Maailmafilm 2019 13. märts 2019

Head Maailmafilmi sõbrad

Kui Maailmafilm alustas, oli festivali põhiline missioon viia publikuga kokku need filmid ja filmitegijad, mida ei olnud lihtne mujalt leida. Telekanalite dokumentaalfilmide programmid olid Eestis alles välja kujunemas ja veebipõhised dokumentaalfilmide vaatamise võimalused olid olematud. Antropoloogilist dokumentalistikat said huvilised hea tahtmise juures küll näha, aga kokkuvõttes oli tegemist pigem eksootilise fenomeniga: paljuski sõltumatute ja akadeemiliste filmitegijate jäädvustuste ja uurimustega eluolust kaugetes maailmanurkades, mis tõid oskuslikult välja uuritud elulaadide argisust või kultuuriliste ja etniliste kogukondade maailmapiltide ja maailma tõlgendamise viiside erilisust.

Praegune Maailmafilm toimub küllaltki teistsuguses maailmas. Festivali külalised reisivad ise ja kujundavad ise oma meediavalikuid. Kogemustest tuhandete kilomeetrite kaugusel saab osa iseenda telefonist sotsiaalmeediarakenduste vahendusel vaid sekundite jooksul.

Mis roll on jäänud loovale ja antropoloogilisele dokumentalistikale? Mulle tundub, et olulisem kui kunagi varem. Dokfilmide tegijad on oma süvenemises, lugude rääkimise oskuses ja kaasahaaravuses, oma julguses filmikeelega eksperimenteerida, ühed selle kirju ja valjuhäälse  meediakeskkonna majakad. Ühelt poolt ütlevad needsamad argielu nähtamatust harutavad lood seda, et iga elu ja elukogemus on väärt, ja et igapäevaelus on palju avastamisväärset. Teisalt on ka Maailmafilmi tänavuses programmis lugusid, mis puudutavad meie ühise maailma teravamaid valupunkte, olgu nende teravik siis ühe perekonna suhetes, poliitilistes pingetes või üleilmastumises.

Programmis on ka lood, mis avaldavad austust elu vastu või süvenevad inimeste alati loovasse hinge – olgu need siis folkloorse tagapõhjaga lood nähtamatutest metsa- või mereolenditest (programm „Asjad, mis võisid juhtuda“) või oskusest tulla keeruka eluga toime läbi kunsti, mis on alati suurem kui elu (programm „Kunst hoiab elus“).

Paljude autorite käekirjaks on visuaalne antropoloogia – need on filmid, mis ei ole tehtud meeldimiseks filmitööstusele, vaid sügavast vajadusest uurida, aru saada ja näidata.

Eriprogrammidest on festivali kavas taas akadeemilisem programm „Kaasaegsed lähenemised visuaalsele antropoloogiale“. Lühikese eriprogrammi oleme sidunud ka Eesti Rahva Muuseumis hetkel avatud näitusega „Ise tehtud Eesti“, mis räägib elust 1990ndatel ning sellest vastuolulisest kümnendist.

Festivali meeskond ja korraldajad – Eesti Rahva Muuseum, Elektriteater ning Maailmafilmi Ühing – tänavad südamest festivali toetajaid, sealhulgas meie rahastajad ja partnereid Eesti Filmi Instituudist ja Tartu Linnavalitsuse kultuuriosakonnast ning disainibüroost Fraktal. Täname ka neid saatkondi, kes oma riigi filmitegijate festivalil osalemisele õla alla on pannud. Suurim tänu läheb aga kindlasti festivali vabatahtlikele.

Elamusterohket filminädalat!

Pille Runnel,

festivali direktor