Kogukonnaportreed Kreekast ja Hollandist 27. märts 2011

Õnne Pärl kirjutab oma blogis filmidest "Kaksteist naabrit" ja "Tubakas, tõed ja Rummikub"

Worldfilm’i raames nägin kaht nauditavat dokumentaalfilmi, mis keskendusid lähiümbruskonna suhetele linnas. Nii Marianna Economou Kaksteist naabrit kui ka Steef Meyknechti Tubakas, tõed ja Rummikub jätsid pikemaks ajaks positiivse järelmaigu.
Ka Andrei Dascalescu (samalt autorilt oli eelmisel aastal võrratult südamlik film oma vanavanematest, Constantin ja Elena) mustlaste keerulisest olukorrast pajatav 8-minutiline Gyuri oli helges tonaalsuses: hoolimata ebainimlikest elutingimustest mustlaskogukonnas jäävad lapsed ikkagi lasteks. Samas jäi Gyuri minu jaoks pigem värskendavaks sotsiaalreklaamfilmiks, sissejuhatavaks vinjetiks Rumeenia mustlaste teemasse.

Kui Gyuri oli tehtud mõne päevaga tellimustööna Amnesty International’ile (link filmi kodulehele), siis Maria Economou jälgis elu ühes väikeses Athena kõrvaltänavas mitu aastat. Mulle näis, et autor suutis end teha täiesti oma-inimeseks; nii vahetud on portreteeritavad. Ekraanil libiseb mööda galerii isiksusi: elu kõrvalt jälgiv pea sõnatu vanahärra (“Ma olin vaikne poiss”), vanu kombeid austavad särtsakad õdedest vanaprouad (kohvikust kostva elava muusika kohta: “mõtle, muusika tuleb voodisse tasuta kätte”), lahke väikese vürstivabriku omanik (“kui vürtse pakendan, ikka annan pakikese naabritele”), filosoofist kohvikupidaja, väliselt Pamela Andresoni meenutav üksildane muusika- ja kunstifriik. Ei puudu ka immigrandid: iraanlane Aziz, kes filmi lõpuks suundub paremat paika otsima (“Kavatseb kuulsaks saada” märgib tema tööandja) või keldris elav pakistaanlane, kelle elu parimaks osaks näivad olevat kõned kodumaale naisele-lapsele, taustaks India muusika. Muide, kohalikud vanaprouad suhtuvad noormeestesse hästi: alati viisakad ja sõbralikud. Economou on meister hetki tabama: pagariäri kui vanamoodne facebook, kus kõik teated kokku kogutakse või kohvik kui paik, kus arutletakse kunsti, elu ja filosoofia üle. Ühesõnaga, “kaduv maailm” – kogukond, kus inimesed üksteist hästi tunnevad, üksteisest hoolivad ja omavahel tihedalt suhtlevad.

Ka Meyknecht nägi oma filmiga päris pikalt vaeva, elades enam kui aasta Nieuwlandi linnaosas Schiedamis. Hollandlastest vanaprouad meenutasid aega, mil samas paigas laiusid heinamaad. Nüüd on Nieuwlandi näol tegu moodsa tiheasustusega, kus politseinik Ferry sõnul elab “169 rahvust, vaid eskimod on puudus.” Film oli kihiline nagu kook, põimudes erinevaid teemasid ja küsimusi nagu ringihängivad noored, uute (erineva usu, kultuuritausta ning nahavärviga) ning vanade (hollandlastest põliselanikud) elanike suhted, moodne kuritegevus, hollandikeelne kooliharidus islamiusulistele muulastele jne.

Meyknecht jälgib elu erinevate isikute kaudu: (erakordselt inimlik) politseinik Ferry, tubakakaupluse omanik Uli (kelle poes noored hängimas käivad), vanaprouade suhtlusklubi ja hoolitsev noor naisõpetaja Kevzer (kes püüab islamiusuliste algkoolis lapsi hollandikeelsesse kooli astumiseks ette valmistada).
Hoolimata sellest, et tegu oli ikka väga erinevate ellusuhtumistega, üllatas mind (üldiselt) sõbralik suhtumine, millega püüti suhteid-arusaamatusi siluda: tubakapoodi sisse astuda pelgavad vanaprouad kiitsid samas oma marokolastest või türklastest naabreid, politseinik tögamas aususega kiitlevat marokolast (“Oled sa ikka marokolane?”), naisõpetaja arutlemas lapsevanemaga hollandi keele testi kehvade tulemuste üle (isa: mu poeg on intelligentne, sest on tugev Koraani tundmises) või piirkondlik koosolek, kus elanikud arutavad tubakakauplusega seotud probleeme. Ehkki film lõpeb tubakapoe sulgemisega – Uri ei tule äri pidamisega toime –, jõutakse viimaks kokkuleppele, et pood oli pigem positiivne hängimispaik. Kõik teadsid, kust noori leida võib ning politseinikud said problemaatilistel tegelastel suhteliselt hästi silma peal hoida. Ja nagu kohapeal olnud autor selgitas, on arusaamatuste puhul tihti tegu stereotüüpidega: filmi esilinastusel mahtusid lõpuks ühte saali nii hallipäised hollandi vanaprouad kui ka räppivad tumedanahalised islamiusulised.

Õnne Pärl
(viide algsele artiklile)