Teine päev Konventsioon, mis on juba välja kujunenud, on see, et festival algab sisulises tähenduses teisipäevast, kui kokkusaavad film, autor, publik ja moderaator. Korraldaja jaoks on see kergendus, vaataja jaoks on see võimalus kogeda midagi uut ning autoril on jõudnud kätte aeg kõnetada oma loomingulist mina - sajandivanune aparaat "Cinema Paradiso" läks turtsudes käima. Käima läks ta seekord visuaalse antropoloogia klassiku Colette Piault autoriprogragrammiga, kus ta siis ise esitles oma elu ja oma filme. Kuigi tänasel päeval oleme jõudnud olukorrani, kus on väga haruldane see, et mõni filmitegija üldse nõustub ennast nimetamast visuaalseks antropoloogiks, siis ometigi fakt on see selline põlvkond eksisteerib ometigi. Olukord siis ja praegu on loomulikult muutunud. Seitsmekümnendatel nähti antropoloogia ja filmi abielus võimalust, mitte piiranguid. Ja selles mõttes, et need filmid jäädvustavad oma aega suhteliselt ilma manipulatsioonideta, siis on neil erinevalt propaganda- ja mängufilmidest tekib neil aja möödudes omaette väärtus. Sest nagu ütles prantsuse romaanikirjanik Le Clézio - me ei jää ilma mitte kaotatud paradiisist, vaid hoopiski ajast ja selle revolutsioonidest.

Hiljem, põhiprogrammi vaatamise ajal, kui algasid Lotta Petronella filmi "Saarte naised" esimesed kaadrid, tegi Colette ühe olulise remargi,kui ta ütles, et milline kergendus on vaadata vabu naisi ekraanil. Niivõrd-kuivõrd saab olla vaba saare peal, tunduvad need meditatiivse olekuga soomerootsi saarenaised suhteliselt OK olevat. Eelmised filmid olid rääkinud nimelt kas mitmenaisepidamise argipäevast, kus naiste vabadus on äriliste tehingutega muude hüvede vastu vahetatud ("Kõrbepruudid"/Ada Ushpiz) või siis vene balletikoolis toimuvat isiksuse arengu vägistamist ("Ilus tragöödia"/David Kinsella). Kas see vabaduse ja orjuse eristus nüüd ikka nii selge alati on, see on omaette teema, sest nii või teisiti oleme ikkagi me oma kultuuri orjad, sest see on ju üks viis, kuidas isiklikku vabadust vabatahtlikult piiratakse. Aga siin on muidugi teisiti selles mõttes, et tegu on isikliku valikuga mitte pealepandud kohustusega. Ise valitud vangla ja ise valitud kong - nii et targematel on ikka lootus välja rabeleda ja ülejäänute pärast pole mõtet muretseda, sest midagi ei saa ju reaalselt nende jaoks muuta. 

Või saab? Või ikka ei saa? 

Igatahes ei maksaks suhtuda liiga kriitiliselt nendesse lollpeadesse, kes üritavad võidelda teiste inimeste vabaduse eest. Nii näiteks on mõned õrnatundelisemad (aga võib-olla ka lihtsalt väiklased, rumalamad ja silmakirjalikud) keeled küsinud, et mis mõnu sai  ikka see enda sõnul romantilise hingega macho-mees Kinsella, kui ta oma filmi huvides teismelise tüdruku ellu sekkub ning üritab talle anda mingit enda väljamõeldud vabadust. Või mida see ajakirjanikust juuditar ronib sinna beduiinide probleemide sisse ning tuues asja avalikuks ja saades oma filmi eest mitmeid kaalukaid auhindu ning seeläbi lihtsustab moodsate väärtuste jõudmise keskaegsete arusaamadega territooriumile. Esimene asi, mis juhtub on see, et kaastunde taga nähakse madalamaid ihasid ja edasi te teate ise, mis järgneb. Ostrakism ja diskriminatsioon - palju õnne! Muidugi kui need lollpead peaksid osutuma edukateks, siis tuleb muidugi neile monument püsti ajada, mille poole saaks palvetada iga ilmaga, aga ega, noh, s e l l e l e ei pea praegu mõtlema.

Mõelda võib millele tahes, vähemalt kommertsiaalsest survest vabas festivalil võib seda ikka teha. Ja üleüldse Pablo Picasso oli ka halb abielumaterjal, ent mis siis? Teatud mõttes need lollpeadest loovisikud ju pööravadki maakera ümber oma telje. 

See kõik on suht-koht depressiivne, nii et kui mitte õnnelik lõpp, siis mingi lahendus oleks ikkagi väga teretulnud. Et maakera pöörleks ja aeg läheks edasi ning inimesed saaks oma väikestele probleemidele suured lahendused. Et näiteks nomaadide lapsed ei peaks kooliskäimise pärast oma perekondi ja õnnelikku eluviisi hülgama ("Kivikarjamaad" ja "Kool liikumas"). Selline asi oleks nagu jaapani zen-budismis koan'i ära lahendamine - väike muutus, mis muudab kogu maailma. Kas teie teate juba oma koani vastust? Aga küsimust ennast ikka teate või?  

Peeter Riba