis, et isegi treilerit vaadates sai selgeks, et tühja kõhuga seansile minek oleks sulaselge enesepiinamine.
Esimese hooga paistis filmi algul välja käidud idee töötada Peruu köök sama tuntuks kui globaalselt läbi löönud sushi-restorani kontseptsioon ehk liialt ambitsioonikas. Aga tund hiljem tundus see juba täitsa tehtav. Kõik filmis sõna saanud Peruu kokad, kokaõpilased ja toidutundjad paistsid peamises olevat ühel meelel: Peruus tehakse imehead ja üsna unikaalset toitu ja on ainult pealehakkamise küsimus, et see teadmine maailma viia. See kiire montaazhi ja veidi teleliku pildikeelega, ehk isegi reklaamfilmina mõjuv linateos teeb selleks oma tubli töö.
Filmitrupp rändas mööda ilma ja näitas ilmselgeid edulugusid Peruu restoranidest Londonis, Pariisis, New Yorgis. Vahele pikitud lõigud viisid vaataja Peruu kokakunsti juurde: maal, külades ja linnatänavatel segatakse ülisuurtes pottides ülisuurte kulpidega kokku maitsed, mida peruulased kogu maakeral hiljem taga igatsevad ja taastada proovivad, et keelel sulav maitsebukett nad hetkeks lapsepõlve tagasi transpordiks. Üks põnevamaid traditsioonilise toiduvalmistamise viisidest algas suurtest munakividest püramiidi ehitamisest, selle alla sai lõke, kivid aeti kuumaks, toore liha tükid, kartulid ja hernekaunad pisteti nende vahele, siis lasti püramiidil kokku kukkuda ja kaeti hoolega pealt kinni. 45 minuti pärast oli see maa-ahi oma töö teinud. Kivid kaevati lahti ja korjati nende vahelt välja täiesti valminud ja ilmselgelt ka imehea praad.
Peruus ei ole ma ise rännanud, aga eeldan, et naabermaa Boliivia maitsetes on ühtteist sarnast. Mäletan oma hämmastust, kui viljatuna näiva loodusega isoleeritud mägikülas Boliivia kiltmaal kattis võõrustaja-proua õhtul laua, kuhu ilmusid imeväel värsked liha- ja kalaroad, juurviljahautised ja supid, kus kõrguse leevendamiseks alati ka kokalehti lisati. (Arve oli tookord kahe peale umbkaudu 6 eesti krooni.) Peruus lisanduvad veel värsked ja enamiku maailma jaoks eksootilised Amasoonia maitsed, näiteks kalad, kes kõrgvee ajal igasugu eksootilisi puuvilju vitsutavad. Madriidi toidufestivalil suutsid Peruu kokad just viimasega sealse nõudliku publiku täielikult ära võluda.
Peruus ei ela enamik inimesi meie mõistes just materiaalses plaanis rikkalt. Seda meeles hoides mõjub ehk veidi kohatult näha Peruu köögist rääkivas filmis palju geomeetriliselt sätitud gurmeeroogi ja udupeeneid restorane. Ometi ei mõjunud kaadrid külatoidust sel taustal kuigi kontrastselt – ilmselt Peruus ongi tavaks ilusaid toite valmistada. Aga rikkuse ja vaesuse kontrast on loomulikult teema ja vägagi põletav, üks tippkokkadest võttis selle filmis ka korduvalt jutuks. Lahenduste pakkumiseni siiski ei jõutud ja kaudne plaan kodumaa heaolu parandada Euroopasse loodud restoranides Peruud reklaamides ja nii turiste Peruusse meelitades ei veennud just väga. Tugevamini mõjus hoopis visuaalne metafoor, kui kõrvuti olid monteeritud kaadrid lainetavast rahvahulgast ja potis ühtseks massiks saavatest juurviljadest. „Miks me küll oma riigis ei suuda erinevusi kokku segada ja tugevuseks muuta, kui kokanduses see nii hästi välja tuleb?“ küsib filmi jutustaja. Üks tegelastest aga meenutab, et tema lapsepõlves oli mestiits veel veidi halvustav sõna, tänaseks on ta aga oma identiteedi üle väga uhke. Nii et olukord paraneb, ja kui kohaliku kokakunsti edulgi on selles oma roll, siis meil jääb ainult loota, et mõni Peruust pärit kokk ka Eestisse tee leiab.
Mele Pesti, kultuuriuurija