Teise päeva mõtisklusi 23. märts 2011

Möödas on festivali esimene filmipäev, aga muljeid on peas juba nii palju, et uni ei taha kuidagi tulla. Aga ei tea ka hästi, kust seda lahtiharutamist alustadagi...

Selle aasta festival on niisiis meeleline - ja juba ta võtabki meid tõepoolest kõigi meeltega oma haardesse. Alustasime eile helide maailma kuulamisest ERMi saalis ja maitse- ning lõhnaelamustest Moostes, jätkasime täna Athenas juba hooga samas vaimus, lisades sellele veel nägemismeele. Nüüdseks siis „festivali ihu“ söödud ja esimesed filmid vaadatud. Näis, kas nädala lõpuks ka seitsmes meel avaneb...

Esmaspäevases helide töötoas sai palju räägitud just meelte omavahelisest seotusest ja proovitud ka omal nahal, mis juhtub siis, kui püüda lahutada seda, mis muidu meil koos. Kas helide maailm püsib iseenesest, omal kahel jalal, või hakkab ta kohe otsima tuge pildist, ja selle puudumisel visuaalset juurde kujutlema? Ehk teisipidi hoopis, millised on need helid ja helimaastikud, mis tekitavad rohkem pilte me peas, mis võib-olla ka tekitavad filmi, millised helid aga teevad midagi muud, loovad rütmide ja viisidega oma maastikku? Kas näiteks inimhääli või koduloomi kuuldes tekib pilt kergemini kui MRI-masina kolksumisest? Või kui puhuvad Nepaali tuuled, kas nende karedust on näol tunda lihtsalt neid kuulates? Või tekib sellest mingi omaette tervik, hoopis teine, Nepaali reaalsusega täiesti sidumata elamus?

Nõnda siis - kas see maailm, mida me kuuleme, on ikka seesama maailm, mida me näeme, kui Tartu saalis pannakse mängima lindistus Harvardi ülikooli laboratooriumidest? Tekib justkui kiusatus vastata, et... ei ole ju. Kui me kuulame filmidest väljalõigatud hääli, siis – kui tahes visuaalsed inimesed me ka poleks – ikkagi ei näe me mingil juhul peas sedasama filmi, millest lõige pärit on (kui just pole juhtunud seda filmi varem nägema, nii et see meelde tuleb). Jah, kummaline on see lahutamise kogemus. Seda enam, kui mõelda nende peale, kes ainult näevad ega kuule, või ainult kuulevad ega näe... sest me võime ju silmad kinni panna või pista kõrva tropid, aga meil ei ole tegelikult ikkagi mingit võimalust teada saada, kuidas täpselt nad maailma tajuvad. Siiski tahes tahtmata jääb kumama nägemise ülemuslikkus kuulmise üle, sinna ei ole ilmselt midagi parata. Isegi inimesed, kes töötavad heliga, kasutavad ikka just filmitegijate sõnavara – travelling shot, close up, general plan, depth of field...

Tänastest retrospektiivi filmidest jäi vist kõige rohkem meelde ja meeltesse see põhjalikkus, millega Mark Soosaar iga oma filmikaadri on valinud, ja sellest loodud ilu...

Lõpetuseks veel Kullar Viimse uus ja vaimustav film „Hing“ - korstnapühkijast  Franceskost ja vabastava hingamise harjutajatest - milles need kaks täiesti erinevat reaalsust on kokku heegeldatud niivõrd tabavate üleminekutena, et tekitavad pidevalt naeruturtsatusi saalis. Ja nende  kahe maailma vahel istub hingekoer ja vaatab kannatlikult üle õla inimeste veidrate mängude ja püüdluste peale.

Kullari filmist kirjutab ka Õnne Pärl oma blogis.

Madli

Mooste toiduklubi hõrgutised