Näitused 2014

Meie, mustlased

Eesti Rahva Muuseumi Postimuuseumis (Rüütli 15, Tartu)
05.03–30.03.2014

Pärast keeleteadlast Paul Aristet, keda Eesti vanema põlvkonna romad siiani hellitavalt valgeks mustlaseks nimetavad, on selle väikese ja omaette hoidva kogukonna uurimine olnud siinmail juhuslik ja kaootiline. On küll kirjutatud paar magistritööd, mis jäävad paraku üldsuse eest varju, ja ajakirjanduses vilksatab aeg-ajalt mõni artikkel, kuid tavaliselt on need kajastused negatiivse alatooniga.

Kui väikeses kogukonnas on üks must lammas, kanduvad tema räpased teod paratamatult kogu karjale üle. Mustlased on meile ebamugavad. Tegelikult me ei tunne neid. Ometi on mustlaste ehk romade näol tegu ühe meie põlise vähemusrahvusega – alates 17. sajandist on nad siin püsivalt elanud, esmamainimine pärineb lausa aastast 1533.

Praegune Eestis elav romade asurkond jaguneb kolmeks – Eesti, Läti ja Vene mustlased. Esimesed on vanima põlvkonna järeltulijad, kellest on järel vaid üksikud. Läti ja Vene mustlased moodustavad siinse romade kogukonna põhituumiku, kellest Läti liini esindajad on koondunud Valka ning Vene liini romad peamiselt Tallinna magalarajoonidesse või perifeersetele linnaaladele.

Kuraatorid: Reena Purret ja Annika Haas
Fotograaf: Annika Haas
Kujundaja: Katri Haarde

J. Vella maailm

Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja (J. Kuperjanovi 9, Tartu)
14.03–30.05. 2014

Juri Vella (1948–2013), kodanikunimega Juri Ajvaseda, sündis põhjapõdrakasvatajate peres. Ta kasvas üles Varjogani külas vanaema Nengi hoole all. Vanaemalt kuuldud muinasjutud ja legendid panid aluse teadmistele metsaneenetsi kultuurist ja maailmatunnetusest. Juri hakkas luuletama juba kooliajal, kuid nagu paljud teisedki külanoored jättis ta keskkooli pooleli ning elas koos oma perega tavalist nõukogude põliselaniku elu.

40-aastaselt, avaldanud juba kohalikus ajakirjanduses mõned luuletused, läks ta õppima Maksim Gorki nimelisse kirjandusinstituuti Moskvas. Seal puutus ta esimest korda kokku vene ja maailma kõrgkultuuriga. See kogemus avardas ta maailmapilti ning Moskvast naasis ta veendumusega, et metsaneenetsitel on rikas ja omapärane kultuur, mis väärib eluõigust nii poeesias kui poliitikas.

1990. aastal täitis ta oma ammuse unistuse: ostis kümmekond põhjapõtra ning kolis koos perega elama piirkonda, kus enne sundkollektiviseerimist oli elanud tema emapoolne suguvõsa. Juri Vella lõi perele ja põhjapõtradele hästi toimiva elukeskkonna: ta rajas mitu tänapäevaste mugavustega laagripaika, lapselaste harimiseks tegutses metsas kool. Tal õnnestus südika ja äärmiselt isikupärase vastupanuvõitlusega ohjeldada isegi naftahiiglase Lukoili loodusvaenulikku tegevust.

Temast jäävad maha mitmed kirjatööd. Kui alguses kirjutas ta üksnes vene keeles, siis nüüd on tema pärandi oluliseks osaks neenetsikeelsed proosa- ja luuletekstid, millega on pandud alus metsaneenetsi kirjale ja kirjandusele. Juri Vellal on oma hääl, oma kõla. Pärast esimesi kirjutamiskatseid segunesid žanrid tema loomingus aina rohkem ja muutusid lõpuks lihtsalt kirjanduseks. Juri Vella tekstid on kas poeetiline proosa või vabavärss, need on lihtsad, kompaktsed, tekitavad südamesse tungivat muusikat ja kõnetavad igaühte.

Näituse fotod kajastavad hetki Juri Vella argielust ja osalemisest avalikel üritustel. Fotod on tehtud kirjanike konverentsidel, aga ka Lääne-Siberis tema suvelaagris ja mujal. Pildid näitavad Juri Vellat iseloomulikes situatsioonides.

Kuraatorid: Tiit Sibul ja Eva Toulouze