Filmitegija 89-aastane vanaema (Šveitsi saksa keeles „nani“) leiab pärast abikaasa surma aega vaadata tagasi oma elule ning mõtiskleda vananemise ja surma üle. Film võeti üles ühe aasta jooksul ning see näitab lähedalt, kuidas Nani elab läbi abikaasa surma, teeb oma igapäevaseid toimetusi nüüd üksi ja mõtiskleb enda surmalähedase elu üle.

Roman Stocker (s 1992) on Šveitsis Berni ülikooli sotsiaalantropoloogia instituudi bakalaureusetudeng, kellel on erihuvi audiovisuaalse etnograafia ja dokumentaalfilmitegemise vastu. Praegu on ta videoproduktsiooni praktikal Zürichis.

„... Surnud hinged tulevad keskööl kodudesse, käivad kaetud laudade ümber ning lahkuvad, saades kõhu täis vaid toidu lõhnast. Kui aga roogasid valmistatud pole, lahkuvad surnud raske ohkega ...“ Sardiinias on jätkuvalt jõus vana komme jätta 1. ja 2. novembri vahelisel ööl laud kaetuks õhtusöögiga surnutele. See on eine nimetusega „sos macarrones de sos mortos“ (surnute makaronid). Kesk-Sardiinias Orunes filmitud dokumentaal kirjeldab pidusöögi ettevalmistusi ja sellega seotud rituaale.

Ignazio Figus on sündinud Algheros, ta elab ja töötab Sardiinias Nuoros. Ta on õppinud dokumentaalfilmide produtseerimist Istituto Superiore Regionale Etnograficos, kus ta on 1987. aastast saadik töötanud. Ta vastutab instituudi audiovisuaalsete tegevuste eest. Tema esimeseks režissöörikogemuseks oli 1996. a dokumentaal „Giorni di Lollove“, mis keskendus Nuoro ühe väikse kõrvalise linnaosa igapäevaelule ja pidustustele.

Ta on teinud koostööd mitme produktsiooni juures väljaspool ISRE-t, millest väärivad märkimist „Mario Delitala: l'armonia totale dell'arte“ (ISRE-ILISSO, 1999), „Giuseppe, pastore di perifeeria“ (condiVisioni, 2004), „Trittico Pastorale“ (condiVisioni, 2008), „Il Coraggio e la Poesia“ (2010), „Ab Origine – Biofilm“ (condiVisioni koos BioSardinia ja Slow Foodiga, 2015).

Toas istub ja ootab grupp naisi ja üks mees. Mõned on oodanud nädalaid, teised aastaid, kolmandad näivad olevat oodanud igavesti. Nad ootavad kannatlikult ja kannatamatult, närviliselt ja rahulikult, lootusrikkalt ja alistunult. See haigus, see asi, halb haigus – need on vaid mõned terminid, mida araabia maades vähi ja vähihaigete nimetamiseks ja häbistamiseks kasutatatakse. „Ma ootan sind“ tahab hävitada tabusid, mis me vähiga seostanud oleme, ning rääkida meie hirmudest, salgamisest – ja kuulata kogemusi, mis on pikalt maha vaikitud. Kuidas mõjutab vähk inimese suhet iseenda ja teistega: arstide, abikaasa, armsama, laste, kaaskannatajatega? Miks peetakse naiste vähki nii tihti lõputuks ootamiseks, mil pole algust ega lõppu? Miks me tahame nii väga luua kuvandit, et see on elu lõpp, mitte tee paranemiseni?

Paloma ja Benjamin on kaks sõltumatut etnograafiliste filmide tegijat, keda huvitavad inimeste kohanemine muutuva keskkonna, tehnoloogia ja poliitiliste konfliktidega. Nad on seitse aastat Kongos, Egiptuses, Jordaanias, Liibanonis, Hispaanias, Brasiilias ja Mehhikos filme ja uurimisprojekte teinud. Samal ajal on nad korraldanud interaktiivseid teksti ja segameedia töötube lastele ja täiskasvanutele. Paloma on praegu visuaalantropoloogia doktorant Manchesteri ülikoolis, kus ta uurib inimeste kohanemist tööstusliku põllumajanduse ja muutuva maastikuga Lõuna-Hispaanias.

Atali kolis hiljuti tagasi oma kodutallu Rombo rajoonis Kilimanjaro idanõlvadel Põhja-Tansaanias. Pea 20 aastat on ta ülikoolis õppinud ja mitmesuguste äridega tegelenud, kuid need on vähe sisse toonud. Atali tahab oma elu muuta ning on veendunud, et selle jaoks peab ta lahendama mõned pikka aega õhus olnud küsimused seoses oma ammulahkunud isa ja vanaisaga. Tema tee parema tulevikuni läheb läbi mineviku ning vajab tegutsemist olevikus. Külaskäik antropoloog Knut Christian Myhrelt, kes elas piirkonnas uurimistööd tehes pikalt Atali majas, annab talle vajaliku tõuke, et oma plaane ellu viia. Ta vajab uut kuuluvust ja uut nime. Tuleb läbi viia tseremoonia. Kuid kas ta eakas ema jääb sellega nõusse?

Knut Christian Myhre on sotsiaalantropoloog, kes on pikka aega uurinud Tansaania maa- ja linnapiirkondi. Ta on õppinud Oxfordi ülikoolis ja avaldanud artikleid teemadel, mis puudutavad sugulust, nõiakunsti, rituaale, vastasmõjusid, teadmiste vorme ja kultuurilisi võrdlusi. Myhre töötab teadurina Oslo ülikooli kultuuriloomuuseumis.

Frode Storaas on visuaalantropoloogia professor Norra Bergeni ülikooli muuseumis. Tema uurimused on peamiselt põhinenud Ida-Aafrika välitöödel. Ta on teinud filme mitmes riigis.

„Teine vaade Changale“ on lugu Tansaania maasai vanemast Toreto ole Koisengest ja ta perest, vaadatuna kahest ajapunktist, mida lahutab 30 aastat. Ta elu on võrreldes ajaga, mil filmitegija-antropoloog Peter Biella üle 30 aasta tagasi esimest korda tema talukohta külastas, muutunud. Siis oli tal 600 looma. Nüüd on haigused vähendanud tema karja 20-pealiseks. Maasai loomakasvatajate maailm muutus väiksemaks, kui Tansaania valitsus keelustas kariloomade hooajalise rände. „Mis muud üle jääb, kui muutuda?“ küsib Toreto. Film maalib terviku sadade 1980. aastal tehtud fotode ja helisalvestiste abiga. Koos praegusaegsete videotega loovad pildid üle aja haruldase kaksikvaate, mis toob publiku muutuvasse tundeküllasesse maasai perekonnaellu. „Teine vaade Changale“ räägib väga isiklikult ühe pere teekonnast läbi 30 aasta tormiliste muutuste.

Leonard Kamerling on Alaska ülikooli põhjamuuseumi filmikuraator. Tema filmid Alaska põliselanike kultuurist on võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Film „Uksuum Cauyai: the Drums of Winter“, mis räägib jupiki eskimote traditsioonilisest muusikast ja tantsust, võeti 2006. aastal Ameerika Kongressi raamatukogu rahvuslikku filmiregistrisse. Karjääri jooksul on Leonard Kamerling tegelenud peamiselt kultuurilise esindatusega filmis ja rolliga, mida dokumentaalfilm võib mängida stereotüüpide hävitamisel ning ühe kultuuri tõlkimisel teise.

Peter Biella on San Francisco osariigi ülikooli visuaalantropoloogia õppekava juht. Ta on teinud filme Ameerikas, Egiptuses, El Salvadoris, Peruus ja Rumeenias, aga peamiselt tegeleb ta Tansaania maasaidega. Koos Kamerlingiga tehtud film „Changa: tagasivaade“ vaatleb ühte perekonda kahel ajahetkel, mida lahutab üksteisest 30 aastat. Film võitis 2016. aastal Astra Filmifestivalil parima rahvusvahelise dokumentaalfilmi auhinna.

Tiibeti idaosas kõrgmäestiku platool üles võetud „Drokpa“ on lähedane pilguheit Tiibeti nomaadide ellu ja heitlustesse, mida ootavad ees pöördumatud muutused. Külluslikult kujutatud igapäevaelu ja peresuhted, mille keskmes teismeline üksikema Tamku, vana rändkarjakasvataja Dhongya ja kahe poja ema Yithan, on sügavalt isiklikud, kuid illustreerivad ka üldisi soo, vabaduse ja kliimamuutustega kohanemise ning inimhinge vastupidavusega seotud teemasid.

Yan Chun Su on omal käel õppinud filmitegija, kes tegutseb praegu Colorados. Ta alustas karjääri arvutiteaduse valdkonnas, kuid nüüdseks on huvi pärimuskultuuri ja keskkonna vastu viinud ta elama ja töötama mitmete põliskogukondade juurde üle maailma.

Dokumentaalfilm kujutab maailma kõige pikemal raudteeliinil reisijate elu. Režissöör jutustab tavaliste venelaste lugusid ja juhtumusi, kellega on juhuslikult Moskva-Vladivostoki rongis kohtunud. Lõputu teekond on metafoor lõputus liikumises olevale riigile, samas kui reisijate lood maalivad pildi kaasaegsest Vene ühiskonnast.

Rodion Ismailov on sündinud Aserbaidžaanis. 1998. aastal lõpetas ta Peterburi riikliku filmi- ja teleülikooli, kus spetsialiseerus režissööriks. Rodion asutas 1997. aastal Deboshir Film Studio ning aastatel 2000–2005 oli ta Peterburi sõltumatu kino fondi president. 2009. aastast alates on ta olnud režissöör ja produtsent filmikompaniis DC Film.

Road movie stiilis dokumentaal järgneb mööda USA läänealade kiirteid ratastel kodudele. Majad on algusest lõpuni vabad, kuid ebapüsivad. Samasugused on ka juhuslikud kohtumised teel. Lühikestes kokkupuudetes endise Las Vegase šõutüdruku, kõrbeeraku, navaho indiaanlaste paari ning Tea Party liikmega tulevad esile lootused ja olematud väljavaated, Ameerika unelm, klassikonfliktid ja edasiliikumismentaliteet.

Justin Time on filmitegija, kes on varem tegutsenud skulptori ja visuaalkunstnikuna. Praktika järel suundus ta kolmeks aastaks Euroopa-reisile, mis andis dokumentaalfilmitegijaks saamise põhialused. Ta on õppinud Berliinis Weißensee kunstikõrgkoolis kauneid kunste ning San Francisco kunstiinstituudis linnauuringuid.

Road movie pensioniealisest paarist, kes võtab ette järjekordse reisi oma armastatud Siberi tundra karmi metsikusse. Kirill Gluschkoff ja Marianna Flinckenberg-Gluschkoff on paar, kes ei rahuldu tavapärase reisimisega. Alates 1968. aastast on nad külastanud Arktikat, et omandada kogemusi elu ja inimestega üdini traditsioonilises vormis. „Siberisse, mu armas“ on lugu vananeva paari reisist Siberi tundrasse, et kohtuda vanade neenetsitest sõpradega. Eelmisest külastusest saati on palju muutunud. Aega peatada ei saa ning tšummi pimeduses mõistavad kõik, et üks ajajärk on lõpule jõudnud. Nagu keha ei kesta igavesti, nii ei suuda ka looduslähedusel ja -tundlikkusel põhinev kultuur pidada lõputult sammu läänelike eluviisidega.

Peter Flinckenberg on enne filmitegemise juurde asumist õppinud kunsti ja juurat. Ta on lõpetanud Helsingi kunsti- ja disainiülikooli. Peteri film „Concrete Night“ esilinastus 2013. aastal Toronto filmifestivalil ning esitati auhinnakandidaadiks Camerimage’i põhivõistlusel. Film on võitnud ka parima operaatoritöö Jussi, mis on Soome Oscari-auhindade vasteks. Tema lühifilm „Do I Have to Take Care of Everything“ oli 2014. aastal Oscari nominendiks. Peter naudib dokumentaale ja täispikki filme, kuid talle meeldib teha ka reklaamiklippe.

Kogukond elektritundlikke inimesi pageb Lääne-Virginia kaugesse mägisesse piirkonda, mida nimetatakse Riiklikuks Raadiovaikuse Tsooniks. Ühe maailma suurema ja tundlikuma raadioteleskoobi varjus jälgib „Vaikne tsoon“ nelja tegelast, kui nad kohanduvad eluga selles ainulaadses keskkonnas. Film joonistab õrna paralleeli teleskoobi ja elektritundliku kogukonna vahele, peegeldades kommunikatsioonitehnoloogia halastamatu pealetungiga kaasnevaid kasvavaid muresid ja segaseid tundeid.

Elisa Gonzalez on filmitegija, multimeediakunstnik ja koolitaja. Tema tööd varieeruvad eksperimentaalsest interaktiivse dokumentaalini ning neid on näidatud rahvusvahelisele publikule, nt Pierre-François Ouellette’i kaasaegse kunsti keskuses ja Smithsoniani Arktika-uuringute keskuses Anchorage’i muuseumis. Ta uurib mälu ja ajaloo ning tehnoloogia ja üksikisiku vahelisi pingeid, kasutades kaasaegset dokumentaalivormi. Praegu elab ta Kanadas Torontos.

Daniel Froidevaux on dokumentaalfilmitegija ja videokunstnik, kes keskendub mälu, ajaloo, tehnoloogia ja identiteedi teemadele. Tal on magistrikraad Ryersoni ülikoolist dokumentaalmeedia erialal ning tema dokfilmi ja kaasaegse kunsti piirimaile jäävaid töid on näidatud nii Kanadas kui ka välismaal. „Vaikne tsoon“ valmis koostööpartneri ja kaasrežissööri Elisa Gonzalezega arendatud projekti tulemusena.

„Andekad fännid taasloovad teda pidevalt uuesti, sellepärast ta ei suregi kunagi. Ta on loov algataja. Kollektiivne fantaasia. Sotsiaalne liim. Hatsune Miku on tulevik.“ – Hiro San

Osaledes Jaapani küberdiiva Hatsune Miku cosplay’s, kolib režissöör Tokyosse, otsides endale identiteeti Miku fanaatikute maailmas, kus tal tekib armusuhe ühe fänniga. Miku on Vocaloid, kõnesünteesitarkvara, mis on isikustatud armsa animeeritud tegelase poolt. Kogu tema isiksus – laulusõnad, muusika ja animatsioon – on fännide loodud, selles tema võlu peitubki. Muutes ennast cosplay abil Miku tegelaseks, astub Oren tõeliste hardcore-fännide maailma, kus fantaasia on tõelisem kui tõelisus ning erisus nende kahe vahel muutub ebaoluliseks.

Ann on visuaalkunstnik ja filmitegija. Ta on sündinud Tel Avivis, omandanud New Yorgi visuaalkunstide koolis bakalaureusekraadi filmikunstis ning magistrikraadi kaunites kunstides. Tema isikunäitusi ning filmilinastusi on toimunud Künstlerhaus Bethanienis Berliinis, Cindy Ruckeri galeriis, Anthology Film Archivesi kinos ning Apexartis New Yorgis, Tel Avivi kinos Cinematheque ning MediaLab Prados Madridis. Grupinäitustel on tema tööd olnud väljas Hammeri muuseumis Los Angeleses, Moskva noorte kunsti biennaalil, Tel Avivi muuseumis, Rochesteri kaasaegse kunsti keskuses, WRO kunstikeskuses meediakunsti biennaalil, PS122-s New Yorgis, Ann Arbori filmifestivalil, Carnegie Melloni filmifestivalil ning sotsiaalmeedia filmifestivalil.

Donna Haraway on väljapaistev õpetlane, feminist ning ulmehuviline, kelle eesmärgiks on rajada sild teaduse ja ilukirjanduse vahele. Ta sai 1980ndatel tuntuks tänu oma sugu, identiteeti ja tehnoloogiat käsitlevale uurimistööle, mis muutis valitsevaid suundumusi ning avas ukse ausale ja rõõmsameelsele liigiülesele feminismile. Haraway on andekas jutuvestja, kes maalib kuulaja silme ette katastroofide ajastu mässulise, kuid lootusrikka universumi, mis kihab põnevatest ja futuristlikest fantaasiaolenditest. Filmitegija Fabrizio Terranova külastas Donna Harawayd tema kodus Lõuna-Californias, veetis tema pool mitu nädalat ning sai valmis omanäolise portreefilmi. Režissöör lasi Harawayl kõnelda talle omases keskkonnas, rõhutades atraktiivse lavastusega teadlase aju mänglevat tundlikkust. Tulemuseks on haruldaselt siiras intellektuaalne portree väga originaalsest mõtlejast.

Fabrizio Terranova elab ja töötab Brüsselis. Ta on filmitegija, aktivist, dramaturg ja õppejõud Brüsselis École de Recherche Graphique’i kunstikõrgkoolis, kus pani aluse magistriõppekavale „Narratiivid ja eksperimenteerimine/spekulatiivne narratiiv“, mille üheks eestvedajaks on ka praegu. Terranova on eksperimentaaldokumentaali „Josée Andrei, An Insane Portrait“ autor, millest sai hiljem raamat. Ta on ka Huntingtoni tõve alaseid teadmisi vahendava ühingu DingDingDong asutajaliige.

Kauges Argentina kõrbes elab 700 Saksa päritolu mennoniiti 18. sajandi kommete järgi ilma elektri, muusika ja muude tänapäeva elu hüvedeta. Aga kas kaasaega täielikult ignoreerida on võimalik? „Selle maailmata“ on hell pilt konservatiivsest mennoniitide kolooniast, veidrast, ent armastusväärsest ühiskonnast, mis kõigub isolatsiooni ja muutuste piiril.

1983. aastal sündinud Nora Fingscheidt on üles kasvanud Saksamaal ja Argentinas. Ta on töötanud filmifestivalidel, näiteks Berlinalel ja rahvusvahelisel lühifilmide festivalil Interfilm Berliinis. Hiljem sai Norast filmikooli Arche e.V juhatuse liige, mille asutamisel ta osales. Filmikoolis korraldas ta rahvusvahelisi noorteprojekte ja tegi kolm lühifilmi. 2008. aastal alustas ta õpinguid filmirežii alal Baden-Württembergi filmiakadeemias. Film „Selle maailmata“ oli tema lõputööks. Praegu tegeleb ta eelproduktsiooniga projekti „System Crasher“ jaoks, mida on viimased kolm aastat uurinud ja arendanud. Berliinis tegutsev talendiagentuur Homebase on Norat esindanud alates 2014. aastast.

„Unustatud armee“ jutustab loo endise Ida-Saksamaa erusõduritest, kes pea 30 aastat pärast Berliini müüri langemist endiselt kodumaa kaotamise tõttu kannatavad ning identifitseerivad end armee kaudu, mida enam ei eksisteeri. Need mehed tegid, mida kästi, olles kindlad, et see on õige. Sellegipoolest sattusid nad dilemmade ette: antud vandele truuks jäämine võis tähendada, et peab nuhkima oma naabrite järel ning halvimal juhul tulistama oma inimeste pihta, kes püüavad Läände põgeneda.

Signe Astrup lõpetas stsenaristi eriala Saksa filmi- ja teleakadeemias Berliinis (dffb) 2002. Pärast lõpetamist pälvis ta Columbia Pictures Germanylt meistriklassi stipendiumi. Sellest ajast on ta töötanud vabakutselise stsenaristina Saksa ja Šveitsi televõrkude ning filmikompaniide jaoks. Samuti on ta olnud Hollandi VPRO ringhäälingu mitme lühidokumentaali režissööriks ja produtsendiks. Signe on ennast täiendanud mitmetel kraadiõppekursustel filmirežii ja produktsiooni alal ning asutas 2008. aastal oma filmikompanii Sineast Film. „Unustatud armee“ on tal režissöörina esimene täispikk film.

Mägedes, kus nad kunagi võitlesid, kaitseb Bosnia sõja veteranide juhitav mootorratturite klubi karja metsikuid hobuseid ning avastab endi jaoks uut liiki vabaduse. Kui sõjakorrespondendid liiguvad järgmisse konfliktikoldesse, siis nende jaoks, kes jäävad maha, on isiklikum lahing alles algamas. Hundid (The Wolves) on harukordne mitmerahvuseline mootorratturite klubi, mida veavad eest Bosnia sõja veteranid. Mägedes, kus nad kord sõdisid, kaitsevad nad nüüd ohustatud metsikute hobuste karja, kellega esmakordselt kohtusid rindel. Sõja järel ähvardavad karja jätkuvalt karmid keskkonnatingimused, salakütid ning linnastumine. Liigutatuna hobuste jõust ja ellujäämisoskusest, võitlevad Hundid nende eest ning organiseerivad oma linna ja piirkonna heaks aina ambitsioonikamaid heategevusprojekte. Teisi aidates leiavad nad uut liiki vabaduse ning kindluse omaenda saatuse üle otsustada, pääsedes viimaks sõjakoleduste varjust.

Shawn veetis kümme aastat fotograafina New Yorgis ja Chicagos, enne kui otsustas kolida välismaale ja keskenduda filmikunstile. Ta läks Bosniasse ja Hertsegoviinasse, otsimaks lugu, mis annaks sellele rahvale ja maale inimliku näo, vastandudes sõjajärgsetes dokumentaalides valitsevatele stigmatiseerivatele stereotüüpidele. Seitse aastat hiljem valmis Shawnil „Huntide seas“. Olles tagasi Chicagos, on Conveyl käsil „DMT“ (Dance Movement Therapy) monteerimine. See on lüüriline kajastus India inimkaubanduse ohvritele mõeldud tantsu- ja liikumisteraapiast.

Mitme filmiprojekti vahel ning tütre sünni järel peab Pariisis elav kanadalane Matthew Lancit seisma silmitsi oma logardliku eluviisiga ning otsustama, kas selles on midagi, mis oleks väärt tulevastele põlvedele edasi andmist või oleks parem leida endale töö. Otsides flâneur’ide (19. sajandi Pariisi uitajad) jälgi, viib ta oma tütre poeetilistele jalutuskäikudele, mille käigus ta võtab endale tänapäevase flâneur’i rolli ning kohtub inimestega, kes aitavad tal saada selgust niisuguse tegelase asjakohasuses praegu. Liikudes edasi-tagasi Pariisi tänavate ning noore isa koduse elu stseenide vahel, tuleb filmis esile võrdlus, kuidas kogeb ja hakkab maailma tunnetama beebi ning kuidas sedasama püüavad teha ringi uitavad mehed.

Matthew Lancit on auhinnatud Kanada filmitegija, kes elab praegu Pariisis. Tema tööd on linastunud New Yorgis UnionDocsi kaasaegse dokumentaalkunsti keskuses, Cutlogi galeriis ning kinos Anthology Film Archives, Los Angelese California Ülikooli kunstiosakonnas, Edinburghi kinos Filmhouse Cinema, Kaohsiungi filmiarhiivis Taiwanis, Dapperi muuseumis Pariisis ning Jeruusalemma filmiarhiivis Cinematheque. Lancit lahkus reklaamirežissööri ja -produtsendi töökohalt New Yorgi animatsioonistuudios, et kolida Aafrikasse, asudes seal tegema oma esimest täispikka dokumentaali „Matusehooaeg“ („Funeral Season“), mis on valitud enam kui 50 rahvusvahelisele filmifestivalile.

Lugu klubist Corrado rannas – ainsast kohast, kus inimesed kell pool seitse hommikul liscio’t tantsivad.

Marcon Gianluca on sündinud 1974. aastal Itaalias Aleksandrias. Olles varem töötanud tehases keemikuna, otsustas ta 27-aastaselt asuda õppima filmikunsti ning kolis Bolognasse.

Akustilised klaverid, mis olid kord meie kogukondliku elu südameks, hüljatakse. Tuhanded neist jõuavad igal aastal prügimäele. Selles filmis näeme, kuidas mõned klaverid päästetakse ja seatakse üles tänaval, kus igaüks neid mängida saab. Tänavaklaverid tõmbavad magnetina väga erinevaid mängijaid ning toovad linnakeskkonda inimlikku sidet. Muusika muudab inimeste elu ning tänavaklaverid muudavad linnu.

Maureen on sõltumatu filmitegija, kes on tegutsenud ka psühhoteraapia vallas. Tema režissööridebüüdiks oli koostöös Tom Rochesteriga tehtud lühifilm „The People’s Piano“ (2014). Oma kodulähedase tänavaklaveri juures täheldas ta sidemete tekkimist võõraste inimeste vahel, see andiski tema filmile tõuke. Täispikk dokumentaal „Muutustepill: tänavaklaver“ valmis aastal 2017 taas koos Tom Rochesteriga.

Băile Herculane on üks vanimaid spaasid Euroopas, kus kuningad ja kuningannad sajandite eest oma kehasid tervendavatesse vetesse kastsid. Nüüd on saanud sellest labürint, kuhu eksivad madalama keskklassi inimesed heaolu otsides. Koht sai nime Heraklese järgi, kes legendi järgi siin puhkas. See on ajatu paik, kus kõik näib olevat seotud Heraklese, surematuse, iidsete ilustandardite ja tervendavate vetega. Relu, Mitica ja Gelu on kolm isehakanud massööri, kes on giidiks siin „taskukohases“ Ida-Euroopa Eedeni aias, luues absurdse kuvandi moodsast Heraklesest.

Marius Iacob (s 1978) on rumeenia operaator ja režissöör ning filmikompanii Manekino Film kaasasutaja. 2008. aastast on ta töötanud Bukaresti riiklikus draama- ja filmikoolis kinematograafia osakonnas, kus ta kaitses 2016. aastal doktorikraadi. Ta on teinud operaatoritööd filmidele, mis on valitud mitmetele prestiižsetele festivalidele, näiteks Locarno, Berliini, Rotterdami, Sarajevo jt. Ta on auhinnatud lühifilmi „24 ämbrit, 7 hiirt, 18 aastat“ (30 min, 2012) ja täispika dokumentaali „Ma olen Herakles“ (70 min, 2017) režissöör. „Ma olen Herakles“ valiti 2017. aasta oktoobris Rumeenia Astra rahvusvahelisele filmifestivalile.

„Kodu mälestustes“ uurib identiteedi ja keskkonna suhteid. Mis tunne on loobuda perekonna kodust ja koos sellega paljude põlvkondade jäetud jälgedest? Film dokumenteerib seda protsessi ning paneb mõtlema sellele, millest me lisaks füüsilistele esemetele veel loobume.

Helena Öst on monteerija, kes on töötanud ka visuaalkunstnikuna. Ta on monteerinud nii mängu- kui ka dokumentaalfilme. Tema visuaalkunsti on näidatud Soome kunstnike aastanäitustel, Helsingi kunstimuuseumis ning välismaal Steven Friedmani galeriis Londonis. Östil on magistrikraadid Aalto ülikooli filmi, televisiooni ja stsenograafia instituudist ning Londoni Goldsmithsi ülikoolist.

Dokumentaalfilm sellest, kuidas rwandalased isiklike ja perefotode abil meenutavad ja mälestavad kalleid lähedasi, kelle nad 1994. aasta genotsiidis kaotasid.

1994. aasta genotsiid Rwandas nõudis vaid 100 päeva jooksul pea miljon inimelu. Maailm vaatas vaikides pealt, kui mehi, naisi ja lapsi matšeetedega surnuks hakiti. Kui rahvusvaheline üldsus otsustas lõpuks, et on aeg sündmusele tähelepanu pöörata, kasutati selleks meeldejäävaid fotosid moondunud kehadest ning nimetute põgenike merest. Ent paljud rwandalased mäletavad oma lähedasi mitte tänu surma-, vaid elupiltidele: passi või ID-kaardi foto, juhuslik aias tehtud klõps, pulmas või ristimisel tehtud grupipilt. Paljudel on oma lähedasest vaid üks pilt. Paljudel pole ühtegi. Film jälgib üheksat rwandalast, kes jagavad meiega läbielatut, mälestusi ja pilte. See on esimene dokumentaalfilm, mis vaatleb nende hindamatu väärtusega fotode paljusid funktsioone ning üks väheseid filme, mis ei käsitle rwandalasi lihtsalt subjektidena.

Režissöör ja kirjanik Piotr Cieplak on töötanud mitmete projektidega Rwandas, Keenias, Tansaanias, Argentinas, Ukrainas ja Suurbritannias. „Need, kelle oleme kaotanud“ (Suurbritannia 2017) on Piotri esimene täispikk film. Ta on kirjutanud Rwandast ka raamatu „Surm, pilt, mälestus: Rwanda genotsiid ja selle järelmõjud fotograafias ja dokumentaalfilmis“ (Palgarve, 2017).

Keset majanduskriisi õilmitseb Wall Streeti varjus üks mitte just kuigi laialt tuntud Ameerika ettevõtmine. Park Slope'i toiduühistu on kooperatiivne supermarket, mille kõik 16 000 liiget töötavad iga kuu 3 tundi, teenides sellega õiguse osta New Yorgi parimat toitu uskumatult odavate hindadega. Selle ühistu edu on halb uudis kapitalismile ja toidukaupade müüjatele ning võimalus muuta toiduainete tootmise ja jaotamise süsteeme.

Tom Boothe on USA-st pärit õpetajakoolituse läbinud filmitegija, kes olnud seitse aastat Prantsusmaal veinispetsialist. Viimasel ajal on ta keskendunud Prantsuse publikule oma kodumaal aset leidvate kummaliste olukordade näitamisele, seda peamiselt ajalehe Le Monde Diplomatique artiklite kaudu. Boothe’il on kinokunsti alal magistrikraad Wisconsin-Milwaukee ülikoolist ning ta on õpetanud seal ja Ohio ülikoolis filmirežiid ja -esteetikat. Boothe’ile on hingelähedane eksperimentaalne ja jutustav kino.

Viimastel aastatel on Valloonia põldudele taas ilmunud pärandina saadud seemned – iidsed teraviljad. Aegamisi seemned paljunevad, levivad ja muutuvad. Inimesed tulevad kokku, seavad töökorralduse paika ning tekib väike võrgustik. Nii saavad seemnete kasvatamisest ja leivateost osa kõik, kellel on huvi taasavastada autentset maitset ning austada loodust.

Marie Devuyst on sündinud 1982. aastal Brüsselis. Pärast kraadi kaitsmist sotsioloogia-kultuuri-kommunikatsioonikoolis otsustas ta jätkata õpinguid Sint-Lukase dokumentalistika osakonnas, kus ta tegi magistritööna filmi “As Long as the mine Whistle”. Seejärel lavastas ta mõned lühifilmid vanadusega seotud sotsiaalsetest kujutelmadest, immigratsioonist ja adopteerimisest. 2011. aastal läks ta mõneks kuuks Kameruni, kus koostöös Alain Lemaitre’iga valmis dokumentaalfilm „Maanteepügmeed“. „Kui tuul puhub viljapeades“ on tema teine täispikk dokumentaalfilm.

Anna ja Lucio on otsustanud alternatiivse viisi kasuks oma tütre Gaia harimisel: lubada tal tulla ära „traditsioonilisest koolist“ ning katsetada vabamat lähenemist, mis võtaks arvesse lapse huvisid ja soove ajaplaneerimisel. Gaia osaleb nüüd rahvaalgatuslikus projektis, kus lastel võimaldatakse ise otsustada selle üle, kuidas, millal ja mida õppida, ning isegi seda, kellelt õppida. Pole hindeid, pole kodutöid, pole koolipinke … Teoorias näib kõik suurepärane, ent seda praktikas rakendades kerkivad mõningad kahtlused. Kas on tõesti võimalik õppida väljaspool tavapärast koolisüsteemi?

Lucio Basadonne ja Anna Pollio on koos loonud ka dokumentaali „Unlearning“, mis on võitnud palju auhindu Euroopa festivalidel ning linastunud enam kui 110 kinos. „Unlearning“ kajastas kuuekuulist rahatut rännakut, mille jooksul püüti leida peremudeleid, mis erineksid tüüpilisest linnapiirkonnas ühes ja samas paigas püsivalt elavast perest: tsirkus, kommuunid, ökokülad … Kui filmis „Unlearning“ näidati perekondi neutraalsest vaatepunktist, et alati on valikuvõimalus, siis filmis „Vabane või sure“ saavad Lucio, Anna ja Gaia omal nahal tunda igapäevaelu pea peale pööramise tagajärgi alustades näiteks haridussüsteemist – ning nad jagavad oma lugu vaatajatega.

Lauri (20) jaoks, kes on kõnelemisvõimetu autist, on ainus viis eluga toimetulekuks kirjutada isikliku tõlgi Pirjo abiga. See on Lauri ainus võimalus väljendada oma sügavamaid mõtteid. Kõigi katsumuste seas, mida autism tema teele seab, on tema suurimaks unistuseks armastus. Lauri tunneb, et ta on kui karu, keda peab pidevalt taltsutama, samal ajal kui tema sees on lõksus mõtlev ja tundev inimene. Ehkki Lauri, kes armastab filosoofilisi arutlusi, kardab, et jääbki elupäevade lõpuni vaid ihkama igavest armastust, on ta suuteline väljendama oma kirjutistes elu niisugust ilu, mida igaüks tajuda ei suuda.

Niina Brandt on üks kahest ettevõtte Double Back Documentaries omanikust. Ta on osalenud režissööri, produtsendi, operaatori ja monteerijana lühifilmide ning 2008. aastal asutatud ettevõtte tellimustööde teostamisel klientidele, kelle hulka kuulub ka telekanaleid ja ringhäälingufirmasid. Niina Brandt teeb lisaks fotosid ja filme Soome Lapimaast, kus piirkonna eripärane loodus muutub osaks kunstiteosest. Dokumentaal „Mu salamets“ on võitnud parima kodumaise dokumentaalfilmi auhinna 2017. aasta DocPointi dokumentaalfilmifestivalil Helsingis.

Noor poiss Ama reisib koos kaaslastega öösel läbi Boli Bana maapiirkonna. Nendega on kaasas kari hiiglaslikke, ent sõbralikke loomi. Päeval on Boli Bana küla tähelepanu keskpunktis noor tütarlaps Aissita. Nõid on tulnud riitust läbi viima: Aissita on saamas täiskasvanuks. Läbi laste silmade ärkab ellu rändlev ja müstiline maailm. Fulbe lapsepõlv Burkina Fasos.

Simon Gillard on sündinud 1986. aastal Kostenetsis. 2007. aastal andis ta oma südame Lääne-Aafrikale ning on viimased kümme aastat ringi reisinud Senegalist Beninini. Nende rännakute jooksul loob ta palju uusi tutvusi, millest mõned osutuvad väga tähtsateks. Lassina Coulibaly on üks neist. Ta on Simon Gillardi filmimiskire keskpunktiks ja 2012. aastast alates pole ta enam ainult assistent, vaid ka eeskuju. 2013. aastal valiti Gillardi esimene dokumentaal „Anima“ paljudele filmifestivalidele, nt FID Marseille, Zinebi (Bilbao) ja Filmer A Tout Prix (Brüssel). 2014. aastal tegi ta järgmise lühidokumentaali „Yaar“, mis käis rohkem kui 60 festivalil üle maailma ja võitis ligi 20 auhinda. „Boli Bana“ on selle Aafrika triloogia kolmas ja viimane film.

Al Hajji Ibrahim on islami õpetlane. Ta on 46 aastat töötanud Põhja-Kameruni Ngaoundéré sultanaadi kohtunikuna. Me jälgime Al Hajjit tema viimastel eluaastatel ning näeme suhteid polügaamses peres, vaadatuna naiste ja nende mehe vaatevinklist. Film (filmitud aastatel 1997–2001 ja monteeritud nüüd) kujutab Borno ja Adamaoua provintsidele (Nigeerias ja Kamerunis) omast elustiili, kus keskustest eemal elavad inimesed üritavad kohaneda tänapäevase haridusega ning tulla toime sotsiaalse tõrjutuse ja vaesusega.

Lisbet Holtedahl on sündinud 1946. aastal Kopenhaagenis, hariduse saanud Oslos ja Pariisis. Ta on antropoloogiaprofessor ja visuaalkultuuri magistriprogrammi looja Tromsøs Norra Arktika ülikoolis. 1970. aastast alates on ta teinud visuaaletnograafilist uurimistööd Ida-Nigeris, Põhja-Norras ja Põhja-Kamerunis.

Läbi viie loo, mis on jutustatud Soomes, Indias, Mehhikos, Hispaanias ja USA-s, jälgib film „Intiimsed võitlused“ koduvägivalla üle elanud peategelaste vastupidavuse ja eneseleidmise teekonda. Vägivald leiab aset kõigis ühiskonnaklassides, kultuurides ning sotsiaalmajanduslikes kihtides. See on sõda kodus, kus armastus ei tohiks haiget teha. Ei kujutata ainult naistevastast füüsilist vägivalda – tuleb esile ka seksuaalse, majandusliku ja psühholoogilise vägivalla laastavus, kui põlgus, isolatsioon ja häbi peategelaste turvatundele ja enesearmastusele hävitavat mõju avaldavad.

Lucía Mariana Gajá Ferrer on Mehhiko filmi- ja dokumentaalitegija. Oma töödes räägib ta sotsiaalsest ebaõiglusest.

Dokumentaalfilm „Soy“ (2004) oli tema esimene teos, mis võitis 2005. aastal Hõbearieli auhinna. See jutustab ajuhalvatusega teismeliste elust. Tema esimeseks rahvusvahelist tunnustust toonud tööks oli dokumentaal „Mi vida dentro“ (2007). See kajastab kohtuprotsessi Mehhiko immigrandi Rosa üle, kes mõisteti süüdi lapse mõrvas, kelle eest ta USA-s hoolt kandma pidi. Rosale määrati 99 aastat vanglakaristust. Dokumentaal sisaldab nii vestlusi Rosaga tema kongis kui ta perekonnaga Mehhikos. Rosa kaudu õnnestub Ferreril püüda kaamerasse USA õigussüsteemis valitsev rassism.

See film on tõstnud inimeste teadlikkust ning tänu sellele on korraldatud kampaaniaid, et koguda raha, palkamaks Rosale advokaati, kes juhtumi uuesti avaks.

Ferrer on töötanud õppejõuna Mehhiko ülikooli kinematograafiauuringute keskuses ja kunstnike ühenduses UVA.

Sõpradel Christianil (63) ja Bruce'il (71) on mõlemal oma koorem kanda: Christianil on geneetiline haigus, mis rikub ta nägemist ja muudab naha ülitundlikuks päikesevalgusele, ning Bruce on halva kuulmise ja bipolaarse häirega. Kuid neil on ühine unistus: lennata, eirata gravitatsiooni ja oma kehade piiranguid. Eriti põhjaliku ja ratsionaalse inimesena on Christian õppinud tiibvarjuga lendama ning pärast aastatepikkust vaeva on talle antud luba ise lennata. Nüüd veenab ta püsimatumat ja rahutumat Bruce'i sama tegema, et nad saaksid koos Mont Blancile minna. See intiimne ja mõtlemapanev direct cinema stiilis sissevaade kahe erandliku inimese ellu koos sürrealistlike ja becketlike alatoonidega viib meid karastavale teekonnale inimese psüühika helgetesse kõrgpunktidesse ja tumedatesse keerdkäikudesse.

Matthieu Brouillard on Montrealis sündinud visuaalkunstnik. 2003. aastast alates on ta loonud fotonäitusi ja videoinstallatsioone, mis taaselustavad ja taasloovad kindlaid mütoloogiast (Icarus) ja maalikunstist (Grünewald ja Goya, barokk ja manerism) pärinevaid stiilijooni ning ühendavad dokumentaali ja misanstseeni. Tema töö kajastab ta huvi inimese – peamiselt mehe – keha vastu, mida ta kujutab sageli piiratuna või selgelt hälbivana kindlatest esteetilistest ja sotsiaalsetest normidest. Rohkem kui kahe aasta jooksul filmitud „Mis puutub gravitatsiooni“ on Brouillardi esimene film.

Armunud paar Baja Californiast Mehhikost valmistub suurteks pulmadeks. Ainuke mure on see, et nende abielu pole seaduslik, kuna nad mõlemad on mehed.

Cristina Herrera on Mehhiko filmitegija. Ta on lõpetanud Baja California autonoomse ülikooli kommunikatsiooni erialal ja hiljem filmikunsti koolituskeskuse, kus läbis üldise filmikunsti kursuse, spetsialiseerudes realisatsioonile. 2009. aastal anti talle Fulbrighti stipendium, et astuda New Yorgis Hunteri kolledžisse integreeritud meediakunstide magistriõppesse. 2013. aastal pöördus ta tagasi Mehhikosse, et asutada filmikompanii La Cleta Films, kus ta tegutseb stsenaristi, režissööri ja produtsendina.

Eestis on pikk pime aeg ja inimesed ootavad valget aega, mistõttu on siinsetele inimestele valgusel eriline tähendus. Eriline tähendus on valgusel ka vitraažide loojale Dolores Hoffmannile, kes on nende loomisele pühendanud juba nelikümmend neli aastat. Vitraažikunst on kunstiliik, mis on sündinud koos ristiusu kirikute-katedraalidega. Inimesed tulevad kirikusse ajama oma kõige isiklikumaid, sügavamaid asju, palvetama ja mediteerima. Värvilised vitraažaknad on siinsamas kõrval, luues ruumi ja välisilma vahelise ühenduse ning häälestavad inimese Vaimule vastuvõtlikuks.

Film portreteerib vitraažide loojat Dolores Hoffmanni, kes on oma eluaja jooksul loonud vitraaže kokku 36-le sakraalhoonele Eestis, Soomes, Jaapanis ja Venemaal, lisaks palju vitraaže ametiasutustele, firmadele ning eratellijatele laias maailmas. Meie endi inimestele on ehk tuntuim neist vitraažaken pannoo Tallinna teletornis. Filmis jälgitakse kunstniku tööprotsessi Tallinna Pühavaimu kiriku ühe viimase vitraažakna loomisel - kavandi teostamisest kuni valmisvitraaži õnnistamiseni. Dolorest on jälgitud tema galeriis, maakodus ja kirikus. Kunstniku loodud vitraažakende näitel tehakse filmis justkui vaimne rännak läbi terve Eesti. See on film loomisest, lootusest ja looja tahtest.

Kullar Viimne on sündinud 1980. aastal Võrus. Ta õppis 2004-2011 Balti Filmi- ja Meediakoolis, millest 2006-2007 FAMU filmikoolis Prahas. Viimne on enam kui 40 dokumentaalfilmi ja telesarja operaator. Ta on pälvinud mitmeid auhindu ja kahel korral noore filmilooja stipendiumi (2002 ja 2004) ning 2011. aastal Eesti Kultuurkapitali "Ela ja sära" stipendiumi. Kullar Viimne on Eesti Kinoliidu ja Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni (IFJ) liige. "JAGATUD VALGUS" on tema kuues täsipikk dokumentaalfilm režissööri ja operaatorina.

See dokumentaal räägib erinevatest aegadest. Üks on kapitalistlik, teine poeetiline. Viis Seoulis elavat inimest räägivad endast ja oma ärevushäirest esimest korda. Nende hääled ja pildid meenutavad luuletuse lugemist.

Soojung Lee on õppinud ülikoolis inglise kirjandust ning Korea filmikunstiakadeemias filmitegemist. Ta on teinud sõltumatuid dokumentaalfilme ja töötanud ka täispikkade filmide produtsendina.

Dick Verdult on mitmekülgne kunstnik ja muusik. Ta on sündinud Hollandis, kasvanud Guatemalas ning õppinud filmi 1968. aasta tudengimässu järgses Pariisis. Tema karjäär ulatub läbi kümnendite. Mõnikord peetakse teda autsaideriks, viimaseks dadaistiks, ent omandatud kogemuste kirevus on võimaldanud tal luua kunsti, mida pole võimalik kategoriseerida. Riukaliku, raskesti tabatava ja vankumatult rõõmsameelsena on ta rajanud endale tee, mis inspireerib ja valmistab rõõmu igal käänakul. 60 aasta vanuselt sai temast kultusmuusik Lõuna-Ameerikas, Venemaal ja Jaapanis. Selles huumorit tulvil filmis käsitletakse ka tõsiseid probleeme praegusel aina ksenofoobsemaks muutuval ajastul.

Luuk Bouwman (s 1977 Hollandis) on dokumentalist ja muusik. Ta on tehnopunkduo Aux Raud liige, tal on oma saade raadiokanalil Red Light Radio ning koos kunstnik Rafael Rozendaaliga teeb ta Cold Voidi nime all hirmutavat klahvpillimuusikat.

Oskara lugu saab alguse uuendusmeelse koreograafi Marcos Morau ning Baskimaa rahvatantsurühma Kukai kohtumisest. Koos loovad nad kauni etenduse. Tantsu kaudu käsitlevad nad tänase maailma võtmeküsimust: kes ma olen? Milline on minu identiteet?

Pablo Iraburu (s 1969 Hispaanias) on audiovisuaalse kommunikatsiooni ettevõtte Arena asutaja ja loovjuht. Ta on filmide „Nomadak TX“, „Pura Vida/The Ridge“, „Walls“, „District Zero“ ning paljude teiste Arena meeskonnaga tehtud dokumentaalide kaasrežissööriks. Lisaks dokumentaalfilmidele loob Iraburu audiovisuaalseid teoseid muuseumidele, näiteks riiklikule arheoloogiamuuseumile, ning videokunsti, installatsioone ja videotantsu.

Iñaki Alforja (s 1967 Hispaanias) on sõltumatu filmitegija. Ta on spetsialiseerunud dokumentaalidele, kuid on osalenud ka paljudes muudes projektides, nagu reklaamid, ettevõtetele tehtud klipid, muusikavideod ning telesarjad, näiteks Discovery Maxile toodetud „Yasuní, Genocide in the Jungle“. Ta on lavastanud täispika filmi „Motxila 21“.

„Mass“ on inimkonna arengu lahtiharutamine: mõistujutt ainese käsitlemisest, kaemus maailma külge aheldatud inimestest ja kontrollist nende üle – ehk siis neist, kes on paisatud ookeanist kuivale maale, mis on läbi põimunud me kehade ning küttide, korilaste ja hulkurite liikumisega. Jälgides masside erinevaid vorme, mille osa me samal ajal ka ise oleme, loome igavikulise kohaloleku platvormi – erksa tühjuse –, mis tiirleb suletud ringis, justkui poleks sel algust ega lõppu. Järele jääb vaid ilustamata paljastatud elude olemasolu.

Michal Pavlásek on sotsiaalantropoloog, õppejõud, vabakutseline ajakirjanik ja dokumentaalfilmitegija, Türgi kohvi armastaja, Tšehhi Teaduste Akadeemia etnoloogia instituudi teadur ning sõltumatuid välitöid tegevaid ühiskonnateadlasi koondava ühingu Anthropictures kaasasutaja. Oma uurimistöös keskendub ta rändele ja multikulturalismile. Ta on filmide „Searching for the Exit“ (2016), „Another Vojvodovo: Thinking in Pictures“ (2013), „Time Bows Beneath the Burden of the Grapes. The Past, Czechs and Germans in the Serbian Banat“ (2012) autor.

Ivo Bystřičan on dokumentaalfilmitegija, toimetaja ja stsenarist. Ta on lavastanud mitmeid täispikki dokumentaale, nagu „Copper Age“ (2010), „My Last 150 000 Cigarettes“ (2013), „Byeway“ (2014), „Mr. Chytil´s Crime“ (2014), „Middle Dusk“ (2015) jt. Ta on lõpetanud Brno Masaryki ülikoolis sotsioloogia eriala ja dokumentaalfilmitegemise eriala Praha FAMU-s.

Vaegnägijast Afganistani põgenik Asef jõudis Kreekasse 2016. aasta alguses ja on sellest ajast peale mitu korda proovinud Lääne-Euroopasse pääseda. Selles filmis on kokku pandud tema kaheksa kuu jooksul tehtud videopäevikud, kus ta räägib oma seiklustest, ohtudest, laagrite igapäevaelust ja parema elu lootusest. Päevikut kujundavad moonutatud ajataju, püsiv pinge, emotsionaalne kõikumine lootuse ja lootusetuse vahel ning unistus paremast elust. Siiralt ja sinisilmselt viib ta meid sürrealistlikule ringkäigule kohtadesse, kus ta puhkab ja end peidab: põgenikelaager vanas Elliniko lennujaamas, põgenike kohtumispunkt Victoria väljakul ja mahajäetud puidutehas Patras, kuhu põgenikud varjuvad, oodates võimalust peita end veoauto alla, mis läheb üle Aadria mere Itaaliasse.

Arjang Omrani on 1972. aastal Teheranis sündinud filmitegija ja visuaalantropoloog, kes õpetab Saksamaal Münsteri ülikoolis.

Asif Rezaei on sündinud 1992. aastal Afganistanis Jaghoris. Ta õppis Kabulis raamatupidamist ja lahkus riigist 2015. aastal, et Euroopas varjupaika taotleda. Ta oli elanud aasta Kreeka põgenikelaagrites, kui kohtus Arjang Omraniga ning nad otsustasid koos teha filmi „Ületulija“. Praegu ootab tema Prantsusmaale esitatud varjupaigataotlus vastust.

„Hõimu õigus“ on dokumentaalfilm vähetuntud ja vähekajastatud, kuid tõhusast kriminaalkohtusüsteemi reformimise liikumisest Ameerikas: hõimukohtute jõupingutustest luua alternatiivne õigussüsteem, mis põhineks nende tavadel. Californias, mis on suurima indiaani inimeste ja hõimude arvuga osariik, juhivad liikumist teiste seas kaks muljetavaldavat indiaani naist. Nad loovad uuenduslikke süsteeme, mis keskenduvad rehabilitatsioonile, mitte karistamisele, et hoida hõimude liikmeid vanglast eemal, ennetada laste äravõtmist kogukondadelt ja peatada koolist otse vanglasse sattumine, mis nende noortega juhtuma kipub. Abby Abinanti on tuline ja kõhetu vanem naine. Claudette White on noorem ja tema kohtusaal on vormilt harjumuspärasem, kuid Abbyga sarnaselt on tema eesmärgiks tagada kultuuriliselt sobiv õigusemõistmine inimestele, kes tema ette sattuvad, andes sellega oma panuse indiaanlaste püsimajäämisse.

Anne Makepeace on viimased kolm kümnendit olnud auhinnatud sõltumatute filmide stsenarist, produtsent ja režissöör. Tema dokumentaalfilmide hulka kuuluvad muuhulgas „We Still Live Here“ (Independent Lens, 2011, Full Frame Inspirationi auhind, Telluride MountatinFilm Moving Mountainsi auhind, SBIFF esilinastus); „I.M. Pei: Building China Modern“ (American Masters, 2010); „Rain in a Dry Land“ (POV-i juhtiv saade aastal 2007, SBIFF esilinastus); „Robert Capa in Love and War“ (Sundance, American Masters, Prime Time Emmy, SBIFF 2003); „Coming to Light“ (Sundance, American Masters, esitatud Oscari kandidaadiks, SBIFF 2000); „Baby It’s You“ (Sundance, POV-i juhtiv saade, Channel 4 True Stories, Whitney Biennial) jt. Ta filmid on linastunud BBC-s, Channel 4-s, ZDF-is, ARTE-s, NHK-s, ABC Australias, France 5-s, CBC-s, Thames Televisionis, USA-s HBO kanalil ja PBS-i sarjadena.
http://www.makepeaceproductions.com/

„Kus asub inimese hing? Kas südames? Või ajus? Või ehk kusagil mujal?“ Nii mõtiskleb vana arst, kes on kogu elu töötanud ühes Siberi maapiirkonna psühhiaatriahaiglas. Seda filmimeeskonnale kättesaamatut paika on võimalik kujutada tänu sealsetele elanikele, kellest mõned on haiglas veetnud aastakümneid. See diskreetne, ent samal ajal sügavuti minev sissevaade patsientide igapäevaellu muutub meditatsiooniks lõpuni läbitungimatu inimloomuse üle.

Wojciech Kasperski on režissöör, stsenarist ja produtsent. Ta on lõpetanud Łódźi filmikooli ning teeb filme Poolas ja Venemaal. Ta on osalenud INPUTi konverentsidel, Cannes’i filmifestivalil “Tous Les Cinemas du Monde’i” sektsioonis ning võitnud Prix Europa auhinna. Tema filmid on pälvinud rahvusvahelistel festivalidel mitmeid auhindu, sealhulgas Suure Hõbedase Nanooki Permis ning Ameerika filmiinstituudi auhinna Grand Sterling Award. Kasperski on Poola filmiakadeemia liige.

Samblikke (lichen) on sajandite vältel kasutatud nii toiduks, ravimiteks, värvimiseks kui ka parfüümideks. Tänapäeval pakuvad samblikud huvi oma bioloogiliste omaduste poolest: neid saab kasutada bioindikaatorina õhusaaste mõõtmiseks, mõned liigid on survele isegi nii vastupidavad, et Saksamaa aeronautikakeskus saadab neid kosmosesse. Etnoloogilisest vaatepunktist näitavad samblikud oma suhet inimkonnaga oma poeetilise ja mütoloogilise jõu kaudu.

Marie Lusson on filminduse ja sotsiaalteaduste taustaga sotsioloogiadoktorant. Olles kõigepealt õppinud dokumentaalfilmi meetodeid ja analüüsi Pariisis Diderot’ ülikoolis, lavastas ta koostöös antropoloogidega mitu filmi. Ta kirjutas ka lõputöö transi filmimise arenguloost. Soovides oma oskusi edendada ja ennast proovile panna, läbis ta magistriõppe antropoloogias ja rakendussotsioloogias. Lyoni ülikoolis õppides spetsialiseerus ta keskkonnateemadele ja sellealastele vastuoludele.

Emilien De Bortoli on helilooja, heliseadja ja multiinstrumentalist. Ta on õppinud kinematograafiat rahvusvahelises pildi- ja heliinstituudis (3IS), kus sai magistridiplomi helirežissööri-miksijana kinos, audiovisuaalmeedias ja muusikas. Emilien on osalenud nii režissööri, helilooja, helirežissööri kui ka miksijana paljudes filmiprojektides. Praegu töötab ta muusikuna, kuid tänu koostööle oma partneri Marie Lussoniga jõuavad tema kogemused ka audiovisuaalmaailma.

Ühes Filipiinide kõrvalises piirkonnas Palawani saarel elab ravitseja ja õigusemõistja Medsinu, kes hoolitseb oma pere eest, kutsudes tihti välja oma isa, eelmise šamaani, vaimu. Palawani rahva kurvastuseks jääb Medsinu haigeks ja sureb. Pärast tema lahkumist rikub Palawani rahumeelse kogukonna elu üks sündmus. Nad proovivad koosolekutel raske muutusega kohaneda. Samal ajal jääb haigeks Issadi vanem õde. Murelikult otsivad Issad ja ta lähedased kedagi, kes saaks õde aidata. Saadud abi osutub kasutuks. Issad muretseb ikka oma õe tervise pärast. Ta otsib lähedaste sõprade abiga uut šamaani, kes teda aidata saaks.

Pierre Boccanfuso on 1994. aastast alates tegelenud filmimisega Filipiinidel metsas elavas kogukonnas. Ta on 20 aasta jooksul Palawani inimeste elu ja arengut kujutava filmitriloogia autor ja režissöör. Ta räägib Palawani murret ja järgib kohalikke tavasid. Ta veetis pea igal aastal filmides mitmeid kuid, et näidata oma tegelaste saatust ning jutustada täispikas filmis nende lugu. 2000. aastal liitus ta riikliku teadusuuringute keskusega.

Saksa antropoloog ja lingvist üritavad aru saada Lääne-Aafrikas Guinea rannikul väikses külas toimuvast rituaalist. Neile öeldakse, et neljapäevasel üritusel toimuvad hiljuti lahkunud naise mälestuseks kaks näiliselt vastuolulist tseremooniat: muslimite pidustused 40 päeva möödumisel surmast, mida juhib kohalik imaam, ja mkisaata rituaal, mida viivad läbi salajase Nalu naisteühingu liikmed lahkunu auks. Kui asjaga seotud mehed selgitavad filmitegijatele oma arusaama üritustest, siis hakkab teadlasi üha enam huvitama naiste salaühingu rituaal ning nad saavad selle teostamisest osa. „Islami ja püha metsa vahel“ jutustab loo sellest, kuidas naised loovad endale kohta meeste domineeritud ühiskonnas. Samal ajal käsitleb see audiovisuaalse etnograafia võimalusi ja võimatusi.

Martin Gruber töötab teaduri ja lektorina Bremeni ülikoolis antropoloogia ja kultuuriuuringute instituudis. Ta on õppinud visuaalantropoloogiat Londonis Goldsmithsi ülikoolis ja sotsiaalantropoloogiat Hamburgi ülikoolis.

Frank Seidel on õppinud afrikanistikat, kultuuriantropoloogiat ja politoloogiat Saksamaal Kölni ülikoolis. Frank on kogenud välitööde tegija ning tema uurimismeetodite hulka kuuluvad kõik tänapäeval kättesaadavad digivõimalused: video, audio, pildid ja erinevate transkriptsioonide digitaalne kokku koondamine.

Selles joovastavas etnograafia ja lüürilise ekspressionismi koosluses sukeldub filmitegija Paul Wolffram Paapua Uus-Guinea Uus-Iirimaa saare vihmametsades elavate lakkide spirituaalsesse maailma. Dokumentaalis avastatakse muutunud teadvusseisundeid, mis saadavad etnograafi ja filmitegijat, kui ta naaseb Paapua Uus-Guinea põhiterritooriumist kaugel asuvasse kõrvalisse kogukonda väiksel saarel, kus ta on kaks aastat elanud ja teinud koos võõrustajatega mängulise dokumentaalfilmi esivanemate lugudest „Stori Tumbuna“ (2011). Nüüd on ta soov viia oma arusaamad sealsest kultuurist vaimsele tasandile: ta tahab läbi teha ohtliku Buai šamanistliku sekti initsiatsiooniriituse. Sügaval metsa sees filmib kaamera, kuidas filmitegijale antakse loodusest kogutud maagilisi aineid ja jäetakse ta neljaks ööpäevaks ilma toidu ja veeta üksi paastuma. Tänapäeval teevad riituse läbi vähesed ning piirkonnas on vaid üks vana posija, kellel on piisavalt kogemusi ja enesekindlust riituse läbiviimiseks.

Paul Wolffram – režissöör/stsenarist/monteerija/produtsent – Handmade Productions Aotearoa Ltd. Paul on etnograaf ja filmitegija, kes on töötanud Paapua Uus-Guinea ja Vaikse ookeani rahvastega üle 15 aasta. Täispikad dokumentaalfilmid on toonud talle kohalikku ja ülemaailmset tuntust, sealhulgas on ta pälvinud ühingu Society for Visual Anthropology Jean Rouchi nimelise auhinna kaasava filmitegemise eest filmiga „Stori Tumbuna – esivanemate lood“. Tema eelmine film „Maa hääled – Nga Reo O Te Whenua“ esilinastus 2014. aastal Uus-Meremaa rahvusvahelisel filmifestivalil ja kandideeris samal aastal Uus-Meremaa filmiauhindade jagamisel parima dokumentaalfilmi, parima operaatoritöö, parima montaaži ja parima režii auhinnale.

Ida-Aafrika maasai kultuuris jagatakse rollid ja kohustused vastavalt vanusele ja soole. Kui sõdalaseikka jõudmine on hästi dokumenteeritud, siis teised elutsükli tahud on üldiselt avastamata. Orkiteng loorbaak – „Vanemate riitus“ – jälgib Tansaania Lesoiti küla eesistujat Frank ole Kaipaid ajal, kui too teeb läbi vanemaks saamise riituse. Kuni tema leibkond valmistub tseremooniaks – küpsetab, vuntsib kodu üles ja valmistab ette külaliste saabumiseks – saab Frank kokku eakaaslastega. Ühe valib ta oma verevennaks (ng’udiai’ks) ning nad vannuvad, et kaitsevad teineteist ja oma kogukonda terve elu. See riitus mitte ainult ei tõsta Franki ühiskondliku staatust, vaid annab talle ka võimaluse oma laste täiskasvanuks saamise riitust läbi viia. Naised mängivad kogu aeg väga olulist rolli ja Franki emale avaldatakse austust poja ilmale toomise eest.

Ron Mulvihilli täispikk draamafilm „Maangamizi – The Ancient One“ võitis 2004. aastal Paul Robesoni parima täispika filmi auhinna ning oli Tansaania ametlikuks nominendiks 74. Oscarite jagamisel. „The Marriage of Mariamu“ (1985) on saanud parima lühifilmi auhinna, OAU auhinna ning Aafrika juhtiva filmifestivali FESPACO ajakirjanike ja kriitikute auhinna.

Kelly Askew on antropoloog, etnomusikoloog ja dokumentaalfilmitegija Michigani ülikoolist. Tema filmide hulka kuuluvad „Poetry in Motion: 100 Years of Zanzibar’s Nadi Ikhwan Safaa“ (70 min, Buda Musique, 2016); „The Chairman and the Lions“ (46 min, DER, 2012) ja „Taarab, An Ocean of Melodies“ (52 min, Tómas Films ja Acacia Entertainment, 2003).

„Alazeef“ on eksperimentaalne poeetiline esseefilm. Kollaaži kaudu kujutab film ühe Iraagi sõduri unistusi ja hirme nädal enne 1991. aasta operatsiooni Kõrbetorm ning kõrvutab neid suure sõjamasinavärgiga. Poeetilise jutustusega inimlikustab „Alazeef“ „vaenlase“ ning eraldab kummalgi poolel oleva rahva ja sõdurid poliitagendast. Misanstseenide korraldus filmis loob kirkalt sürreaalse meeleolu.

Saif Alsaegh on USA-s elav ja Bagdadist pärit filmitegija ja luuletaja. Alsaegh teeb koos oma venna Fady Alsaegh’ga eksperimentaalseid filme. Tema filme on näidatud nii Euroopas kui USA-s. Tema 2016. aasta film „Alazeef“ märgiti ära 39. filmifestivalil Cinéma du Réel. Ta on luulekogu „Iraagi peavalud” („Iraqi Headaches”, 2013) autor.

„Isamaatund“ jutustab loo ühest Poola algkooli lauluvõistlusest, kus lapsed esitavad kangelaslikkusest, julgusest, verest, higist ja pisaratest nõretavaid isamaalisi laule. Osalejate ja publiku selgepiirilise kujutamise kaudu ning läbi pinge, mis kuhjub lapsevanemate ja õpetajate vahel ning kulmineerub žürii aruteludes, tõstatab film patriotismi puudutavad küsimused: patriotismi tähendus ja selle institutsionaalne kinnistamine järgmise põlvkonna eluvaatesse.

Filip Jacobson on dokumentaalfilmirežissöör, kes on lõpetanud filmiloo eriala Łódźi ülikoolis Poolas, Gdynia filmikooli Poolas režissöörina ning Kölni meediakunsti akadeemia Saksamaal. Ta on korraldanud filmikunsti õpitube lastele ja noortele Türgis, Rumeenias ja Poolas. Alates 2016. aastast õpetab Jacobson Gdański ülikoolis. Ta on kirjutanud artikleid, teinud kaks fotonäitust ning tema tööd on võitnud auhindu Euroopa rahvusvahelistel filmifestivalidel, näiteks Doc Lepizigil ja Krakówi filmifestivalil.

Parempopulism levib kulutulena üle Lääne-Euroopa. See on kõige populaarsem vaiksetes valgete inimeste linnaosades, kus inimesed erinevate kultuuride ja elustiilidega kokku ei puutu. Selles ettekirjutatud stsenaariumita dokumentaalis loob Sam Peeters iroonilise karikatuuri flaami eeslinnadest, mis peegeldavad praegust Euroopa ajavaimu.

Sam Peetersil on Belgia ja Suurbritannia kodakondsus. Ta õppis kolm aastat meditsiini, enne kui otsustas oma tõelise kire – filmikunsti kasuks. Praegu õpib ta dokumentaalfilmirežissööriks Brüsselis Belgia kuningliku teatri-, kunsti- ja heliinstituudi magistriõppes.

Mohamad elab koos oma naise ja kolme lapsega Al Am’ari põgenikelaagris Rām Allāh’s Palestiinas. Kuna ta on laagriga kogu elu seotud olnud, on ta hakanud pidama seda oma koduks ja perekonnaks. Hoolimata sellest, et ta elab paigas, mida peetakse ühiskondlikult haavatavaks, usub Mohamad, et Al Am’ari on elamiseks ja laste kasvatamiseks kõige turvalisem koht. Pühendumus islamiusule juhib tema arusaamist maailmast ning suhteid lastega.

Felipe Roa Pilar on Tšiilist pärit etnoloog ja filmitegija, kes elab Taanis Århusis. Kogu oma akadeemilise elu vältel on ta kasutanud antropoloogia, dokumentaalfilmikunsti ning arengu-uuringute ristumispunkti jäävat interdistsiplinaarset lähenemist. Töö dokumentaalfilmitegijana on arenenud isiklikuks ja akadeemiliseks huviks filmikunsti võimaluste vastu inimeste elu kajastamisel, mõistmisel ja esindamisel, pidades silmas eriti marginaliseeritud ühiskonnagruppe. Tänu sellele on ta uurinud mitmeid teemasid inimõigustest keskkonnakaitseni.

„Paberivabrik“ on eksperimentaalne dokumentaal, mis keskendub tajukogemustele Lõuna-Eesti moderniseerimata paberivabrikus. See ei ole narratiiv ning kuigi inimesed on filmis kohal, pole ühtki keskset inimtegelast. Pigem on see kinematograafiline ruumi uurimine, milles kujutatakse üht pisikest osa industriaalmaailmast vabriku masinate tegevuse ning inimeste kaudu, kes neid kasutavad. Kohati kipub film tajuvõimet lausa üle koormama, liikudes dokumentaali ja abstraktsiooni piiridel.

Patrick Tubin McGinley on Ameerikas sündinud helikunstnik ning performance’i- ja raadioartist, kes töötab kaug- ja välisalvestustega nii dokumentaal- kui ka abstraktsetes filmides. Ta on salvestanud ja kujundanud heli paljudele filmidele, avaldanud Murmeri nime all albumeid ning olnud üle 15 aasta välisalvestuste huvilisele kogukonnale suunatud saate Framework Radio produtsendiks.

Daniel Edward Allen on pärit Suurbritanniast ning tegeleb fotograafiaga. Teda huvitavad fotograafia eksperimentaalsed vormid, eriti analoogfotograafia, ning ta tutvustab Eestis aktiivselt nii seda kui ka eksperimentaalset filmikunsti. Ta on juhendanud mitmeid õpitube ning tema fotosid on välja pandud näitustel ja avaldatud nii Eestis kui ka välismaal.

McGinley ja Allen elavad Eestis, kus tegelevad nii heli, fotograafia kui ka peavoolufilmidega, koos aga töötavad eksperimentaalfilmi alal. „Paberivabrik“ on nende esimene ühine film ning moodustab osa töös olevast sarjast, milles uuritakse Eestit kui taastuvat okupatsioonijärgset ühiskonda.

See dokumentaalfilm jutustab napisõnaliselt loo Poolas Läänemere rannikul väikestel kalalaevadel töötavatest kaluritest. Võrkudega kalapüüdmine on raske töö, mida tehakse vaikuses, kuna nii on kõige lihtsam taluda raskeid tingimusi merel. Hoolimata ebameeldivast ilmast, näkku sadavast vihmast ja tagasihoidlikust saagist astuvad noored oma esivanemate jälgedes, et saabuda kahvatul koidikul sadamasse, tekil vaid mõni tursk.

Slawomir Witek on lõpetanud Gdynia filmikooli ja ajaloo eriala Gdański ülikoolis. Praegu töötab ta lühimängufilmide ja -dokumentaalide režissööri ja operaatorina. Ta on olnud Elżbieta Benkowska filmi „Olena“ ja Łukasz Ostalski filmi „Mother“ operaator, filmide „The Real Honey“ ja „Seven Men at Different Ages“ režissöör ja operaator.

Siirdume paika, kus keskkonna suursugusus mõjutab aja kulgu. Seda kinnitab ka selle piirkonna elanike igapäevaelu. Ei oodata midagi enamat kui see, mis olemas on – nii tekib omamoodi meditatiivne aja-, elutempo- ja tegevustetsükkel.

Florinda on lõpetanud kiitusega audiovisuaalkunsti eriala bakalaureuseõppe LUCA kunstikoolis Brüsselis. Praegu õpib ta sama eriala magistrantuuris.

Need, kes kummardavad kuldvasikat, keskenduvad elus materialismile ning püüavad pühendumusega omandada asju ja jõukust. Valetamine ja võõra vara omastamine muutuvad tavapäraseks.

David Pantaleonil (s 1978 Vallesecos, Gran Canaria, Hispaania) on bakalaureusekraad teatrikoolist Escuela de Actores de Canarias ning ta alustas režissöörikarjääri 2006. aastal. Ta on oma töödega käinud Oberhauseni (filmiga „La pasion de Judas“, Ecumenical Jury auhind), Vila de Conde, Rio de Janeiro, L'Alternativa, Las Palmase, Lima Independiente, Málaga, Alcancese, Filmadridi jt filmifestivalidel. Tema kuulsamad filmid on „Tres corderos“ (2015), „La pasión de Judas“ (2014), „A lo oscuro más seguro“ (2013), „Fronteras de Zalamea“ (2012) ja „Fondo o forma“ (2011).

Inhambane. Mosambiik. King-Best. Samsung Galaxy. Versace. Beibed. Valge kukk. Norras hambaorke ei ole. Kookospalmid. Baobabi viljad. Superpuuviljad. C-vitamiin. Passiflorine. Alfa-linoleenhape. Hiinakeelne SMS. Megabaidid. Cardoso hotell. Kohv on valge inimese sõltuvus. Ngadzango. Mu naine. Bensiin.

Ico Costa on sündinud 1983. aastal Lissabonis. Ta on õppinud Lissabonis Portugali riiklikus filmikoolis (ESTC) ning Buenos Airese filmiülikoolis. 2011. aastal võeti ta vastu Le Fresnoy kaasaegse kunsti stuudiosse Prantsusmaal, mille ta lõpetas kiitusega. Ta on lavastanud lühifilmid „Libhaketi“ (2012), „Quatro Horas Descalço“ (2012), „Corrente“ (2013), „Antero“ (2014) ja „Nyo Vweta Nafta“ (2017). Tema töid on näidatud mitmetel filmifestivalidel, näiteks Cannes Critics Weekil, Locarno, Rotterdami ja Rooma filmifestivalidel ning festivalidel Cinéma du Réel, New Directors/New Films, Oberhausen, Jihlava, Vila do Conde ja IndieLisboa.

Eesti filmigrupp vajas tööks Burjaatias kõrgemate jõudude abi. Eesti filmigrupp sõitis kodust 5000 km kaugusele Burjaatiasse Baikali järve taha. Filmimise asemel tuli aga istuda hostelis ja üksteist jõllitada, sest veoauto tehnika, kostüümide ja rekvisiitidega ei saabunud ega saabunud. Kuni kohalikud soovitasid produtsendil külastada šamaani.

Riho Västrikul (s 1965) on bakalaureusekraad ajaloos ja ajakirjanduses ning magistrikraad filmikunstis. Suur huvi mägironimise vastu oli esimene tõuge, mis pani ta filmitegemisele mõtlema – mägede ilu ja inimeste kannatused igatsesid salvestamist. Ta on olnud produtsendiks ja kaasprodutsendiks enam kui 40 dokumentaalfilmile ning nendest poolte puhul ka ise režissööritööd teinud. Riho on dotsent Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudis Tallinnas ning produktsioonifirma Vesilind kaasomanik.

„Need, kes jäävad“ on 2016. ja 2017. aastal Kesk-Itaaliat tabanud maavärinate tagajärgi kajastav etnograafiline dokumentaal. Kaadrid purustustest ja vabas vormis intervjuud näitavad, kuidas ebanormaalsusest sai normaalsus ja kuidas inimesed õpivad katkirebitud maastikuga elama. Lähenedes teemale eetilisest vaatenurgast inimeste isiklike lugude kaudu, viib dokumentaal meid nende ellu, kes on otsustanud raskusi, traumat ja kaotusi trotsides paigale jääda.

Arianna on itaalia visuaalantropoloog ja ise kaamerat hoidev režissöör. Pärast õpinguid teatri ja ajakirjanduse alal ajendas suur huvi teda visuaalantropoloogiaga tegelema. 2017. aastal kaitses ta Goldsmithsi ülikoolis magistrikraadi visuaalantropoloogias. Tema põhihuviks on jutustada võimsaid lugusid, kasutades videot ja heli.

Max on talupidaja Juura mägedes. Ta elab kõrvalises külakeses nimega La Côte-aux-Fées, mis tähendab „haldjate küngast“. On talv, aeg venib ja avab akna kujutlusvõimele.

Tizian Büchi on sündinud 1981. aastal Neuchâtelis Šveitsis. Ta on õppinud Lausanne'i ülikoolis kunsti ja filmindust ning töötanud filmilevitaja ja programmi koostajana mitmetel Šveitsi festivalidel, nt Neuchâtel International Fantastic Film Festival. „Talve hääl“ on tema lõputööna tehtud film Belgias Institut des Arts de Diffusionis. Praegu töötab ta assistendina Genfi kunstiülikooli kinoinstituudis HEAD.

Film dokumenteerib Nabasgat, mossi hõimu iga-aastast lõikuspidu, ja selleaegseid trummiesinemisi Ouéguédos Burkina Fasos. Trummi mängitakse vaid pärast riitusel esivanematele ohvriandide toomist. Trummikõlaga esitab mängija hõimujuhile, tema õukondlastele ja teistele kohalolijatele küsimuse: „Kes on su vanaisa?“ Vastusena loeb ta ette esivanemate nimed ja nendega seotud lood. Tähelepanu väärib seik, et mossi rahvas usub esivanemate võimesse trummimängu peale teispoolsusest siia tagasi tulla. Trummi hääl kõlab filmis kui surnud inimese südamelöögid.

Sunjha Kim on sündinud 1983. aastal Lõuna-Koreas Anyangis. 2007. aastast on ta elanud Saksamaal Kölnis. Tema filme on näidatud mitmetel festivalidel üle maailma, sh Rotterdami rahvusvahelisel filmifestivalil ja Images Festivalil Torontos.

Rikisaburo Sato on sündinud Jaapanis ning teinud režissööri ja operaatorina karjääri Saksamaal. Ta on filme teinud 2009. aastast saadik ja üks tema lühifilm „VER-BINDUNG“ sai 2012. aastal kolmanda koha auhinna U.F.O. lühifilmifestivalil Leipzigis.

Emotsionaalne teekond, mis viib meid ühe isa ja tütre suhetesse, näidates nende heitlusi ja raskusi ning jõudes välja mereäärsesse majja, kus nad koos õnnelikud olid.

Paula Hopf on sündinud 1. septembril 1988 ning õppinud kõrgkoolis Centro de Capacitacion Cinematografica. Ta on lavastanud mitmeid mängu- ja lühidokumentaalfilme ning reklaamklippe, telesarju ja muusikavideoid. Samuti on ta töötanud võttekujundaja ja kunstnikuna mitmetes täispikkades ja lühifilmides, telesarjades ja teatris.

Film on topeltportree, kus taustal on lapsed. Vanaema ja ema moraalsed seisukohad lähevad katseklaasis viljastamise kohalt lahku, mis on siinkohal oluline, sest mõlemad lapselapsed sündisid just tänu sellele meetodile. Ühe veendumusi ei suuda lepitada ka teise otsused. Vanema naise seisukohtade tugevnemine seab naised ideoloogilisse vastasseisu. Kuid keeruline dialoog võimalustest ühendada armastus, usk ja ideoloogia aina jätkub.

Julia Staniszewska on visuaalkunstnik, kes on lõpetanud Pariisi Ecole Nationale Supérieure des Beaux-Artsi multimeedia osakonna. Tema töid on näidatud mitmetel näitustel Euroopas, näiteks Pariisis Louvre'i muuseumis, Berni PROGR-is, Varssavi kaasaegse kunsti keskuses ja Zachęta rahvuslikus kunstigaleriis. Ta on fotoseeriate „Bryla tänava elanikud“ ja „Varssavi äärelinn“ autor ning kirjutanud kaks raamatut: „Paris-Varsovie 24 heures sans arrêt“ ja „Restaurant“. Dokumentaalfotograafia abil suudab Staniszewska luua poeesiat igapäevaelust. Oma viimases töös üritab ta tegeleda keeruliste teemadega, mis on tihti seotud tema enda või ta lähedaste kogemustega. „Kolm vestlust elu üle“ on tema filmidebüüt.

Kolmel ekraanil on paralleelselt audiovisuaalsed fragmendid: tihedad filmiminiatuurid, milles väikesed lapsed nutitelefonide ja muude digiseadetega peredes kohtuvad kaameratega etnograafidega. Kaamerad fokuseerivad end varase lapsepõlve meediapraktikatele, tuues esile hetked, mil näiteks väga väikesed lapsed “võtavad nutitelefonid üle”, selles hetkelises hõivamises ilmneb õdede-vendade vaheline rivaliteet, laps on hämmastunud, kui ta vaatab salvestust, mis on tehtud temast endast, ja kätega valminud joonistused jõuavad digitaalselt vahendatuna ühelt kontinendilt teisele. Installatsioon näitab tööd, mida parasjagu teeb visuaalse etnograafia uurimisrühm projektis “Varane lapsepõlv ja nutitelfonid (Jutta Wiesemann) kollaboratiivses uurimiskeskuses “Koostöömeedia” (Siegeni Ülikool). Etnograafiline installatsioon pakub analüütiliselt struktureeritud tajumisruumi (Bina Mohn), kuhu vaatajad sisse elada saavad: tajudes, eristades, võrreldes ja kombineerides erinevaid ekraanil ilmuvaid praktikaid.

„Andmevari“ on lugu inimese jälgedest ja liikumisest läbi digimaailma. See on andmestumise, jälgimiskultuuri ning digitehnoloogiate laialdase kasutuse tulemus. Selles interaktiivses töös kujutatakse isikuandmete annetamist – uut digipraktikat, mille puhul kodanikud annetavad oma Internetis olevad andmed (näiteks sotsiaalmeediaandmed), et neid oleks võimalik teadustöös kasutada. Selle installatsiooni eesmärgiks on kujutada andmete annetamise varje – meie küborgliku eksistentsi pidevalt arenevaid, vahetuvaid ja muutuvaid peegeldusi.

Joanna Sleigh on rakendusmeedia antropoloog, kes on spetsialiseerunud digikultuurile, andmejälgedele ja viisidele, kuidas institutsioonid ja organisatsioonid avalikkusega suhtlevad. Tema teadustöö ja muu tegevus keskendub sellele, mil moel tehnoloogiad on end inimellu sisse söönud, mõjutades tugevalt suhtlust, tervishoiusüsteemi, majandust ning poliitilisi struktuure. Need huvid kujunesid tal välja bakalaureuseõpingute ajal Austraalias, visuaal- ja meediaantropoloogia magistriõppes Berliini vabas ülikoolis ning töötades andmeaktivistide, loomingulise programmeerimise kogukondade ja idufirmadega Austraalias, Euroopas ja Ameerikas.