Erik Strömdahl tegi filmi. Saatis selle kunagi oktoobris Maailmafilmi festivalile ning jäi ootama. Vahepeal aga, täiesti ootamatult, hakkas film omakorda elama. Täpsemalt muutus kogu filmi tasakaal, sest korraga elama hakanud filmi sekkus ootamatu surm. Erik Strömdahl pakkis oma filmifaili uuesti lahti, lisas sinna mobiiltelefoniga filmitud, küll pisut udused kaadrid toimunust ning kohendas eelnevat montaaži. Filmist, mis algselt rääkis ühe mehe elust ja selles toimunud ulatuslikust muutusest filmi tegemise käigus, sai ühtäkki selle mehe elulugu – oma alguse, taustsüsteemi avava minevikulise laienduse,  jälgitavas inimeses toimunud muutuse kaardistamise ning sellele järgnenud, lausa ebaõiglasena tunduva lõpuga.  Lõpliku lõpuga. Strömdahli filmist sai ühe inimese lugu, tema elu lugu.

Nii pistis Erik Strömdahl paar õhtut enne filmi linastumist siinselgi festivalil korraldajatele pihku sama filmi uue versiooni, mis oli läbi teinud uuenduskuuri vahepeal toimunud sündmuste valguses. Ma ei arva, et filmi esialgne version oleks kuigipalju nõrgemaks jäänud lõplikust. Aga elu loomulike asjade kulg lisas linateosele kahtlemata reaalsusemõõdet. See inimene, see 45 aastat eraldatud mullis elanud Hans-Erik, on lihast ja luust ning tema lugu lõppes siin ja praegu, koos selle filmiga.

Umbes kahe aasta jooksul külastas ja jälgis Rootsi filmitegija Erik Strömdahl täielikus eraldatuses raudtrellidega akende taga päevi veetvat Hans-Erikut, kes 16-aastaselt otsustas, et ei taha endale ühtegi sõpra. Ta oli sündinud traumaga, mis muutis ta noorena eakaaslaste kiusuobjektiks. Aga mitte ainult eakaaslaste. Ka tema isa salgas jõhkralt maha nii palju inimlikku oma südamekahjustusega sündinud pojas. Ta hävitas temas selle, mis lisab sädet ja soojust meie argipäeva – see on kirg, lähedus, armastus - ning Hans-Eriku elu esimene kallistus naisega toimus  61-aastaselt. See oli siis, kui Strömdahl laiendas meeskonda ühe filmihuvilisest õpilase võrra. Kes oli naine.

Filmimise käigus kasvas tiim veel ühe naise võrra. Kõik koos sõitsid nad väljasõidule Taani Tivoli lõbustusparki, mille järel võib filmi õhustikust lausa noaga lõigata Hans-Erikus toimunud muutuseid. Ja filmitiim muutub korraga Hans-Eriku personaalseteks psühhoterapeutideks. Enam ei hoia Hans-Erik raskusekangi oma tualettpoti kaanel, pelgalt hirmust müütiliste vesirottide ees. Ta otsustab hakata uuesti kitarri mängima ja kihutab oma uusi (esimesi) sõpru lõbusõidule Helsinkisse. Ta tunnetab lähedust filmitiimi naistega. Ta tunnetab elu ja elus olemist.

Hans-Erikus nii ilmselt esile tulnud muutused tõstatavad küsimusi - kas pelgalt kõrvalseisjate tähelepanu võib tõesti muuta nii palju? Ja kui palju on tegelikult meie hulgas siinsamas, ent kuskil isoleeritult, varjatult, üksi teisi temasuguseid? Kas peresuhted on tõesti nii olulised?

Kindlasti on film kriitiliseks kommentaariks sellele maailmale, mida meil nimetatakse sageli heaoluühiskonnaks. Kus aga paraku kogu selles heas ja olus unustatakse tihti see sõber, naabrimees või oma lihane poeg, kes miskipärast ei näi “kvalifitseeruvat” heaoluühiskonna standarditele.