Tantsides Jumalale lähemale 2. aprill 2011

Andide kaja

Iidsete esivanemate tantsusammude kaja kostub läbi kummalise tänapäeva. See on hetk ühe Andides elanud rahva loost, kelle maailmas on olulisel kohal unenäod, tants, müstika, minemised, trummid, tuli ja tunded. Kuid ka tänapäeval minnakse ikka ja taas palverännakutele, et tantsida mäe vaimudele. See rahvas läheb sama kõrgele tantsima, kuhu alpinistid ronivad aklimatiseeruma, et tõusta näiteks Elbruse tippu. See on müstiline tee, tee oma juurte juurde, see on tee enda olemuseni, tee Jumalani.

Võõrastav sümbioos katoliiklusega

Kuid selle iidse kultuuri edasikandjate elu ja järeltulijate igapäev on kummaliselt läbi põimunud katoliiklusega. Uued põlved on võõra usu täiesti omaks võtnud. Nii ongi katoliiklus ristunud ühe iidse looga ja selles on mõneti häiriv vastuolu.

Täiskuu, trummid põrisevad, kohalikud inimesed teevad ettevalmistusi palverännakuks.

Näeme kohalikke inimesi, nende elu, tundeid, unistusi, killukesi suuremast mosaiigist.

Lugu ongi avatud läbi inimeste, kelle sihiks on palverännak ja tantsimine Andides.

Näeme tihedaid proove, veidrat distsipliini ja arusaama kuidas peaks täiskasvanud inimesi karistama, kui nad tantsuproovist puuduvad. Karistatakse piitsaga nüpeldades, isegi nooremaid osalejaid, ning seda on on samuti võõrastav vaadata.

Kus on sellise karistamise juured, kas katoliikluses või inkade endi pärandis, jääb piiri peale. Algselt kisub kaalukeel katoliikluse patukahetsuse poole, kuid kui vaadata kohalike meeste iidset tantsu nimega: “vere jõgi” läheb pilt taas segasemaks. See on tants, kus mehed piitsadega teineteise jalgadele valusaid voolava verega vorpe jätavad.

Silme ees uued palverännakud

Tahaks hüüda sellele rahvale, et unustage see katoliiklus ja tantsige oma tantse ja laulge oma laule. Eks nad kindlasti tantsivadki, kuid katoliiklust vist ei jäta - näib et seegi on saanud osaks nende identiteedist.

Filmi lõpus räägib Laura, üks uue generatsiooni esindajatest pisar silmil, et ta tuleb kindlasti Andidesse tagasi, mis sest, et see on raske, et see nõuab suuri ohverdusi ja pühendumusi proovidele.

Tuleb, sest see on tema südame kutse. See on tema ja tema rahva tee.

Kuigi minek on raske ja distsipliin karm, siis minnakse siiski uuesti ja uuesti oma juurte, oma algete juurde mägedesse Andidesse, et tantsida, et käia oma rada. Et olla siin ja praegu.

Tants üleval on püha, see jääbkii vaataja eest saladusloori taha. Ja annab vaatajale võimaluse nautida teekonda, mitte kohalejõudmist.

Regina Herodes