Toome ka tänavu teieni rea põnevaid dokumentaale maailma kultuurilisest rikkusest ja mitmenäolisusest. Kultuuriline mitmekesisus ei tähenda ainult erinevaid riike, rahvaid ja elukeskkondi, vaid avaldub ka tähendust loovate tõekspidamiste, arusaamade, käitumismustrite ja kujundikeelte mitmekesisuses. Niisiis ei ole oluline loendada, mitmesse lähemasse või kaugemasse riiki on võimalik maailmafilmidega rännata, vaid kui mitme minu või sinu omast erineva maailmaga on filmide vahendusel võimalik tutvust teha.
Võib küsida, kas selle aasta Maailmafilmi ühest põhiteemast – meestest – rääkivad lood jutustavad ikka meestest või on need siiski lihtsalt lood üldinimlikest teemadest. Olgu kuidas on, Maailmafilmil saab vaadata inimlikke muresid, rõõme, lihtsalt olemist ja eneseületamist õige mitmes filmis just portreteeritud meeste toel. Sotsiaalteadlased kasutavad vahel üht võõrkeelset sõnapaari – hegemoonne maskuliinsus. See viitab Eestiski teada-tuntud, kohati meeste endi jaoks raudahelana toimivale soostereotüübile: mees peab olema “kõva kutt”: füüsiliselt tugev, teistest üle, liider, kõigega toime tulev. Ta ei tohi elada harilikku elu, tal ei ole lubatud haiget saada ega nõrk olla, näidata liigselt üles kaastunnet või põdeda oma pettumusi. Aga paradoksaalselt jätab selline stereotüüp vaeslapse ossa ka mehe kui “positiivse kangelase”, kes võib toimetada eluga rahul olles, kantuna kamraadlusest ja meeskonnavaimust. Rääkimata nendest, kes eluga rahul olemise viise otsima peavad.
Maailmafilmid jätavad „kõvad kutid“ valdavalt kõrvale (neid võite vaadata näiteks James Bondi filmides) ja vaatlevad paljusid teistsuguseid mehena elamise viise. Siia mahub mõnusat mehist kamraadlust tööpostil, näiteks filmides „Elu lainetel“ või „Mehed teel“. Samuti mahtusid programmi filmid meestest, kes on küll nurka surutud, kuid kelle välja rabelemine julgust sisendab (“Võõras nahas” ja “Mees Jupiterilt”), ambivalentsetest edukatest, kuid üksildastest meestest (“Katar, võiduajamine”) ja oma õiguste eest seisvatest meestest (“Isade õigused”). Näiteks filmi “Võõras nahas” peategelane Arnaud on 20-aastane noormees, kes kolm aastat tagasi, ema surma järel toidust lohutust leides oma kehakaalu kiirelt 177 kiloni kasvatas. Proportsionaalselt kaalu kasvamisega toimunud elurõõmu kahanemine viis ta viimase piirini ja midagi tuli ette võtta. Üks põnevamaid meestest rääkivaid filme on küllap dokumentaal “Isade õigused” Iisraeli filmitegijalt Isri Halpernilt. Kuue aasta jooksul jälgib ta nelja isa ning nende ees seisvaid katsumusi. Film aitas kaasa Iisraeli perekonnaseaduse uuesti ümber vaatamisele – seniajani toetas see laste eestkosteõiguste jagamisel peamiselt naisi.
Aga filme on programmis veel teisigi. Filmide põhiprogramm 40 antropoloogilise dokiga kogu maailmast kestab teisipäevast laupäevani. Esmaspäeval eelneb neile eriprogramm šamanistikast ja visuaalsest antropoloogiast, mille erikülaliseks on tuntud šamanismiuurija dr. Mihály Hoppál. Teisipäevane kinopäev algab visuaalse antropoloogi retrospektiiviga. Stéphane Breton (1959) on prantsuse etnoloog ja dokumentaalfilmide tegija. Teadlasena on ta spetsialiseerunud Melaneesia antropoloogiale, on uurinud Lääne-Paapuat (Indoneesia provintsis Paapua Uus-Guinea Saartel), keskendudes wodani keelele ja etnograafiale. Tema uurimishuvideks on nõidus, kauplemine ja raha, etnolingvistika, keha ja seksuaalsus, kuid ka museograafia ja dokumentalistika. Vaatame tema kolme filmi: „Nemad ja mina“ (63 min, 2001), kus näeme vastuolulisi suhteid ja läbirääkimisi etnoloogi ja tema uuritavate vahel Uus-Guinea mägedesse kadunud väikeses asunduses, kus Breton oma välitöid tegi. “Tühi maja” (52 min, 2008) käsitleb elu New Mexicos (USA), muistse ajahambast puretud ning roostest, õllest ja tolmutormidest räsitud vanas hispaanlaste kogukonnas. “Taevassetõus” (52 min, 2008) on filmitud väikeses orus Nepalis, nii paljude jalgade, ja nii mitmete sajandite kulutatud raja lõpus, kus Breton kohtab kummalise mütsiga meest, kes koristab mustust. Vihma sajab.
Neljapäeva hommikupoolik on pühendatud Eesti Filmi sajandale aastale. Näitame kahte lühikest filmiprogrammi ajaloolistest Eesti dokkidest: “Elu Liivi lahe kallastel” ning “Kauged ja lähedased rahvad”. Eesti noorema põlvkonna filmitegijate töid leiab ka põhiprogrammis. Kõige mahukam ja tähendusrikkam Eestiga seotud film on aga režissöör Ulrike Kochi film “Regilaul”, mis valmis eelmise aasta lõpus ning linastub Eestis esimest korda. “Regilaul” on muide film, mis sai alguse mõni aasta tagasi märtsikuus just Maailmafilmi festivalil. Kuidas täpselt, räägib loodetavasti režissöör filmi tutvustades ise.
Festivali osaks on ka näitused nii ERMis kui Athena keskuses. ERMis on avatud festivaliks sündinud fotonäitus “Eesti filmi rajaleidjad soome-ugri ja põhjarahvaste juures”, kuid selle kõrval ka näitus “Ostupalavik: tarbimiskultuur Eestis 1990.–2000. aastatel”, mida täiendab 3000 lastejoonistust näitusel “Minu kingitus” (ERMis). Athenas on väljas fotonäitused “Johannes Pääsuke 120” ning “Pariis2”.
Festivali meeskond tänab kõiki inimesi ja asutusi, kes festivali ka käesoleval aastal toetada otsustasid. Sealhulgas meie rahastajad ja partnerid Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Filmi Sihtasutus ja Tartu Linnavalitsuse Kultuuriosakond. Me täname ka oma selliseid strateegilisi koostööpartnereid nagu disainistuudio Fraktal, konverentsi- ja kultuurikeskus Athena, kunsti ja sotsiaalpraktikate keskus Moks, Kultuuriteooria Tippkeskus, Prantsuse Kultuuri Instituut ja paljud teised. Maailmafilmi festival kestab edasi tänu selle teostumise nimel tegutsevale toredale meeskonnale, vabatahtlikele, alaprogrammide koordinaatoritele ja moderaatoritele ning kõigile festivali külalistele.