Alto do Minho särtsub ja hingab, vabalt 20. märts 2013

Alto do Minho pole dokumentaalfilm, mis jutustaks lugu ühe kindla narratiivse alguse, kulminatsiooni ja lahendusega. Alto do Minho pole film, mis hoolika ettevaatlikkusega pilluks vaataja ette järjestikke killukesi, mis hoiaksid publikut niidi otsas, nii et on põnev, nii et on tore. Alto do Minhos pole ühte keskset karakterit ega mõnda selgepiirilist rituaali, mida antropoloogilise huviga jälgida ning kaader kaadri haaval täies truuduses publikuni tuua. Alto do Minho kõnetab vaatajat hoopis teistel tasanditel. Alto do Minhost õhkab Alto Minho piirkonna "päris" õhku - Põhja-Portugali mägedes elavate inimeste kirge, nende suhtumist ellu, nende eneseesitusi. Filmi autor, kunstiharidusega Miguel Filgueiras, kes on materjali ise filminud ja ühtlasi ka monteerinud (ning seda on tulemusest tunnetada), on filmis esitletud piirkonnast ise pärit. Ta kuulub nende noorte inimeste hulka, keda selles selles filmis eriti ei ole - kohalikud noored. Piirkonna rikkalikku muusikat, tantsu, kohati sürrealistuna tunduvat pärimuskultuuri ja lõbusat argielu esitatakse pigem vanemate inimeste ja laste kaudu. Selle peale ohkas Miguel filmile järgnenud arutelus (mis muide jätkus sama sürrealistlik-naljakas ja ambivalentses tunnetuses), et see on kogu teema kurb saatus. Noored on külast välja kolinud ja käivad pigem diskoteekides, kui nendel uskumatutel rahvapidudel. Nii nagu kurvastab ka reaalsus, et filmi produktsiooniks otsiti rahastust viis aastat ning tööd võtteväljal oli kahe aasta jagu. Migueli sõnul oli oluline aga kohapeal töötada kaua, sest filmi tegemise juures polnud keeruline mitte tehniline pool, vaid hea kontakti loomine kogukonnaga, mis on kogu töö platvormiks. Lisaks on kohapeal muidugi ka lõbus. Ma pakuks, et see oli rütm. See oli filmi rütm, mis lubas läheneda publikule mitte-lineaarselt. See rütm, mis läbistas kogu filmi ja pani publiku Alto Minho rahvaga samas vibratsioonis tantsima, võlus ka kompositsiooni ja esteetiliste lahendustega. Montaaži kasutati vahendina selleks, et rõhutada teatud nüansse vaatlusaluses mikromaailmas, vorm peegeldab sisu, ja olen minagi seal Portugali mägedes osana mõnest järgmisest fiesta'st, kus keeratakse muusika nii valjuks, et ümberkaudsed külad kõik teaksid, kus õitseb elu täna öösel täiega. Muide, Tartus on sel nädadal kohal ka filmi helirežissöör Diego, kelle töö on samuti kiiduväärt panus kogu filmi. Film hingab ja särtsub, ning seejuures loob ka dokumentaalset antropoloogilist teadmist, küll natuke teistsugust kui ilmselt suudaks verbaalne.