LAUPÄEV 28.03

10.00

Naine mulli seest

rež Netta Loevy, Iisrael, 59 min

VAATA FILMILÕIKU

“Ma tean sind telekast,” ütleb Khaled, kurt palestiinlane Lee Danile, Israeli viipekeele tõlgile, kui nad armee kontrollpunktis kohtuvad. Lee naerab. Ta naerul on eriline helin, mille suudavad vahel ära tabada isegi kurdid inimesed. Ka kuuljad teavad teda väikese mulli seest teleekraanil, tõlkimas programme viipekeelde. Väljaspool mulli käib Lee tõlkimas kurtidele väga erinevates olukordades: koolis, kohtus, teraapias, isegi sünnitustoas. Film läheb mulli sisse ja räägib selliste inimeste loo nagu Lee, kes elab vaikuse ja helide vahel.

Õige mees õiges kohas

VAATA FILMILÕIKU

Conakrys (Guinea pealinnas), Rahvapalee fuajeesaalis troonib seina peal muljetavaldav fresko Fadouba Oularé kujutisega. Ta on kujutatud oma džembega ja teda ümbritsevad tema inimesed, tema vintpüss ja pidusööming. Ta on Sékou Touré valitsuse Guinea elanikkonna mobiliseerimiseks välja saadetud sõnumi reinkarnatsioon: “Õige mees õiges kohas”.

Fadouba Oularé muusikale on jätnud jälje ümbritsev keskkond ja ajalugu. Nii elava rituaalina kõigil kohalikel sündmustel ja fundamentaalse Guinea revolutsiooni elemendina, omandab tema muusika müstilise dimensiooni. Sama kompleksne kui tema muusika, on Fadouba Oularé esmajoones kunstnik, kuid ka oma klanni vanem, sõdur, vargakütt ja ravitseja.

Fadouba Oularé isiku kaudu antakse edasi nii traditsioonilist Mandingue muusikat, rahva ajalugu kui ka tema rahva ees tänapäeval seisvaid raskusi.

Cédric Dupire
Cédric Dupire sündis 1979. aastal. 2003. aastal läks ta Indiasse, et kuulata traditsioonilist Rajasthani muusikat. Sellest kohtumisest sündis tema esimene täispikk dokumentaalfilm “Musafir” (Fatumbi auhind festivalil Bilan du film ethnographique, Pariisis 2005). 2006. aastal läks ta Lääne-Aafrikasse tegema filmi “Õige mees õiges kohas”.

Matthieu Imbert Bouchard
Matthieu sündis Pariisis. 16-aastasena hakkas ta õppima Aafrika muusikat ning viimased kümme aastat külastab ta pea igal aastal Lääne-Aafrikat, eesmärgiga parandada oma teadmisi ja õppida meistritelt. Kui ta 2004. aastal esimest korda Fadouba Oularet kohtas, tuli tal mõte teha temast film.

12.30

Elu kandes

rež Brechtje Boeke, Holland, 37 min

Oostveenide perekond elab vaiksel ja rahulikul tänaval, samas majas, kus nad on elanud juba 40 aastat ja loodavad elada veel kaua aega. Majaperemees on 89-aastane, tema naine on kaks aastat noorem ning neil on neli poega. Vanim poeg, Rinus on 57-aastane ja elab endiselt koos vanematega. Nende päevaplaan koosneb harjumuspärastest tegevustest, mille abil nad, olgu see siis hea või halb, lahutavad enda ja üksteist meelt ning hoolitsevad endi eest. Vanapaaril ja nende pojal on majapidamises kindlad rollid. Kodust väljaspool järgivad nende tegevused nii kindlat mustrit kui vähegi võimalik. Selline elu pakub neile suurt rahuldust.

Brechtje Boeke
Brechtje Boeke (26) on kultuuriantropoloogia ja arengusotsioloogia tudeng Leideni ülikoolis (Holland). Tema akadeemilises karjääris on kesksel kohal olnud dokumentaalfilmitegemine, ja ta on spetsialiseerunud visuaalsele etnograafiale. 2006. aastal lõpetas Boeke esimese visuaalse etnograafia kursuse, mille tulemuseks oli film “Abdi, rätsep” (10 min). Teisel kursusel tegi ta filmi “Elu kandes.” Oma filmides püüab ta nõndanimetatud “tavalisest” üles leida ebatavalist. Magistriõpingute raames on Mrechtje alustanud uut filmiprojekti Ghanas. See on praeguseks jõudnud postproduktsiooni faasi.

Täna nopib kull ühe tibu

Keset kõrgeimat HIVi esinemist maailmas ja madalaimat oodatavat eluiga proovib kriitilise olukorraga toime tulla kolm vanaema Svaasimaalt, väikesest, Aafrika lõunaosas asuvast sisemaariigist Lõuna-Aafrika ja Mosambiigi vahel. Lapselaste ja nende vanaemade vahelist põlvkonda on väga tõsiselt mõjutanud HIV.

Üldise narratiivse struktuurita esitatult avaneb filmi dramaturgia kannatliku kindlate detailide akumuleerimise kaudu, mis tervikuna räägivad mõjuva loo perekonnast, võitlusest ja tuleviku ebakindlusest maailmas, mida valitseb AIDS. Svaasimaal on ligi 40 % elanikkonnast HIV-positiivsed ning keskmine oodatav eluiga on kukkunud 32 aastale.

Sündmused toimuvad maapiirkonnas 15 miili raadiuses St. Phillipsi Tervisekeskusest, kus üks vanaemadest õena töötab. Svaasimaa õrn maastik ja eluviis, selle huumor, rõõm ja sügavad spirituaalsed uskumused on teravas vastuolus igapäevaelu teravate vajadustega: perekonnad, kes elavad Maailma Toiduprogrammi toidumoonast, puuduv reproduktiivses eas noorte täiskasvanute põlvkond, lapsed, kes peavad kasvama vanemateta.

Mida üldse tähendab elu, kui haigused ja surm on igapäevased? Neil vanaemadel ei ole muud valikut kui vankumatult vastu pidada ja keelduda oma lapselaste hülgamisest. Sedamööda, kuidas nende naiste elust üha enam ja enam detaile ilmsiks tuleb, peame me vanaema Albertinalt küsima: “Mis saab siis, kui vanaemad on surnud?”

Jane Gillooly
Jane Gillooly on dokumentaal- ja jutustava filmi tegija, kes elab Cambridges, Massachusettsis (USA). Gilloly on tegelenud ka fotograafia, disaini ja interdistsiplinaarse meediaga. MacDowelli stipendiaadina on ta praegu professor filmi alal Bostonis, Kujutava Kunsti Muuseumi Koolis. 

15.30

Ebamugavused

rež Eleonore Merlin, Anna Salzberg, Prantsusmaa (filmimispaik: Malaisia),
28 min

Ebamugavused

Aisyah ja Oubaïdah on kaks näiliselt väga erinevat malai naist. Aisyah on noor  emantsipeerunud inimene, kes naudib Kuala Lumpuri hektilist elustiili. Oubaidah, kes on üksi üles kasvatanud seitse last, on PASi delegaat Kelandtanis.

Naised lubavad heita pilgu oma arusaamadele tööst, seksuaalsusest ja suhetest meestega. Me näeme nende vastustes üksteisele vastu kajavaid ja teineteist peegeldavaid vastuolusid, tõstatuvaid põletavaid küsimusi väljakutsetest, identiteedilahingutest ja kohast transitsioonis moslemi ühiskonnas.

Anna Salzberg
Kohtus dokumentalistikaga videoworkshopis La Santé vanglas Pariisis 2001. aastal. Oma esimesed lühifilmid tegi ta 2003. aastal. „Ebamugavused“ ( 2007–2008) on tema esimene pikk dokumentaalfilm, mis valmis koos Eleonore Merliniga. Sellega võideti 2007. aastal Rotari noorte videoreporterite auhind. Anna oli ka üks filmi “Les étoiles du Grand Nord” (2006) kaasrežissööre (rež. Charlotte Krebs), mis räägib Inuiti piirkonnast Arktilises Kanadas.

Suve seemed

“Mu ema on alati öelnud, et kõiges, mis on tema väikese tüdrukuga juhtunud, tuleb süüdistada sõjaväeteenisust.”

Barbisõdurid, kes kannavad püsse, mis on peaaegu suuremad kui nad ise…

Seitse aastat pärast naissõdurite kursuse lõpetamist läheb režissöör tagasi kohta, kus ta esimest korda armus teise naisesse – tegevohvitseri. 66 päeva ja öö vältel jälgib film tüdrukuid ühel Iisraeli Kaitseväe karmimatest võitluskursustest ning jälgib suhteid, mis arenevad tüdrukute vahel rangele sõjaväelisele koodile allutatud keskkonnas. Film toob ilmsiks mehhanismi, mis võimaldab 18-aastaste tüdrukute transformatsiooni issi tütrekestest raevukateks distsiplineeritud sõduriteks. Läbi intiimse suhte, mis areneb režissööri ja ühe filmitegelase vahel, tõusevad esile küsimused identiteedist, seksuaalsusest ja naiselikkuse avastamisest.

Hen Lasker
Hen Lasker on sündinud 1980. aastal Iisraelis ning lõpetas 2005. aastal  Sapiri Akadeemilise Kolledži Filmi- ja Televisioonikooli. Hen on õpingute käigus teinud hulga lühifilme, nii dokumentaal- kui ka mängufilme. „Suve seemned“ on tema esimene film.

17.30

Kuhu?

Pilguheit illusioonideta teismeliste ellu Märkisches Vertelis, Berliini äärelinna elurajoonis: suvepäevad, mis kulgevad ümber õlle, rämpstoidu ja PlayStationi. Kui nad ei hängi kohaliku ostukeskuse ümber, möödub nende aeg Kevini elutoas vedeledes, seda ajal, mil ta vanemad on suveks minema sõitnud.

Peagu alati on nende ellu mässitud alkohol, ja tihti ka politsei või kohalik turvamees. Vaidlused naabritega, probleemid kuritegevusega, vägivalla ja graffitiga on sagedased teemad, kuigi erinevalt Kevinist, ei ole enamikku neist kunagi arreteeritud.

Majanduslike raskuste tõttu lahkuvad nad väga harva oma elurajoonist, mis on kujunenud nende eksistentsi põhiliseks sõlmpunktiks.

Nende perspektiivid on üsna ebaselged. Mis on tulevikul nende jaoks varuks?

Max Kerkhoff
Sündinud 1984. aastal sakslasest isale ja ameeriklannast emale, üles kasvanud Berlin-Kreuzbergis, ühes Saksamaa etniliselt kõige kirevamas piirkonnas – see tegi migratsiooni ja integratsiooniga seotud teemad peaaegu igapäevaseks kogemuseks. Üldine huvi nende teemade vastu kujunes aastatega, muutudes fookuseks seoses Euroopa etnoloogia ja poliitikateaduse õpingutega Humboldti Ülikoolis (HU) ja Berliini Vabas Ülikoolis (FU). Samal ajal muutus Kerkhoff üha seotumaks filmimeediumiga. Peale mitmete väikeste videoklippide ja mõne toimetamistööde tegemist, oli “Kuhu?” esimene projekt, mis haakus ka õpingutega. See esindab nii autori esimesi samme dokumentalistika alal kui ka esimest projekti, kus ta proovib rääkida lugu. Saades alguse välitööprojektina ühe seminari raames HU-s Märkische Vierteli integratsiooni teemal, võtab film ühe noorterühma suvise igapäevaelu jäädvustamisel etnograafilise lähenemise.

Kell pool neli

Milline on elu Ukrainas Taga-Karpaatias pärast kommunismi lagunemist? Inimesed hakkasid taas elama nii, nagu ennegi. Nad parandasid laudad, hakkasid pidama lehmi ja kasvatama oma väikestel põldudel kartuleid. Aeg jäi seisma, kuid see ei sega kedagi. Inimesed aktsepteerivad maailma sellisena nagu see on ning tunnevad sellest rõõmu.

Dmitri Vassiljevitš Vorohta, Nikolai Kaptšuk ja vanad Buzaška naised… Sedasorti inimesed teavad, et elu on kingitus, see on midagi rõõmsat ja püha, ükskõik milline ta ka ei oleks. Kui sul ei ole piisavalt raha, et piima osta, tuleb leida lehm. Kui maja maha põleb, pead sa uue ehitama. Pühade ajal tuleb aga viina ajada.

Tomáš Hodan
Sündinud Prahas. Haridus: ajakirjandusõpingud ajakirjanduskoolis, filmiõpingud Zlini filmikoolis, draamakunstide teooria ja ajalugu Palatsky ülikoolis Olomoucis. Hodan on teinud mitmeid lühimängufilme ja dokumentaalfilme, millest kaks linastusid ka Tšehhi televisioonis ning on valminud koostöös televisiooniga. Praegu lõpetab ta animafilmi „Delfiin“. Ta on töötanud toimetajana ajakirjas, filmide kaasrežissöörina ning valgustehnikuna teatris.

20.30

All the world’s a stage

rež Nirmal Chander Dandriyal, India (filmimispaik: India), 60 min

Meid aetakse tihti neegritega segamini… Inimesed hüüavad meile „Hei, must! Tule siia!“

Elades peamiselt India läänerannikul, on sided väike kogukond, kes rändas siia Ida-Aafrikast umbes 800 aastat tagasi. Sajandeid diskrimineerimist ja ükskõiksust on nad sotsiaalmajanduslikul redeli alumistele pulkadele surunud, ent nende unikaalne muusika on andnud neile tugeva identiteedi ja stabiilsustunde.

Film koob omavahel kokku kireva meestekogukonna elud ja püüdlused – poepidajad, veokijuhid, puusepad, müürsepad – kes moodustavad rahvusvaheliselt eduka lavatrupi, mille nimeks on Sidi Goma. Unistused, mälestused ja lood ristuvad reisimisega lavašõudele nii Indias kui ka välismaal.

Sedamööda, kuidas nende populaarsus kasvab, leiavad nad end ristteelt, neil tuleb muutuda ja kohandada oma repertuaari või muidu on neil oht ennast korrata. Peaksid nad oma etenduse kaasakiskuvamaks muutmiseks tooma lavale tüdrukud? Tekivad ka teised küsimused – kuidas suhestub traditsiooniga noorem põlvkond? Kas nad kuuluvad Indiasse või Aafrikasse? Kas nad peaksid paremate elutingimuste otsimiseks migreeruma?

Film jälgib võitlust ellujäämise ja lugupidamise eest maailmas, mis ähvardab neid senisest veelgi enam marginaliseerida.