Head filmisõbrad!
Meil on rõõm tuua teieni 13. Maailmafilmi festival, mis kestab 27. märtsist kuni 2. aprillini – kokku seitse päeva täis dokumentaalfilme. Dokumentaalfilmid on üks kino ja filmitegemise lummavamaid osi. Festivalil saavad kokku visuaalne antropoloogia ja dokumentalistika, tegeldakse kultuurilise mitmekesisuse, visuaalse kultuurilise representatsiooni, aga ka maailma ühiskondliku teisenemisega. Filmikeeles räägitud kaalukad lood aitavad mõelda muutuvast maailmast, aga ka inimhingest.
Tänavu linastub festivalil üle 50 filmi. Nende seas on nii rahvusvahelistel filmifestivalidel tähelepanu äratanud ja auhindu võitnud dokfilme kui ka uusi paljutõotavaid tulijaid.
Filmiprogrammi telje moodustavad kolm suuremat teemaringi. Me oleme kogunud rea filme ühise pealkirja „Perekond ja iseseisvuse piirid“ alla, mis käsitlevad perekonna mõiste vastuolulisi tähendusi. Dokumentaalfilmides rulluvad lahti lood inimlikkusest ja armastusest, aga ka lood, mis kuuluvad pigem inimõiguste valdkonda. Need filmid küsivad, millisel määral mõjutavad indiviidide saatust sotsiaalsed ja kultuurilised normid. Mis on perekond? On see kaitsev kilp, täiendav oht või piirang inimese elule?
On märkimisväärne, et meil on võimalik heita pilk inimelu kõige intiimsemasse osasse. Igapäevases pereelus tulevad esile elu kõige keerulisemad ja veidramad, aga ka säravamad ja tähenduslikumad aspektid. Filmide peategelased on usaldanud nii filmitegijaid kui vaatajaid, kuna nende eraelu on laotatud suurele kinolinale laiali. Mõned nendest lugudest panevad proovile meie tolerantsuse, võime leppida ja aktsepteerida.
Selle programmi lood käsitlevad mitmeid teemasid: „Siia maha jäetud, siin adopteeritud“ peegeldab seda, kuidas teise kultuuri adopteeritud inimene lõputult oma identiteeti taasmõtestab. „See ei ole unelaul“, „Üle mõistuse käivalt pime“ ja „Ahelate murdmine“ on pereelu tumedamast poolest rääkivad filmid: hakkama saamine haiguste, peretraumade ja vägivallaga eri kultuurikontekstis. „Mu ülejäänud daamid“ tutvustab üksikute naiste elu, kes on sügava kultuurilise ebaluse kehastajaiks, olles samal ajal oluline valuuta populaarkultuuris. Esindatud on ka moodne läänelik perekond, kes läheb majanduslikel kaalutlustel kullakaevandust rajama („Perekonna kullakaevandus“), ja teisalt India perekond muutuvas ärikultuuris („Oksjonimaja: lugu kahest vennast“). Mõlemad filmid küsivad, kas peresidemed suudavad kohaneda nüüdisaegse ärikultuuriga ja kus on kohanemise piirid.
Perekonnast räägivad ka festivali ava- ja lõpufilmid. Viimasena linastub tugev dokumentaal „Mida lähemale me jõuame“, mille režissöör Karen Guthire võimaldab heita pilgu oma keerulisse perekonda ning kogeda koos temaga pettumusi, armastust ja lojaalsust, mis nende lugu on kujundanud.
Festivali avapäeva (27.03) filmivalik pealkirja all „Kulinaarne kino“ hõlmab lugusid toidujäätmetest kuni rokkstaarilike peakokkade ja nende loomisprotsessini. Need teemad on muutunud globaalsel tasandil tähelepanuväärseks. Kui toidujäätmed on tõusnud poliitilise ja avaliku arutelu keskmesse tihti moraliseerival toonil, on gastronoomia samal ajal muutunud küpseks globaalnähtuseks, mida ülistavad tarbijad, kes tahavad einestada maailma parimates restoranides. Toit on ka oluline kommunikatsioonivahend ja väljendusviis tavalistele kodukokkadele, enamasti naistele. Neile on kokkamine eneseväljendamise viis, mis aitab ilmsiks tuua nende identiteedi ning seosed perekonna, kogukonna ja ühiskonnaga laiemalt.
Rida filme moodustavad „Postmälu“ programmi, mida oleks alternatiivina võinud nimetada „Mälestamiseks ja amneesiaks“. Need filmid käsitlevad minevikukogemusi ning mineviku kasutamist, mälunarratiive ja nende puudumist. Akadeemilistes tekstides on postmälu ehk järelmälu mõiste roll eristada erilist sidet, mis on teisel ja kolmandal põlvkonnal võimsate, tihti traumaatiliste kogemustega, mis eelnesid nende sünnile. Mälestused nendest sündmustest kandusid siiski edasi ka neile, ja vahel lausa sellisel määral, et need moodustasid otsekui osa nende endi mälestustest. Laiemalt uurib see filmivalik vastuolu kollektiivse ja individuaalse ning rahvusvahelise ning kohaliku minevikukäsitluse vahel, mis on meie elu kriitilisel määral kujundanud.
Hulk filme, igaüks oma eripärase filmikeelega, tegelevad moderniseerumise ja muutuva elulaadiga eelkõige linnalises keskkonnas, sealhulgas peaaegu absurdimaiguline „Jumalik asukoht“ luksuselamurajooni arendamisest Saksamaal; poeetiline film „Homme pole meid siin“ ühest Delhi kõrvaltänavast, kus elupaiga leidnud traditsiooniline Kathpuli kunstnikekogukond peab leidma viisi kokku hoida, et mitte lõplikult killustuda. Urbaniseerumine ja linna muutumine on keskseteks teemadeks ka filmides „Meie metropol“ ja „Paljude paleede maa“.
Festivali meeskond ja korraldajad – Eesti Rahva Muuseum ning Maailmafilmi Ühing – tänavad kõiki toetajaid ja koostööpartnereid. Suur tänu meie rahastajatele ja partneritele Eesti Filmi Instituudile ja Tartu Linnavalitsuse Kultuuriosakonnale, Iisraeli suursaatkonnale, Hispaania saatkonnale ja Prantsuse Kultuuri Instituudile, samuti täname disainistuudiot Fraktal, Vihula mõisa, Tartu Uut Teatrit, Elektriteatrit ja paljusid teisi. Suur tänu ka festivali vabatahtlikele!
Pille Runnel, festivali direktor