Mees, kes tuli tagasi

Reda on 26-aastane. Viimased kolm aastat on ta elanud Ateenas peost suhu, püüdes Euroopas pagulase staatust saada. Sellest aga ei tulnud midagi välja. Selle asemel, et rajada endale parem elu vabaduses, naasis ta heroiinisõltlasena pagulaslaagrisse, kust oli kunagi põgenenud. Laagrielu muserdavad sisemised võimuheitlused ja Süüriast sisse tungiv sõda. Kõige kiuste otsustab Reda abielluda oma lapsepõlvekallimaga – see on nukker armastuslugu. Režissöör Mahdi Fleifel on oma noorpõlvesõpru videokaameraga jälginud nüüdseks juba aastaid, saades paguluskogemuse kroonikuks.



Režissööri info

Mahdi Fleifel on taani-palestiina režissöör, kes lõpetas 2009. aastal Suurbritannia riikliku filmi- ja televisioonikooli. 2010. aastal asutas ta iiri produtsendi Patrick Campbelliga Londonis filmikompanii Nakba FilmWorks. Tema esimene täispikk film „See maailm pole meie” (2012) esilinastus Toronto filmifestivalil ja on saanud üle 30 auhinna, sh auhinnad Yamagata, Edinburghi ja DOC:NYC-i festivalilt ning filmi rahupreemia 2013. aastal Berlinale’lt. Mahdi viimane film „Mees, kes tuli tagasi” võitis 2016. aasta Berlinale’l Euroopa filmiauhinna ja Hõbekaru.

Alzheimer: armastuslugu

Alzheimeri tõbi on krooniline neurodegeneratiivne haigus, mis on umbkaudu 60–80% dementsusjuhtude põhjuseks. Seda põhjustab aju närvirakkude suremine või talitlushäire ja tulemuseks on mälu, oskuste ja elementaarsete kehafunktsioonide mandumine. Inimesed, kellel see haigus on diagnoositud, elavad esmaste sümptomite ilmnemise järel veel keskmiselt kaheksa aastat. Greg on elanud kaksteist. Iga päev tuleb talle mõneks tunniks külla Michaeli-nimeline mees. Pole kindel, kas Gregory tunneb Michaelit, või teab, miks Michael tal iga päev külas käib, aga tundub, et teab. Michaeli vaatepunktist on see aga äärmiselt loomulik – lõppude lõpuks on Michael Gregi armastanud sellest päevast saati, kui nad 40 aasta eest kohtusid.


Režissööri info

Monica Petruzzelli armastab lugusid jutustada – nii dokumentaalfilmis, uudisteprogrammis kui ka omaloodud lauludes. Ta õpib viimasel kursusel elektroonilist meediat ja dokumentaalfide produktsiooni ning soovib oma lugudega maailma päästa. Monica on uhkusega vegan ja tema südameasjaks on sotsiaalne õiglus. Ta on olnud praktikal näiteks Ryan Seacrest Studios, Smart Money Talk Radio’s ja ABC7-s. Tema viimane dokumentaal „Alzheimer: armastuslugu” on pälvinud festivalidel mitmete tipptegijate tähelepanu. Kui ta parajasti ei filmi ega kajasta maailmas toimuvat, naudib Monica kitarrimängu ja California päikese all peesitamist.

Gabe Schimmel on lapsest saati filmikunsti kirglikult suhtunud. Ta pole oma kirega tegelemist jätnud ning on spetsialiseerunud produktsioonile ja montaažile Chapmani ülikooli Dodge'i filmi- ja meediakunsti kolledžis. Gabet lummab animatsiooni kasutamine filmis ja televisioonis ning ta eesmärk on teha ühiskondliku sõnumiga ja keskkonda käsitlevaid filme. 

Altimir

Alates kommunistliku režiimi kokkuvarisemisest 1989. aastal on Bulgaarias toimunud maailma kõige äärmuslikum rahvaarvu vähenemine. Madal iive, kõrge suremus ja väljaränne on viinud mitmed külad kadumise piirile. „Altimir” uurib elu ühes Bulgaaria hääbuvas külakeses, mille kohal ripuvad kommunismi ja kapitalismi lubadused.


Režissööri info
Kay Hannahan on Minnesotast pärit Queensi filmitegija. Ta oli üks 2011. aastal Ühendriikide teleekraanidel näidatud sarja „Lost in Bulgaria” režissööridest, ning aastail, mil ta viibis vabatahtlikuna Rahukorpuses, tegi ta Bulgaarias mitmeid filme. Tema tööd on linastunud nii kodu- kui välismaal, näiteks Crane Artsi galeriis, Nova Televisionis ja USA Bulgaaria saatkonnas. Kay sai Montreali Concordia ülikoolis bakalaureusekraadi antropoloogias ja Temple'i ülikoolis magistrikraadi filmi- ja meediakunstis, õppides lisaerialana dokumentaalkunsti ja etnograafilisi praktikaid. Hiljuti anti talle Beatrice Deglin Lederi auhind ning 2014. aastal oli ta Flaherty filmiseminari stipendiaat.

Mustikavaimud

„Mustikavaimud” on poeetiline dokumentaalfilm romade perest, kes veedab suved Läti metsades marjakorjamisega elatist teenides. Metsasaadusi korjates räägivad nad kummitusjutte ja mõtisklevad oma kogukonna identiteedi üle. Ümbritsetuna eksistentsiaalsetest küsimustest – kuidas tasakaalustada tulevikku ja minevikku, traditsioone ja moodsat elu – näitab film nende identiteediotsinguid kui teekonda öö ja päeva vahel.



Režissööri info

Astra Zoldnere on läti režissöör, kuraator ja publitsist. Tema töös saavad kokku filmikunsti praktiline ja teoreetiline pool. Astral on filmirežii magistrikraad Balti filmi- ja meediakoolist. Tema lühifilmid „Treasures of the Sea” (2013) ja „All My Dead” (2014) on linastunud mitmetel festivalidel ja saanud auhindu.

Coal India

  • Aasta: 2015
  • Pikkus: 45 min
  • Režissöör: Felix Röben, Ajay Koli
  • Originaalkeel: hindi
  • Tootjamaa: Saksamaa
  • Filmimispaik: India
  • Levitaja: Felix Röben
    felixroben@yahoo.de

„Coal India“ on filmiessee füüsilisest tööst ja selle tsüklilisest liikumisest. Film portreteerib inimesi, kes töötavad eelindustriaalsetes tingimustes söeväljadel Indias Dhanbādis. Film näitab kõige raskemat füüsilist tööd, mille olemasolu meie tehnologiseeritud 21. sajandis on aina raskemini märgatav.


Režissööri info
Felix Röben õppis ühe semestri filmindust ja videokommunikatsiooni Gujaratis Ahmedabadi riiklikus disainiinstituudis, kus ta kohtus Ajay Koliga. Sama aasta teises pooles alustasid nad tööd filmiesseega füüsilisest tööst ja selle tsüklilisest liikumisest.

Nõbu Madenn

Noor arengupeetusega naine Madenn külastab pärast lahkuminekut oma nõbu Pariisis. Film laseb tal vabalt ja avameelselt rääkida, näidates tema dünaamilist isiksust, milles on nii tumedam pool kui ka joovastav elurõõm. Realistlik, tundeline, naljakas, kontrollimatu ja väga armunud Madenn ei vasta arengupeetusega inimeste stereotüüpidele. See film võitleb ükskõiksuse vastu tunnetega.


Režissööri info

„Nõbu Madenn” on Grégoire'i debüütfilm režissöörina. Pärast bakalaureuseõppe lõpetamist teatri ja audiovisuaalse meedia erialal Pariisi Sorbonne Nouvelle’i ülikoolis aastal 2008 otsustas ta keskenduda näitlejakarjäärile ja isiklikele projektidele. 2006. aastal mängis ta Fabrice Delauré lühifilmis „One of Many Drops”, mis valiti enam kui 20 festivalile (Clermont-Ferrand, Sapporo jt) ning sai mitmeid auhindu (Grand Prix Signe de Nuit'lt, Rahvuste filmifestivali žürii eriauhind, Curtos Actúa žüriiauhind). Grégoire on filminäitleja ning arendab režissöörina uusi projekte.

Uue riigi ehitajad

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 71 min
  • Režissöör: Antony Butts
  • Originaalkeel: vene
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Ida-Ukraina
  • Levitaja: Artline Films
    k.panova@artlinefilms.com
    101 rue Saint-Dominique 75007 Paris France
    www.artlinefilms.com

2014. aasta kevadel pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt võtsid relvastatud venemeelsed grupid Ida-Ukrainas Donetskis kohalikud valitsushooned enda valdusse, saatsid Ukraina ametnikud minema ja heiskasid oma lipu, kuulutades end rahvahääletuse korraldamise järel Kiievist iseseisvaks.
Filmi autor, dokumentalist Anthony Butts tuli Donetskisse esimest korda 2014. aasta aprillis, tutvudes inimestega, kes tõusid barrikaadidele ning asusid uut riiki ehitama. Tasapisi avasid nad end filmitegijale ja ta asus kõike põhjalikult jäädvustama: kaost, seiklusi, geopoliitikat, oportunismi, heroismi ja purunenud elusid, paljastades selle kaudu „uut riiki” loonud sangarlike ehitajate meeleseisundit ning motiive. Teatavasti sööb iga revolutsioon oma lapsed ja uues riigis on ka selle rajajatel raske kohta leida, sest võim on taas rahva käest ära võetud.



Režissööri info

Antony Butts on vene keelt kõnelev dokumentalist ja videoajakirjanik. Tema kireks on filmid, kus nii heade kui ka halbade omadustega tegelased keerukas poliitiliselt stagneerunud maailmas raskustega heitlevad. Tulemuseks on filmid täis absurdi ja ettekavatsemata koomikat, mille vaatajal on võimalik kujundada oma seisukoht äärmiselt vastuolulistes küsimustes mõlema osapoole vaatevinklist, vältides poleemilisust. Antony oli Oscarite algnimekirjas olnud filmi „Pussy Riot: A Punk Prayer”  operaator. Samuti on ta pälvinud Amnesty Internationali preemia filmimise eest Põhja-Kaukaasias.

Elektro-ookean

Romain, tuntud kui Molecule, on elektroonilise muusika looja, kellel tuli uljas idee veeta viis nädalat kalatraaleril ja kirjutada seal uus album. Fred, Joseph Roty II ja selle 59-liikmelise meeskonna kapten, peab jäisest Iiri merest suurima võimaliku saagi välja püüdma. Romain aga loodab, et mõne tormi üleelamine päästab valla tema loovuse. Need kaks erinevat vaateviisi ookeanile loovad ootamatu kohtumise muusika ja kalapüügi vahel.



Režissööri info

Philippe Orreindy on teinud pea 200 filmi - tellimustöid suurfirmadele, dokumentaalsarju ja lühitelefilme kultuuriteemadel, näiteks „Harmonics” (tuntud klassikalistest heliloojatest) ja „Voyages dans une toile” (kuulsatest maalikunstnikest). Sellest ajast, kui tema lühifilm „I'll Wait for the Next One” Oscari ja Césari nominendiks esitati ning Euroopa filmiauhinna ja üle 35 rahvusvahelise auhinna võitis, on ta keskendunud peamiselt draamale. Ta valmistub tegema omakirjutatud stsenaariumiga lühifilmi, mille on juba müünud telekanalile France 2. Ta naudib 52-minutiliste dokumentaalide tegemist ning on veendunud, et tema viljeldavad kaks žanri on lähedalt seotud.



Faber navalis

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 30 min
  • Režissöör: Maurizio Borriello
  • Tootjamaa: Itaalia
  • Filmimispaik: Norra
  • Levitaja: Maurizio Borriello
    mborriello@hotmail.com
Faber navalis tähendab ladina keeles paadimeistrit: iidses keeles sõna iidse elukutse kirjeldamiseks. See film võib näida vaid puulaeva taastamise videona, aga tegelikuks teemaks on laevameistri ekstaatiline meeleseisund. Ta on itaallasest mereetnograaf, kes otsustas õppida traditsioonilist paadiehitust, et mõista raskesti tabatavat teadmust ühe puulaeva ehitamisest. See film on sensoorse etnograafia eksperiment: kombinatsioon esteetikast ja etnograafiast, mis püüab nähtavaks muuta sisemise mõõtme, mida teadustekstis väljendada oleks raske või suisa võimatu.



Režissööri info

Maurizio Borriello on sündinud Itaalias Napolis 1974. aastal. Ta on paadimeister, filmitegija ja sõltumatu kultuuriantropoloog. Pärast ülikooli lõpetamist Aasia ja Aafrika keelte ja kultuuri erialal, kolis ta Indoneesiasse ja asus õppejõutööle Jakarta ülikoolis. Neil aastail teostas ta visuaalantropoloogilise uurimisprojekti, mille tulemuseks on Indoneesia kinomaailma uuriv dokumentaalfilm.

Pärast tsunamit aitas ta vabatahtlikuna taastada purustatud kalapaate. Sellest ajast on teda huvitama hakanud rannikukogukonnad, paadiehituse tehnoloogiad ja nendega seotud teadmuse edasiandmine. Uurijana tunneb ta huvi ka India ookeani merekultuuri vastu etnograafilisest ja arheoloogilisest vaatepunktist. Viimased neli aastat on ta töötanud Norra meremuuseumis puulaevade restauraatorina.

Jumala arm

  • Aasta: 2015
  • Pikkus: 43 min
  • Režissöör: Kristján Loðmfjörð
  • Originaalkeel: islandi
  • Tootjamaa: Poola, Island
  • Filmimispaik: Island
  • Levitaja: Katarzyna Wilk
    katarzyna@kff.com.pl

„Jumala arm” vaatleb inimeste ja koduloomade keerukaid suhteid. Kolmteist inimest räägivad lugusid oma kogemustest loomadega, mis ulatuvad sügavast sõprusest ebatavaliste suhtlusolukordadeni. On lugusid põllumajandusloomadest, aga ka armastatud peresõpradest. Räägitakse erakordselt arukatest loomadest, kelle instinktid ja taibukus on aidanud päästa jutustaja elu. On isegi sümbolistlikke lugusid, kus loomad ilmuvad inimestele nägemustena teispoolsusest. Filmi tegevus toimub ühes Islandi maapiirkonnas. Lähedus loomadega on siinses elus kesksel kohal, samas on loomade roll ühiskonnas selgelt piiritletud. Sügavamal tasandil portreteerib film ka kristlikku ühiskonda, peegeldades moraalseid küsimusi isanda ja teenri suhetes.

Režissööri info

1990. aastate lõpus oli Kristján Loðmfjörð üks filmiseltsi Lortur asutajaist. Sajandivahetusel koondas Lortur paljusid noori Reykjaviki kunstnikke, toodeti eksperimentaalfilme ja korraldati Drum Solo visuaalkunsti biennaali. Pärast  visuaalse kunsti eriala lõpetamist 2006. aastal on Kristján töötanud visuaalse kunstniku, režissööri ja monteerijana. Filmimeediumi abil uurib Kristján piiri visuaalse kunsti ja filmi vahel, kus ta rõhub loo edasiandmisele visuaalse keele ja helidega.

Elu Fukushimas poolestusajal

Viis aastat pärast Fukushima tuumakatastroofi püüab  talunik Naoto Matsumura end kiirgusohu punases tsoonis ihuüksi ära elatada. Naoto harib maad ja toidab loomi ning tema üksildaste päevade taustaks ulub vaid tuul. Naoto püüab sel postapokalüptilisel maastikul kangekaelselt uut elu rajada ja astub kartmatult vastu radioaktiivsuse märkamatule ohule. Ta on minevikuvalvur, kes sümboliseerib inimkonna vajadust muutuse järele. Režissöörid Mark Olexa ja Francesca Scalisi näitavad tuumatragöödiat ning postapokalüptilist linna, mis puhkab ja naaseb loomulikumasse olekusse. Film on jahmatav portree ühest kohast, mis ootab. Ja mehest, kes ei taha oodata.


Režissööri info

Francesca Scalisi (1982) on itaalia režissöör ja monteerija. Mark Olexa (1984) on šveitsi režissöör ja produtsent. Nad tegutsevad Šveitsis Freiburgis, kus juhivad filmikompaniid Dok Mobile. 2015. aastal valmis neil lühifilm „Moriom”, mis pälvis parima lühidokumentaali auhinna Brooklyni filmifestivalil ja naiste meediakunsti ja filmifestivalil (WMAFF) ning äramainimise Winterthuri lühifilmide ja FIDBA Buenos Airese rahvusvahelisel festivalil.

Nende esimene täispikk dokumentaal „Elu Fukushimas poolestusajal” filmiti Jaapanis S 16 mm formaadis ning linastus Visions du Réel'il ja rahvusvahelisel dokumentaalide festivalil HotDocs.

Ühtlasi on nad Flying Film Festivali loojad ja kunstilised juhid. See on esimene festival maailmas, mis toimub täielikult taevas. Seda korraldatakse koostöös Swiss Air Linesiga ja see on üritus, mille eesmärk on tuua lühifilmid laia publiku ette.

Kuhjaga armastust

Ükskõik, kas oled 19- või 90-aastane, armastus on alati imeline kogemus. Estheri (89), Anneliese (90), Ruthi (83) ja Ulla (71) jaoks on armastuse üle juurdlemine osa teatrilavastusest. Nad mõtisklevad, millist rolli mängisid ja mängivad nende elus mehed. Kuidas mõjutasid sõda, haigused, pragmaatilisus ja ühiskondlikud olud nende suhteid? Naised jutustavad oma ootustest armastusele, truudusetusest, siseheitlustest ja ühiskondlikest muutustest, mis on sillutanud teed iseseisvaks eluks. „Kuhjaga armastust” räägib nende lood, näidates, et ka vana nahk igatseb õrnust.



Režissööri info

Poolas sündinud Alina Cyranekil on meediakunsti magistrikraad nii Weimari Bauhausi kui ka Shanghai Tongji ülikoolist. Õpingutes keskendus ta dokumentaal- ja eksperimentaalfilmile. Oma töös kasutab ta mitmesuguseid meediavorme, tehnilisi lähenemisi ja jutustamisviise. Tema filme on näidatud ja auhinnatud rahvusvahelistel filmifestivalidel ning ka kunstinäitustel üle terve maailma. Alina on olnud filmifestivalide žüriis ning õpetanud filmikunsti ja lugude jutustamist mitmetes Euroopa õppeasutustes ja töötubades. Ta elab Saksamaal Leipzigis, kus töötab produtsendi ja režissöörina. 

www.alinacyranek.com

Lõimumine Inch'Allah

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 59 min
  • Režissöör: Pablo Munoz Gomez
  • Originaalkeel: flaami, araabia
  • Tootjamaa: Belgia
  • Filmimispaik: Belgia
  • Levitaja: Wallonie Image Production (WIP)  info@wip.be
    PIL, Bâtiment T, 36 rue de Mulhouse B-4020 Liège Belgium
    www.wip.be
Nad on äsja saabunud Brüsselisse. Värsked immigrandid Süüriast, Iraagist ja Marokost, kes peavad läbima Flandrias kohustusliku integratsioonikursuse, mida nimetatakse „inburgering”. Tõendi saamiseks peavad nad õppima tundma Flandria ja Belgia tavasid ning kombeid. Film jälgib neid sellel teekonnal huumori ja õrnusega.



Režissööri info
Pablo Munoz Gomezi lõputööd – filmi „Welkom” – saatis tohutu edu. Sürrealistliku huumoriga Belgia keeleprobleeme lahates võitis ta 2014. aastal parima lühifilmi Magritte'i (Belgia akadeemiaauhind). Film valiti välja  rohkem kui sajale festivalile üle maailma – nende hulgas ka Clermont-Ferrandile – ning see on võitnud umbes 30 rahvusvahelist auhinda. 2016. aastal naasis Pablo Munoz Gomez oma esimese professionaalse dokumentaaliga „Lõimumine Inch'Allah”, mille tarvis ta kolm aastat keskkonda sulandumisega tegeles. Film käsitleb äsja Antwerpenisse integratsioonikursusele saabunud araabia immigrante. Humoorika ja hooliva hoiakuga jälgitakse kannatlikult nende igapäevast elu.

Teekond Alepposse

„Sotsiaalmeedias jagatud uudiste külvatud paanikast pole abi.“ Lühidokumentaal jutustab loo Süürias sündinud Soome kodanikust Rami Adhamist, kes toimetab humanitaarabi maailma kõige ohtlikuma linna Aleppo lastele.



Režissööri info

Juuso Lavonen on Helsingis elav vabakutseline monteerija ja režissöör. Hiljuti lõpetas ta Helsingis Aalto ülikooli filmimontaaži erialal. Ta on mitmesuguste filmiprojektidega töötanud 2010. aastast alates, tehtu hulgas on kõike dokumentaalidest lühimängufilmideni. Mitmeid töid on näidatud festivalidel. Nüüd on ta liikunud ka režissöörikarjääri suunas, soovides ekraanile tuua sügavama mõttega lugusid ja talle isiklikult olulisi teemasid. Monteerijataustast lähtuvalt meenutavad tema tööd kinematograafilisi puslesid. See on katse jagada huvitavas vormis midagi unikaalset ja samas universaalset elu kohta. Tema filmitegemise filosoofia tuleneb soovist jagada – saada teiste inimestega lähedasemaks, kuna see on inimeseks olemise juures kõige tähtsam.

Vesa Rajala on Helsingis elav režissöör ja operaator. Pärast aastatepikkust tööd televisioonis on ta nüüd iseseisev filmitegija, kes keskendub inimõigustele ja keskkonnateemadele.

Eesseisev elu

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 76 min
  • Režissöör: Claudio Capanna
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Belgia
  • Filmimispaik: Belgia
  • Levitaja: Wallonie Image Production (WIP) info@wip.be
    PIL, Bâtiment T, 36 rue de Mulhouse - B4020 Liège Belgium
    www.wip.be
    www.facebook.com/LaVieAVenir

Kaksikud Eden ja Léandro sündisid väga enneaegselt. Pärast ema Laurence'i kõhust välja saamist leiavad nad end vaenulikus ja murelikus haiglamaailmas, mis on täis masinate hääli ja valgetes kitlites arste. Vastsündinute osakonnas mööduvad nädalad, mil ema ja lapsed võitlevad ellujäämise nimel. Verejooksud, hingamisteede probleemid ... Ümbritsetuna meditsiinipersonalist elab Laurence oma elu kaksikute rütmis, vankudes paranemislootuse, väsimuse ja jätkuva hirmu vahel, et asjad lähevad halvasti ning nad surevad. Side ema ja laste vahel on loomulik ja elav. Nad võitlevad koos raevukalt elu eest.



Režissööri info

Claudio Capanna on sündinud 1980. aastal Roomas. Rooma ülikoolis filminduse eriala lõpetades pühendas ta oma lõputöö saksa režissöörile Werner Herzogile. Ta hakkas audiovisuaalsektoris tööle 1999. aastal ning on teinud mitmeid dokumentaale ja lühifilme, mis on linastunud rahvusvahelistel festivalidel. 2006. aastal kolis ta Pariisi, et osaleda Ateliers Varani filmikursusel. Seal asus ta tööle Arte France'i ning on olnud mitme Itaalia-teemalise dokumentaali režissöör. Praegu elab ta Brüsselis ning töötab Belgia uudistevõrgus RTBF.

Ta on teinud lühifilmid „The Ancestor” (2005) ja „Great Noise” (2006).

Hingemaa

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 69 min
  • Režissöör: Erik Norkroos, Kullar Viimne
  • Originaalkeel: inglise, eesti
  • Tootjamaa: Eesti
  • Filmimispaik: Eesti, USA
  • Levitaja: Missing Pictures / Erik Norkroos
    www.facebook.com/hingemaafilm
Unustatud maanurgas, Chicagost kuue sõidutunni kaugusel on umbtänav nimega Estonian Church Road. Selle tänava lõpus seisab väike, lagunev ja viltu vajunud torniga 100-aastane puukirik, mis ootab oma päästjaid.



Režissööri info

Erik Norkroos on sündinud 1969. aastal Tallinnas. Ta lõpetas 20 aasta eest õpingud operaatori erialal ning on sellest ajast filminud ligikaudu 60 teost, enamik neist dokumentaalid. Ta on olnud enam kui 40 dokumentaalfilmi, kümmekonna telesarja ja mitme lühifilmi produtsent. Viimasel ajal on ta ennast uuesti leidnud ka režissööri rollis ning võitnud mitmeid auhindu lühifilmidega „Sünnipäev” (2011–2012), „Üks palav suvepäev” (2012) ja „Musta mere pärlid” (2014).

Kullar Viimne (1980, Võru) on Eesti filmirežissöör. 2004–2011 õppis ta Balti Filmi- ja Meediakoolis (BA). Viimne on täiendanud end 2006–2007 FAMU rahvusvahelises filmikoolis Prahas ja teinud läbi praktika Eesti-Belgia-Bulgaaria filmikoolide ühisprojekti TRIDOC raames Louvain-La-Neuve‘is. Ta on kahel korral pälvinud noore filmilooja stipendiumi (2002 ja 2004) ning 2011. aastal Eesti Kultuurkapitali „Ela ja sära" stipendiumi. Kullar Viimne on Eesti Kinoliidu, Eesti Audiovisuaalautorite Liidu ja Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni (IFJ) liige.

Linefork

Lee ja Opal elavad Lineforkis Kentuckys, harides maad, kus Lee üles kasvas. See on vaene maakoht, mille märksõnadeks pika ajalooga töölisklass ning kunagise söetööstuse poolt rikutud keskkond. Elatakse omakasvatatud toidust.

Lee on endine söekaevur ja unustatud bandžolegend, elav side Ameerika muusika sügava ajalooga. Kuigi juba kaheksakümnendates eluaastates ning suuresti kurt, jämmib Lee endiselt tantsupidudel ja õpetab oma mängustiili uuele põlvkonnale, kes tahab kaduvat kultuuritraditsiooni säilitada. Tema bandžo „toores jõud“ on salvestatud legendaarsel Smithsonian/Folkways’i albumil „Mountain Music of Kentucky” („Kentucky mägede muusika”).

„Linefork” vaatleb Lee ja Opali igapäevarituaale ja seesmist visadust, jäädvustades muusiku toorest, ent õrna muusikat, mis on seotud minevikuga, kuid sellegipoolest praeguses hetkes.



Režissööri info

Jeff Silva on Prantsusmaal elav ameerika filmitegija, õpetaja ja filmiprogrammide koostaja. Tihti jälgivad Jeffi filmid tegelaste igapäevaelu pikema perioodi vältel. Tema värskemad projektid on „Linefork” (2016), „Ivan & Ivana” (2011) ja „Balkan Rhapsodies: 78 Measures of War” (2008), mida on näidatud mitmetel festivalidel, sh MoMA dokumentaalide nädalal, Viennale’l, Visions du Réel'il, Valdivial ja Flahertianal. Harvardi ülikooli sensoorse etnograafia instituudis on Jeff aidanud välja töötada õppekava ja metoodika ning ta on instituudi asutaja ja juhataja Lucien Taylori kõrval üks õppejõududest. Jeff on 15 aastat koostanud dokumentaal- ja eksperimentaalfilmide programme BALAGAN-il, mis on 2000. aastal tema poolt algatatud ebaharilik ja alternatiivne kinoseansside seeria Bostonis.

Vic Rawlings ostis oma esimese videokaamera 2012. aastal, et koos Jeff Silvaga kaasrežissööri, -operaatori ja -monteerijana alustada tööd „Lineforkiga”. Helisalvestust õpetas talle Ernst Karel. Vic leiab, et tal on vedanud. See projekt on tema debüüt filmimaailmas. Ta on vabakutseline õpetaja ja muusik, kes tuuritab ka välismaal. Ta mängib mitut pilli (bandžo, kitarr, mandoliin jpt) ning tema muusikat on kasutatud filmides, teatris ja televisioonis. Rawlings on ka aktiivne elektroakustiline muusik ja heliinstallatsioonikunstnik. Külaliskunstniku ja -õpetajana on ta töötanud Oberlini konservatooriumis, MIT-s, Harvardis, UC Berkeleys, UC Davises, Princetonis, Dartmouthis, Wesleyanis ja mitmel pool mujal. Ta elab Ühendriikides Bostoni lähedal.

Äraelamine kuival aastaajal

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 35 min
  • Režissöör: Ines Ponte
  • Originaalkeel: nj´aneka
  • Tootjamaa: Angola, Ühendkuningriik, Portugal
  • Levitaja: Ines Ponte ineslponte@gmail.com
    Calçada do Galvão 21 dto, Lisbon
Kõrgustikukülas Katuwos tehtud film on lähedane pilguheit ühe põllupidajate ja karjakasvatajate pere igapäevaelule Namibes Angolas. Palusin võõrustaja Madukilaxil näidata oma oskusi nukuvalmistamisel. Selle kaudu käsitleb film kuiva aastaaja töö kahetist tähendust: meie ühine nukuvalmistamine ja elatise teenimine. Madukilaxi mudilane Lipuleni jälgib meie kahekordset pingutust, mida pärast kolmekesi pidusööminguga tähistame.



Režissööri info

Ines Ponte

Olen sündinud 1979. aastal Portugalis ja õppisin Suurbritannias visuaalantropoloogiat ning selle valiku tingis kodune dokumentaalfilmi ja sotsiaalantropoloogia taust. Mu eelmine film oli „Tender Kisses are Hard to Find” (2011). 2006. aastast olen töötanud monteerija, operaatori, produtsendi ja teadurina ning aidanud teha dokumentaalfilme ja uurimistöid Indias, Brasiilias, Portugalis, Angolas ja Suurbritannias. Praegu annan teoreetilisi ja praktilisi kursusi filminduse ja visuaalsuse teemadel ning töötan Portugalis audiovisuaalsete ja meediaprojektidega.

Mr. Gaga

Ohad Naharini, Batsheva Dance Company kunstilist juhti, peetakse üheks maailma mõjukaimaks koreograafiks. Kohtudes Nahariniga tema isikliku elu kriitilises pöördepunktis, tutvustab see elav ja süvitsiminev, kaheksa aasta jooksul filmitud dokumentaal erakordset kunstnikku, kes suudab loojana alati endaks jääda. Režissöör Tomer Heymani filmis on intiimsed lavaproovide võtted kokku saanud hulga seninägemata arhiviimaterjali ning hingematvate kaadritega. Lugu kunstigeeniusest, kes sõnastas uuesti kaasaegse tantsu keele, jätab vaatajale kindlasti sügava mulje.



Režissööri info

Tomer Heymann on sündinud 1970. aastal Iisraelis. Ta on olnud dokumentaalfilmide ja -sarjade režissöör alates 1997. aastast. Tema filmid on linastunud ja auhindu võitnud mitmetel festivalidel, nt Berlinale, Hot Docs, IDFA, LAFF, Sheffield ning linastunud kinodes üle maailma, tehes temast dokumentaalfilmitööstuse ühe mõjukama režissööri. Tema kino- ja teleteoste hulka kuuluvad „Sild üle Wadi” (IDFA 2006), „Paper Dolls” (Berlinale 2006 kolm auhinda), „I Shot My Love” (Berlinale 2010, Hot Docs 2010 auhind), „The Queen Has No Crown” (Berlinale 2011), „Who's Gonna Love Me Now?” (Berlinale 2016 publikuauhind) ja teised.

Häiritud normaalsus

Oma kehas lõksus olev bussilt löögi saanud 24-aastane Jacob Nossell on tark, kuid ei sobi meie kujutlusega ideaalsest elust ja pole ka tüüpiline unistuste laps. Jacobil on kaasasündinud füüsiline puue – tserebraalparalüüs. Lisaks kõnekeskuse mõjutamisele ajus avaldab see mõju ka jäsemetele, mis on krampis ja kanged. Kui ta räägib, sulavad tema sõnad kokku ja liigutused on halvatud. Kuna tema mõistus on korras, kehastab Jacob „normaalsuse” defineerimise dilemmat: liiga raske puudega, et inimesed teda aktsepteeriksid ja liiga normaalne, et oma saatusega leppida. Seetõttu otsustab Jacob panna kokku näidendi, millega viimaks kõik paika panna. Ta tahab hakata vastu sellele, kuidas ühiskond normaalsust mõtestab. Huumori ja häiriva aususe abil paljastab ta selle, mida me tavaliselt hoolega varjame: sallimatus ja diskrimineerimine on ühiskonnas jätkuvalt kuskil alles.



Režissööri info

Christian Sønderby Jepsen on lõpetanud Taani riikliku filmikooli 2007. aastal. Christiani viimane film „Häiritud normaalsus” (rahvusvahelise rahastusega) esilinastus 2015. aasta IDFA põhivõistlusprogrammis. Christianit teatakse ka kinohiti „Testament” (2012) järgi, mis oli aasta vaadatuim Taani dokumentaal. „Testament” sai samal aastal prestiižse Bodili parima dokumentaali auhinna. Koos Mira Jargiliga on Christian filmikompanii Moving Documentary omanik.

Siin ei sure keegi

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 23 min
  • Režissöör: Simon Panay
  • Originaalkeel: Prantsuse
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Benin
  • Levitaja: 7th Art Releasing, Adastra Films
    simon-panay@wanadoo.fr
Perma kullakaevandus Beninis. Mõned unistavad millegi leidmisest, mõned on mõistnud, et siit ei olegi midagi leida. Mõned kaevavad järelejätmatult, lootuses saada rikkaks, mõned on selle töö käigus juba hinge heitnud. Ning mõned ütlevad, et siin ei sure mitte keegi.



Režissööri info

Simon Panay on 22-aastane. Ta tegi oma esimese lühimängufilmi „Drôle de Guerre” 19-aastaselt ning see valiti enam kui 50 festivalile, pälvis 15 auhinda ning seda näidati kahel telekanalil (Eurochannel, Shorts TV).

2012. aastal filmis ta Aafrikas oma esimese dokumentaalfilmi „Tontines, une affaire de femmes” ja 2014. aastal dokumentaali „Waiting for the (t)rain”. See film valiti rohkem kui 85 festivalile üle maailma ning võitis 17 auhinda.

2014. aastal sai ta parima andeka noore režissööri auhinna prestiižselt ARP-lt. Tema esimese täispika filmi produtsendiks oli Gérard Krawczyk („I Hate Actors”, „L'été en pente douce”, „Takso” osad 2–4, „Wasabi”, „Fanfan la Tulipe”, „L'auberge rouge”).

Objekt

  • Aasta: 2015
  • Pikkus: 15 min
  • Režissöör: Paulina Skibinska
  • Tootjamaa: Poola
  • Filmimispaik: Poola
  • Levitaja: Katarzyna WilkBasztowa 15/8a, 31-143 Krakow
„Objekt” on loominguline ja abstraktne pilt veealusest päästeoperatsioonist. Tegevus toimub kahes maailmas: jääkõrbes ja vee all. Lugu jutustatakse nii päästemeeskonna, jääga kaetud vette sukeldunud päästja kui ka kaldal ootavate inimeste vaatepunktist.



Režissööri info

Paulina Skibinska on sündinud 1987. aastal Poolas Jelenia Góra lähedal Kowarys. Ta lõpetas 2009. aastal Wrocławi kultuuristuudio, spetsialiseerudes filmile. Magistrikraadi omandas ta 2014. aastal  stsenaristika erialal Łódźi filmikoolis, kus ta jätkab nüüd doktorantuuris. Ta on mitmete auhinnatud lühimängufilmide ja animatsioonide stsenarist, näiteks „The Kiss” ja „48hTV”. Paulina töötab praegu oma esimese täispika mängufilmi kallal, mis on osa rahvusvahelisest stsenaariumide töötoast MIDPOINT.

Platvormil

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 65 min
  • Režissöör: Stefan Mihalachi
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Prantsusmaa
  • Levitaja: Macalube Films
    macalubefilms@gmail.com
    21 place de la République, 75003 Paris France

La Borde’i psühhiaatriakliinikus on psühhoteraapia sulandunud igapäevategevusse ning üheskoos elamisse; dünaamikasse, mille on loonud hooldajate ja hooldatavate omavaheline suhe. Patsientide ja personali vahelise eristuse puudumine on selle teraapialiikumise üheks iseloomulikuks jooneks. Vahe puudumine on põhimotiiviks ka selles portrees kirjanikust ja psühhoanalüütikust Marie Dépussést, eatust naisest, kes on kliinikus pikalt töötanud ja leidnud elupaiga kliiniku tagumises sopis. Vestlused Marie ja tema endiste patsientide vahel jäävad meile sageli mõistetamatuks. Kohati on need konkreetsed ja informatiivsed, siis aga luulelised ja justkui teise maailma kuuluvad. On ta jätkuvalt nende terapeut? On ta nende sõber? Kas seda on üldse vaja teada?



Režissööri info
Stefan Mihalachi on sündinud 1976. aastal Rumeenias Vatra Dorneis. Ta on elanud 15 aastat Pariisis, kus kõnnib läbi linna ja pildistab rahvamasse, eelistatavalt tühjade pilkudega ja vaikivana – metroost eeslinnadeni, tabades inimeste vägivaldsust ja liikumatust. Tema fotod on väljas olnud mitmetel grupinäitustel Pariisis. „Platvormil” on tema esimene dokumentaalfilm.

Looduses

1980. aastal seadsid David ja Carolyn Petersen end sisse Colorado edelaosa mägedes, kus nad otsisid ja leidsid enda jaoks lihtsa ja sõltumatu loodusega kooskõlas oleva eluviisi. Film jälgib Dave’i tema iga-aastasel hirvejahil, mida ta peab omatehtud traditsioonilise pika vibuga. See tegevus, mis toob talle ja Carolynile kogu aastaks liha lauale, on andnud talle tema näo. Peatselt ei võimalda vanus enam jahil käia, puid raiuda ega end talviti vöökõrgusest lumest läbi kühveldada. Kas ta suudab seda aega veel edasi lükata või jääb see tema viimaseks jahiretkeks?



Režissööri info

Christopher Daley (1980) on Brüsselis elav sõltumatu filmitegija. Tema film „Finding Home” on võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Pärast aastaid tellimustööde tegemist oli „The Good Hunt” tema esimene iseseisvalt produtseeritud dokumentaalfilm.

2008. aastast alates on ta igal aastal Lõuna-Aafrikas aega veetnud: esmalt tööalaselt, siis vabatahtlikuna, töötades Soweto TV noorte produtsentidega ja õpetades Eat My Dust‘i filmitöötoas Kliptownis, mis on ametlikult tunnustamata asula Johannesburgi lähedal.

Üks pikk retk

Paadiehitus on inspireerinud filmi kaudu toimuvaid antropoloogilisi arutelusid juba alates 1920ndatel valminud Robert Flaherty filmist „Nanook põhjast” („Nanook of the North”). Kümme aastat hiljem pani John Grierson oma meresõidueeposega „Triivijad” (“Drifters”) aluse dokumentaalfilmitraditsioonile, milles eeldatakse, et on olemas olemuslik seos navigeerimise ning inimloomuse püüdluste ja vastupidavuse vahel. Kaasajal on Lucien Taylor oma filmis „Leviathan” loobunud narratiivsetest kõnekujunditest tunnetusliku laevakogemuse kasuks. „Üks pikk retk” on samuti osalev-vaatlev uurimus, kus etnograafiliste meetodite abil käsitletakse reisimise, üksinduse, peresuhete, põgenemise ja püüdluste teemasid. Me kasutame kinematograafilist realismi, sellist, mida esindab näiteks Shane Meadowsi sari „See on Inglismaa” („This is England”), avamaks mitmetahulisi tegelasi läbi huumori ja paatose tasakaalu. „Üks pikk retk” on ühtaegu lähedalt jälgitud peredraama, hukatusliku kangelase lugu ning tunnetuslik näide sellest, kuidas kogemusest saab lugu.



Režissööri info
Andy Lawrence on Manchesteri filmitegija, kelle töö käsitleb tihti teekonda ja üleminekuid. Andy põhihuvi on  elumuutvate sündmustega seotud ebakindlus. Ta on teinud filme sünnist, surmast, noorukieast, vanadusest, seiklustest ja identiteedist Suurbritannias ja Indias. Andy õppis sotsiaalantropoloogiat Londonis University College’is ja visuaalantropoloogiat Granada visuaalantropoloogia keskuses, misjärel kaitses ta Manchesteri ülikoolis doktoriväitekirja antropoloogia, meedia ja etenduskunstide alal. Ta on töötanud Suurbritannia, Ameerika Ühendriikide ja Hollandi televisioonis ning produtseerinud mitmeid auhinnatud filme: „Britina sündinud hiinlased” (2015), „The One and the Many” (2012), „Armastaja ja armastatu: tee tantrasse” (2011), „Born” (2008).

Pulss

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 26 min
  • Režissöör: Robin Petré
  • Originaalkeel: ungari
  • Tootjamaa: Ungari, Portugal, Belgia
  • Filmimispaik: Ungari
  • Levitaja: Robin Petré
    robinpetre@gmail.com
    www.robinpetre.com
Üks Euroopa suurimatest hirvefarmidest on koduks 1500 tugevale punahirvele. Loomad on olemuselt jätkuvalt metsikud. Esimesed hirved püüti metsast vaid 25 aastat tagasi ning nende taltsutamine kujutab endast konflikti inimese ja looma vahel, mis väljub füüsilise ruumi piirest. Suhe inimese võimuiha ning metslooma eheda graatsia vahel vajab pidevat tasakaalustamist. Film „Pulss” on režissöör Robin Petré lummavalt kaunis teos, mis võimaldab heita pilgu sellelaadse loomakasvatuse ajalukku ja tänapäeva.



Režissööri info
Robin Petré on sõltumatu dokumentaalfilmide režissöör ja stsenarist. Ta on sündinud 1985. aastal Taanis ning kuna ta juured on puhtas ja kaunis Skandinaavias, leiab ta tihti inspiratsiooni loodusest. Alati innuka lugude jutustajana on ta jõudnud joonistamise, kirjutamise, fotograafia, ajakirjanduse ja teleproduktsiooni kaudu loovdokumentaalide tegemiseni. Teda huvitab väga sensoorne kino ja uued lugude jutustamise võimalused filmis, mis nihutavad tavapärase piire, kasutades kompimismeelt, analoogfilmi ja vahetut (kaamerata) filmitegemist. Tal on magistrikraad dokumentaalfilmi režii erialal Doc Nomadsist ning ta on õppinud ja töötanud filmi ja meedia alal neljal mandril seitsmes riigis, sh ka Austraalias, USA-s, Tais ja Ungaris.

Püüelda kõrgustesse

Iga aasta novembri teisel neljapäeval ootab kogu Lõuna-Koread ees eksam. Sel päeval osaleb enam kui pool miljonit abiturienti riiklikel ülikoolieksamitel, mida tuntakse Suneungi nime all. „Püüelda kõrgustesse” jutustab Lõuna-Korea gümnaasiumiõpilaste, nende perekondade ja õpetajate loo riiklikuks eksamiks valmistumisest. Eksam ei määra mitte ainult seda, millisesse ülikooli abituriendid pääsevad, vaid paneb paika ka nende tulevase staatuse Korea hierarhilises ühiskonnas.



Režissööri info

Steven Dhoedt (1980, Gent) on Belgia režissöör, produtsent ja operaator. Ta õppis Brüsseli RITCSi kunstikoolis ja on läbinud audiovisuaalsete kunstide magistriõppe.

Tema filmid on linastunud festivalidel üle maailma ning neid on näidatud rohkem kui 30 riigi televisioonis. Ta tööd käsitlevad sageli kaasaja probleeme ja subkultuure, nagu näiteks „Inside the Metaverse” (2009), mis on teekond läbi interneti virtuaalsete maailmade, või „Mänguseis” (2013) – portree Lõuna-Korea elukutselistest arvutimänguritest. Tema viimane film „Püüelda kõrgustesse” on Lõuna-Korea konkurentsil põhinevast haridussüsteemist ning esilinastus Busani rahvusvahelisel filmifestivalil 2015. aastal. Film võitis 2016. aastal Docville'i festivalil Belgia parima dokumentaalfilmi auhinna ning Oostende filmifestivalil parima dokumentaali Ensori.

Wooyoung Choi on vabakutseline režissöör ning Indie PD liige Koreas. Oma esimese 60-minutilise dokumentaalfilmi „Soul Performance Gut” tegi ta 2007. aastal. Teda on nimetatud üheks viljakamaks teledokumentaalide režissööriks. Viimastest projektidest võib esile tõsta dokumentaalide sarja „Report in Samdong Elementary School for one hundred-eighty days (EBS)”, mis käsitleb interaktiivset õppimist ning jälgib õpilaste suhtumist ja käitumist kuue kuu jooksul. 2010. aastal tegi ta oma esimese rahvusvahelise filmi „Here Comes Uncle Joe”.

Tugevalt veeredes

Film jutustab loo Peruu esimesest ratastoolis ragbimeeskonnast, erineva kultuurilise ja sotsiaalmajandusliku taustaga meestest ja naistest, kes tulid kokku 2012. aasta detsembris, et hakata tegelema uue spordialaga, millest nad suurt midagi ei teadnud. Film jälgib neid kaks aastat, vaadates nende kujunemist meeskonnaks, elevust esimeste rahvusvaheliste võistluste üle ning eesmärke, unistusi ja motivatsiooni, mis juhivad nende igapäevaelu nii väljakul kui ka mujal.



Režissööri info

Marianela Vega Oroza omandas magistrikraadi Austinis Texase ülikoolis filmiproduktsiooni erialal. Ta on teinud seitse lühifilmi, mida on näidatud paljudel rahvusvahelistel festivalidel ja galeriides, nende hulgas ka Barcelona Kaasaegse Kultuuri keskuses, kus ta valiti 2007. aasta detsembris kuu kunstnikuks. Tema lühidokumentaal „Conversations II” on saanud rahvusvahelistel festivalidel kaheksa auhinda. Tema viimane lühifilm „Clowns” pärjati 2009. aasta Lima filmifestivalil parima mängufilmi ja parima lühifilmi tiitliga ning Peruu filmikomisjoni CONACINE poolt 2010. aastal parima lühifilmi tiitliga.

„Tugevalt veeredes” on tema esimene täispikk film ning see sai 2014. aastal postproduktsiooni grandi, mida annab välja Peruu kultuuriministeerium. Marianela on filminduse õppejõud kahes Lima ülikoolis ning korraldab filmitöötube mitmetes õppeasutustes, näiteks Lima noorte rehabilitatsioonikeskuses. Praegu teeb ta oma teist täispikka filmi. Kõiki tema lühifilme saab vaadata aadressil www.marianelavega.com.

Voolavad veed

Inimese tohutu ulatus on ajas peatunud. Seda piiravad taevas, maa, jõgi ja meri.



Režissööri info
Brasiilia filmitegija Diego Zon (1986) esitles oma lühifilme „The Maestro Himself” (dokumentaal, 2010), „The Ninth Victim” (triller, 2011) ja „Beyond the Streets” (draama, 2012) nii Brasiilia festivalidel kui ka mujal Ladina-Ameerikas, näiteks Tiradentese filmifestivalil, Rio de Janeiro rahvusvahelisel filmifestivalil, Cine Cearál, rahvusvahelisel Uruguay filmifestivalil ja Havanna filmifestivalil. Tema uusim lühifilm on dokumentaal „Voolavad veed”, mille esilinastus toimus 66. Berliini rahvusvahelisel filmifestivalil (Berlinale lühifilmide võistlusprogrammis).

Püha vesi

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 56 min
  • Režissöör: Olivier Jourdain
  • Originaalkeel: ruanda, inglise
  • Tootjamaa: Belgia
  • Filmimispaik: Ruanda
  • Levitaja: Wallonie Image Production (WIP)
    info@wip.be
    www.wip.be
    sacredwater-movie.com
Ekstravagantse öise raadiostaari Vestine’i juhtimisel uurib film seksuaalsust ruanda kultuuris, otsides naise kehast välja purskuvat vett. „Püha vesi” avab spontaanselt ja humoorikalt naise õndsuse müsteeriumi. Kerguse, ent siiski teemale asjakohase tõsidusega, viib film meid kaasaegse Aafrika ja selle alusmüütideni, pannes mõtlema ka läänemaailma suhtumisele seksi ja naudingusse. „Püha vesi” tõmbab vaataja kaasaegsesse ruanda kultuuri kõige intiimsemal moel: läbi seksi.



Režissööri info

Olivier Jourdain
Kuna tundsin suurt huvi visuaalantropoloogia vastu, pärast kommunikatsiooniteaduse magistrikraadi omandamist Brüsselis IHECS-is õppisin filmitegemist Londonis ning ka antropoloogiat Leuvenis (Katholieke Universiteit Leuven). Olen juba üle 15 aasta käinud Sahara-taguses Aafrikas reisimas. Need arvukad reisid on muutnud mu nägemust sellest suurest ja eriilmelisest mandrist. Nii Malis, Madagaskaril, Kongos, Elevandiluurannikul kui ka Rwandas on mul olnud võimalus teha dokumentaal- ja promofilme valitsusvälistele organisatsioonidele ja kohalikele kogukondadele.

Liivamehed

Neculai, Aurel ja Raj lahkusid oma kodudest Rumeenias ühel ja samal põhjusel: et võimaldada perele parem elu. Nüüd on nad Suurbritannias, neist sõltuvad lähedased, ja nii püüavad nad toime tulla Londoni tänavail liivaskulptuure luues. Nad püüavad oma kannatustes leida lootust, mõtted laste paremast tulevikust aitavad neil vastu pidada.



Režissööri info

Tal Amiran on Londonis elav auhindu võitnud filmitegija ja monteerija. Ta on lõpetanud kiitusega Chelsea kunstikõrgkooli Londonis kaunite kunstide erialal uue meedia suunal.

Tema tööde hulka kuulub nii dokumentaale, muusikavideoid kui ka liikuvatest piltidest koosnevaid kunstiteoseid. Tali esimene lühidokumentaalfilm „Seven Days a Week” (2015) on valitud enam kui 25 rahvusvahelise filmifestivali kavasse ning on võitnud parima lühifilmi auhinna Londoni lühifilmide festivalil (2016), parima dokumentaali auhinna PAMA-l Pariisis ja lühifilmide festivalil Saksamaal ning valitud Shooting People’i kuu filmiks. Filmi „Seven Days a Week” koopiat säilitatakse ka Briti filmiinstituudi riigiarhiivis.

Kohtumiseni Tšetšeenias

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 69 min
  • Režissöör: Alexander Kvatashidze
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Gruusia, Eesti, Prantsusmaa, Saksamaa
  • Filmimispaik: Gruusia, Tšetšeenia, Itaalia, Prantsusmaa, Lõuna-Aafrika
  • Levitaja: Eero Talvistu
    eero@talvistu.ee
    Sadama 18, 90502 Haapsalu
    www.seeyouinchechnya.com
1999. aasta september. Alexile, nagu teistelegi grusiinidele, tundus Tšetšeenia sõda olevat kaugel-kaugel, seda nägi vaid Vene meediast. Tegelikult oli see aga vaid Kaukasuse mägede taga. Alex poleks ealeski arvanud, et sinna satub, ent just nii juhtus. Ta järgnes naisele, Prantsuse fotograafile, keda ta oli kohanud mõni päev varem enne moešõud. Alex avastab enda jaoks sõjareporterite maailma ning soovib saada üheks neist, kuid see tal ei õnnestu. Teda ühendavad sõjaga sõbrad, Tšetšeenias töötavad sõjareporterid, ja ta jälgib, mida sõda nendega 15 aasta jooksul teeb.



Režissööri info
Alexander Kvatashidze on sündinud 28. jaanuaril 1977 Gruusias Tbilisis. 1996. aastal lõpetas ta kunstikõrgkooli skulptuuri erialal. 2001. aastal omandas ta bakalaureusekraadi humanitaarteaduste ja kunstide alal Tbilisi riiklikus ülikoolis. Aastatel 2001–2005 töötas ta telekanali Rustavi 2 operaatori ja videomonteerijana. 2005–2006 õppis Alexander filmiosakonnas California osariigi ülikoolis San Joses. 2006–2007 töötas ta produtsendina Monitor Studios. 2008. aastast alates on ta töötanud režissööri, operaatori ja produtsendina mitmesugustes, peamiselt dokumentaalfilmiprojektides. 2009. aastal asutas ta filmikompanii Lokokina Studio.

Vastupidavuse varjud

„Vastupidavuse varjud” kujutab kaht sajandit Ameerika ajaloos, kõrvutades praegu Harlani maakonnas elavate inimeste elu rikkaliku suulise ajalooga, mille on kokku kogunud ja salvestanud itaallane Alessandro Portelli enam kui 30 aasta vältel tehtud välitöödega. Kohad on küll samad ja teemadki omavahel seotud, kuid tihti siiski vastandlikud. Tänane Harlani maakond seisab silmitsi kaevandustööstuse kriisiga. Vaesus, sotsiaalne isolatsioon ning narkootikumide tarvitamine on tõusuteel. Film on rännak läbi aja, kus kõigil on oma vaimud ja hääled, möödunud aegade kauge kaja ilmub taas kaamerasilma ette jäänud kohtades ja nägudel. Üks kohtumine teise järel avab lugusid inimestest, kes heitlevad selle nimel, et ellu jääda piirkonnas, mis on kaotanud oma olemuse.




Režissööri info
Diego Scarponi töötab Genova ülikoolis, kus ta on audiovisuaallaboratooriumi Buster Keaton juhataja ning uurib kõike industriaalset linnakeskkonnas ja selle rolli nüüdisaegse identiteedi kujunemisel. Ta on produtsendi ja režissöörina osalenud paljudes dokumentaalfilmide ja ristmeedia projektides. Tema film „The Iron Age” (2013) jõudis 2013. aastal ViaEmiliaDocFestil finalistide sekka ning osales samal aastal Genova ja Mantova festivalidel. Tema lühidokumentaal „Fossil Memory” (2014) valiti Tirana rahvusvahelisele filmifestivalile TIFF 2014. aasta novembris ning Ibiza CineFestile ja Las Hurdese festivalile aastal 2016. Aastal 2015 töötas ta filmiga „Rebels and Outlaws”, mis valiti 2016. aastal Genova filmifestivalile, ning filmiga „Alfabeto Camallo”. „Vastupidavuse varjud” linastus 2016. aastal NDU rahvusvahelisel filmifestivalil Beirutis, Roberto Gavioli festivalil Brescias ning Bucharest ShortCut Film Festil.

Siberi ujuvhaigla

Kui talv Siberis järele andma hakkab, seavad 20 arsti – peamiselt naised – end sisse erilisel ujuvhaiglaks ehitatud laeval, jättes maha oma pered. Kuue kuu jooksul sõidab laev läbi Põhja-Siberi, tuues meditsiiniabi kõige kaugematesse maakohtadesse. Kohalikud ootavad seda laeva, nende jaoks on arstid suure ja kauge maa esindajad. Arstide jaoks on see elumuutev seiklus, mis tekitab sõltuvust ...



Režissööri info

Tatjana Soboleva lõpetas S. Gerassimovi nimelise ülevenemaalise riikliku kinematograafia ülikooli (VGIK) 2004. aastal. Järgnenud aastatel tegi ta autoridokumentaale, mis osalesid edukalt rahvusvahelistel filmifestivalidel ning mida näidati erinevates telekanalites. Kaks aastat tagasi sai ta Venemaa dokumentaalfilmiühingu eksperdiks ja osales Dokeri rahvusvahelise filmifestivali korraldamisel. Ta oli üheks filmikompanii No-Yes asutajaks ning töötab produtsendina.

Teod

  • Aasta: 2015
  • Pikkus: 30 min
  • Režissöör: Grzegorz Szczepaniak
  • Originaalkeel: poola
  • Tootjamaa: Poola
  • Filmimispaik: Poola
  • Levitaja: Katarzyna Wilk
    katarzyna@kff.com.pl
    Basztowa 15/8a, 31-143 Krakow
Prantslased on maruvihased: iga teine tigu tuleb nende lauale Poolast! Teokasvatus on arenev majandusharu ning Poola aretajad ekspordivad oma tigusid mitte ainult Prantsusmaale ja Itaaliasse, vaid tegelevad ka Hiina ja Jaapani turgude vallutamisega. Teoäris liikuv suur raha innustab kahte sõpra Andrzejd ja Konradit rajama oma farmi, mis hakkab neile miljoneid sisse tooma. Neid pühendab tigudemaailma saladustesse pikaajaliste kogemustega ekspert hr Grzegorz Skalmowski, keda tuntakse ka Tigudekuninga nime all.



Režissööri info
Grzegorz Szczepaniak (1984), on professionaalne muusik (lõpetanud kitarri eriala Fryderyk Chopini muusikaülikoolis Varssavis) ja videomonteerija (Łódźi filmikool). DOK PRO-programmi raames Varssavis Wajda koolis valminud film „Teod” on tema režissööridebüüdiks. Film loodi Vita Żelakeviciute, Marcel Łoziński ja Jacek Blawuti kunstilisel juhendamisel.

Lahing saatanaga

Paavst Johannes Paulus II tõi eksortsismirituaali roomakatoliku kirikusse tagasi. Poolas kogus kurjade vaimude väljaajamine kiirelt populaarsust. Katoliku preester isa Radon otsustab teemat uurida. Ta jälgib kolme tüdrukut, kes usuvad end olevat kurjast vaimust vaevatud ning teevad rituaale regulaarselt läbi. See võimaldab meil tutvuda nii eksortsistide kui ka nende „patsientide” maailmaga. Radon avastab, et rituaali juured on nelipühilaste juures, katoliku kirik on selle „laenanud“ Ameerika protestantidelt. Ta näeb, et aina enam ja enam usklikke on valmis missa ajal hüpnoosiseisundisse jõudma ning kurjade vaimudega võitlema.



Režissööri info

Konrad Szolajski on olnud mitmete kinos, televisioonis ja ka paljudel Poola ja rahvusvahelistel festivalidel näidatud dokumentaal- ja mängufilmide stsenaristiks ja režissööriks. Konradit iseloomustab satiiriline vaade tänapäeva Poolale ning humoorikas lähenemine tõsistele teemadele, nagu poola rahvuslikud kompleksid ja religioossus. Ta on töötanud filmiõppejõuna Varssavi ja Sileesia ülikoolis, Łódźi filmikoolis ja SWPSi ülikoolis ning olnud Poola teleprogrammi nõukogu liige (1999–2003). 2005. aastal pani ta aluse uuele filmikompaniile ZK Studio, mis on tootnud rahvusvahelisele turule suunatud laia ühiskondlikku tähelepanu pälvivaid mängu- ja dokumentaalfilme.

Kanaarilinnud

Sajad tuhanded soomlased puutuvad iga päev kokku hallitusest ja niiskusest tingitud mikroobidega. Paljud haigestuvad, mõned tõsiselt. Inimesi, kes kannatavad hallitusest põhjustatud haiguste käes, peetakse sageli närvilisteks tülitekitajateks või lihtsalt hulludeks. Aga kumb on hullumeelsem: kas need, kes haigestuvad, või maailm, mis seda põhjustab?

„Kanaarilinnud” on dokumentaalfilm inimestest, kes on jäänud haigeks kehva õhukvaliteedi tõttu siseruumides, mille on põhjustanud mürgised hallitusseened. Haiguse tõttu on nad pidanud loobuma oma tavapärasest igapäevaelust. Välismaailmast on saanud pidevat ohtu kujutav koht. Kodust on saanud vangla ja isolatsioonist turvaline pelgupaik.

Dokumentaalfilmis jälgitakse peategelaste elu ühe aasta jooksul. Näidatakse, kuidas haigus koos selle füüsiliste sümptomitega on vaid üks osa probleemist. Haigestumine on hävitanud peategelaste elu ja sotsiaalsed suhted. Hallitusega kokkupuutumise tõttu haigestunud inimesed on tänapäeval kui kanaarilinnud, keda minevikus kaevandustesse viidi. Kui lind hakkas haigeks jääma, teadsid inimesed, et õhk on saastunud, ning oli aeg lahkuda. Tänapäeval ei võta keegi neid märke aga tõsiselt.




Režissööri info
Jari Kokko on sündinud 1961. aastal Soomes Viitasaaris. Ta õppis aastatel 1985–1990 Moskva filmikoolis (VGIK) dokumentaalfilmide režissööriks. Lisaks omaenda filmiprojektidele on ta töötanud monteerija, produtsendi, fotograafi ja kõigetegijana muudeski projektides. Praegu elab ta Helsingis ja töötab oma filmikompaniis Kinokokko.

Vaimude võimalikkus

Mida tegelikult filmitakse, kui filmitakse vaimu? Brasiilias Bahias filmitud „Vaimude võimalikkus” on esseistlik film, mis keskendub segadusttekitavale müsteeriumile – vaimudest vallatud olemisele. Poeetilise piltide ja sõnade koosluse abil pakub see alternatiivi dokumentaalfilmidele, mis käsitlevad vaimust vallatud olemist läbi imepärase pildikeele kui midagi eksootilist, või hävitavad selgitavate tekstidega selle nähtuse müstika. Töötlemata ja ilustamata materjal – üksildane puu, asjassepühendatute näod, kui nad seisavad püha kaljukose all ning vesi üle nende niriseb, naise käed, mis hoiavad värskelt pestud linu, annetus jumalatele – visandab tingimused, mida peetakse vaimude saabumiseks sobivaiks. Vaimust vallatusega seotud riitused, mida on lähedalt filmitud, reedavad eeskätt, et me ei tea, mida me tegelikult vaatame. Teema erakordsust austades lubab see film vaatajal olla segaduses ning kaaluda segaduses olles vaimude olemasolu võimalikkust.




Režissööri info
Mattijs van de Port on Amsterdami ülikooli antropoloogiaprofessor. Ta on teinud uurimistööd Serbias ning alates 2001. aastast Brasiilias Bahias. Ta on kirjutanud monograafia mustlasmuusikutest ja nende serblastest kuulajatest (1998) ning erinevate osapoolte kohtumistest candomblé usu templite ustel Bahias (2011). Tema esimene dokumentaalfilm „Saborear Frutas Brasileiras” räägib Bahia puuviljade söömisest ja seda näidati RAI etnograafiafilmide festivalil Edinburghis. Samal teemal avaldas ta koos Annemaria Moliga artikli ajakirjas Journal of the Royal Anthropological Institute (2013). „Vaimude võimalikkus”, milles kasutati kuue aasta jooksul Bahias filmitud materjali, valmis aastal 2016.

Ärasaatmine

Olles saanud julgustust keskkooli lõpuballi õhtul toimunud suurest tänavapeost, astub seltskond õpilasi öösse, lootuses pääseda oma kolkalinnast ja seda ümbritsevast tööstusmaastikust.



Režissööri info

Patrick Bresnan tegutseb kujutava kunstniku (otisike.com) ja filmitegijana. Hariduse omandas ta väljapaistvate Missioni koolkonna kunstnike Clare Rojase ja Barry McGee juures (tuntud kui TWIST), kus ta aitas luua töid näitustele USA-s ja väljaspool. Patrickul on ka keskkonnasõbraliku disaini magistrikraad Texase ülikoolist Austinis. Tema videokunsti ja installatsioone on näidatud galeriides ja muuseumides. Tema lühidokumentaal „The Send-Off” esilinastus Sundance’i festivalil, võitis Texas Short Grand Jury auhinna SXSW-l ning seda on näidatud festivalidel üle maailma. Lisaks oli ta filmi „Rougarouing” produtsent ning täispika dokumentaali „Killing Time” materjaliotsija ja operaator. Tema dokumentaal „One Big Misunderstanding” (2016) pälvis aastal 2010 Austini filmiüghingu prestiižse toetusraha.

Ivete Lucas on sündinud Brasiilias ja alustas filmitegijakarjääri Mehhikos. Tal on filmiproduktsiooni magistrikraad Texase ülikoolist Austinis. 23-aastaselt sai ta Mehhiko filmiinstituudi rahastuse, et teha esimene lühifilm „Asma”, mis oli Mehhiko Oscari-nominendiks ning mida näidati üle riigi. Ta on olnud mitmete auhindu võitnud lühifilmide ja dokumentaalide režissööriks, sealhulgas „The Send-Off” ja „Ex-Votos” (PBS '15). Tema esimene täispikk dokumentaalfilm „One Big Misunderstanding”, mille kaasrežissööriks on Patrick Bresnan, valmis 2016. aastal.

Need, kes hüppavad

Põhja-Marokos paikneb Hispaania enklaav Melilla: Euroopa Aafrika pinnal, üks kõige enam militariseeritud piirkondi maailmas. Kõrgemal mägedes elab üle tuhande lootusrikka Aafrika migrandi, kes piiritara jälgivad. Tara ääres peavad nad pääsema üle okastraadist, mööda pipragaasist ja brutaalsetest võimuesindajatest. Iga ebaõnnestunud tara ületamise katse järel naasevad nad mägedesse, otsides lähedastest küladest toitu, püüdes hoida laagris mingisugustki korda ning kogudes julgust uueks katseks. Mõned annavad alla ja lähevad koju, teised aga mitte. Malist pärit Abou on üks neist meestest. Dokumentalistid Moritz SIebert ja Estephan Wagner andsid kaamera Aboule ja astusid ise kõrvale. Aboust saab nii filmi peategelane kui ka inimene kaamera taga, portreteerides võitlust inimväärikuse ja vabaduse eest. Enam kui aasta püüab Abou järelejätmatult üle tara hüpata.



Režissööri info
Moritz Siebert on viimased 15 aastat keskendunud migratsioonile, ammutades inspiratsiooni uut kodu otsivate inimeste värvikatest lugudest. Estephan Wagner on dokumentaalfilmide režissöörina töötanud juba üle kümne aasta, lähenedes teemadele alati filmi peategelaste vaatenurgast. Mõlemad tema filmid on linastunud rahvusvahelistel festivalidel (neid on näidatud enam kui 100 festivalil, kus need on võitnud üle 25 auhinna). Abou Bakar on peategelane, operaator ja samal ajal ka kolmas režissöör. „Need, kes hüppavad” on tema esimene film.

Viimase tilgani

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 60 min
  • Režissöör: Shotaro Wake
  • Originaalkeel: jaapani
  • Tootjamaa: Ühendkuningriik
  • Filmimispaik: Jaapan
  • Levitaja: Shotaro Wake
    showsf@gmail.com
    undliveien 10 økern / risløkka oslo 0580 Norway
Hr Okamoto püüab naise vähidiagnoosiga toime tulla. Empaatia ja seltsi leidmiseks liitub ta tugigrupiga. Et lahkuse eest tasuda, soovib ta nende regulaarsetel kohtumisel kõigile teed ja kohvi serveerida. Näib, et ta on kantud soovist leida täiuslik tassitäis. Tema pingutused nii hämmastavad kui lohutavad kaasteelisi nende valusatel retkedel. Ta teab, et teistele kasulik olles suudab ta leida pisut leevendust ja isegi hetki, mis teda naeratama panevad.



Režissööri info
Shotaro Wake on Jaapani filmitegija, kes on korduvalt maadelnud vähiga. Ta on Manchesteri ülikooli sotsiaalantropoloogia ja visuaalse meedia doktorant. Teda huvitab, kuidas Jaapanis vähki kogetakse ja sellest kõneldakse võrreldes kahe teistsuguse ühiskonna - USA ja Norraga - , kus tema ravi on toimunud. Ta kasutab nii enda vähikogemust kui filmikunsti kommunikatsioonivahendina, uurides suhtlusraskustest põhjustatud probleeme, millele pöörati tähelepanu tema esimeses filmis „IPPO IPPO” (2010).

Turism!

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 52 min
  • Režissöör: Tonci Gacina
  • Originaalkeel: horvaadi
  • Tootjamaa: Horvaatia
  • Filmimispaik: Horvaatia
  • Levitaja: Tibor Keser
    tibor@restarted.hr
    www.restarted.hr
Igal suvel kahekordistub Horvaatia rannikul paiknevate külakeste ja linnade rahvastik tänu turistide saabumisele kõikjalt maailmast. Turism on tänapäeval üks olulisemaid majandusharusid ja Horvaatias näib see sageli olevat ainus. Kõikjal Aadria mere ääres tekib otsekui eikusagilt uusi sündmusi ja rajatisi ikka selleks, et rikastada turistidele pakutavat. „Turism!” jälitab erinevate lugude fragmente, liikudes piki Horvaatia rannikut. Mõned kohalikud püüavad või kasvatavad kala, mõned töötlevad seda, mõned lahutavad külaliste meelt … Eluring näib lõputu, identiteedid, emotsioonid ja saavutused ületavad linnade ja asulate piire.



Režissööri info

Tonći Gaćina on sündinud 1983. aastal Splitis. Ta on lõpetanud Spliti kunstiakadeemia filmi- ja videoosakonna aastal 2010 ning omandanud filmi- ja telerežissööri hariduse dokumentaalfilmi alal Zagrebi draamakunstiakadeemias aastal 2015.

Filmograafia: „Pape” (2010), „Šta bi bilo…” (2009), „22:22 Split-Zagreb” (2008, esilinastus 2009 festivalil ZagrebDox), „Heritage” (2010, esilinastus 2011 festivalil ZagrebDox) ja „Fire” (esilinastus 2012 festivalil ZagrebDox).

Vivian, Vivian

Viviani, režissöör Ingrid Kamerlingi õde, ei ole enam. Ingrid Kamerling püüab pääseda oma õe pähe. Tekkivad pildid ekslevad reaalsuse ja kujutluse, alateadvuse, unistuse ning mõtete piirimail.



Režissööri info

Ingrid Kamerling (1981) on Hollandi dokumentaalfilmitegija. Tal on kraad audiovisuaalse disaini alal dokumentaalfilmi suunal, magistrikraad ajakirjanduses ja meedias audiovisuaalse meedia suunal ning bakalaureuse- ja magistrikraad psühholoogias. 2012. aastal võitis ta auhinna Mediafonds Award Kids and Docs 2012 parima noortedokumentaali eest oma režissööridebüüdiga „Sounds for Mazin” (19 min). See dokumentaalfilm jõudis IDFA parimate hulka, samuti on see valitud välja enam kui 50 rahvusvahelisele filmifestivalile ning on võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Tema teine film „Spring Forward” (30 min) räägib jumalast õigeusklike koolilõpetajate mõtteis, kes hakkavad maailma tundma õppima oma uues ülikoolilinnas.

Tema dokumentaalfilm „Vivian, Vivian” (54 min) on loodud Hollandi Filmifondi Wildcardi programmi raames. See film võistleb Golden Calfi võistlusel parima lühidokumentaali kategoorias Hollandi filmifestivalil Utrechtis. PerSo festival Itaalias Perugias on valinud „Vivian, Viviani” ametlikule PerSo auhinnavõistlusele parima keskmise pikkusega ja täispika dokumentaalfilmi kategoorias.

Tõe eest peitu ei poe

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 29 min
  • Režissöör: A.a.v. Amasi
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Ühendkuningriik
  • Filmimispaik: Zimbabwe
  • Levitaja: A.a.v. Amasi
    ardonis@ymail.com
Kakskümmend aastat tagasi oli pime muusik Daniel Gonora Zimbabwe suurima tuuritava muusikakollektiivi Jairos Jiri juht. Daniel on üks kolmest veel elus olevast bändiliikmest, keda alguses oli 32. Ülejäänud surid aidsi. Et oma vaesuses vaevlevat peret toita, mängib Daniel nüüd tänavail koos oma noore andeka pojaga, kes teda trummidel saadab. „Tõe eest peitu ei poe” on muusikaline dokumentaalfilm Isaacist ja tema isast Danielist, kes võitlevad selle nimel, et Zimbabwe karmis poliitilises ja majanduslikus keskkonnas ots otsaga kokku tulla. Nende omavaheline suhe pannakse proovile, kui Daniel püüdleb minevikuunistuste poole, mis võivad mõjutada Isaaci tulevikku.



Režissööri info
A.a.V Amasi on Zimbabwe dokumentalist, kes teeb nii kodu- kui välismaal Aafrika lugusid jutustavaid filme. Tema viimane lühifilm „We Are Here” käsitleb erinevate tegelaste vaatepunktist Aafrika immigrante ja seda, kuidas neid tänases Euroopas vastu võetakse. A.a.V elab Inglismaal ning on lõpetanud Suurbritannia Riikliku Filmi- ja Televisioonikooli.

Tuba majas

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 55 min
  • Režissöör: Catarina Alves Costa
  • Originaalkeel: portugali
  • Tootjamaa: Portugal
  • Filmimispaik: Algarve, Lõuna-Portugal
  • Levitaja: Laranja Azul
    catcostacatarina@gmail.com

Film maamajadest Lõuna-Portugali sisemaal Algarves näitab suhet oleviku ning majade kaudu esile kerkivate mälestuste vahel. Kõigil inimestel, kellega me rääkisime, kangastub minevik nostalgilisel ja nukral moel, tuues meelde nii harmoonilisi kui ka armetuid aegu. Traditsiooniline arhitektuur ei tähista filmis mitte niivõrd ehitustehnikaid, kuivõrd mittemateriaalset pärandit. Teadmiste, tehnikate, tööriistade ja ehitusviiside asemel uurisime me arhitektuuri sotsiaalse kujutelma vaatevinklist. Film keskendub sellele, millised need kodud kunagi olid, kuidas neid tänapäeval tajutakse ja nende seostele põllunduse, rituaalide ja perega.



Režissööri info
Catarina Alves Costa on produtsent ja režissöör Lissabonis asuvas filmikompaniis Laranja Azul. Ta on režissöörina tegutsenud alates aastast 1992, võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu ja avaldanud erinevaid töid dokumentaal- ja etnograafiliste filmide vallas. Mõnesid tema filme levitab Documentary Educational Resources (DER). Tal on doktorikraad antropoloogias Lissaboni Nova Ülikoolist ning magistrikraad visuaalantropoloogias Granada Visuaalantropoloogia Keskusest Manchesteris. Ta õpetab Lissabonis visuaalkultuuri ja antropoloogiat ning teeb koostööd erinevate välismaiste ülikoolide kraadiõppeprogrammidega: Barcelona Hispaanias, São Paulo, Brasiilias, Mexico City Mehhikos. Ta on olnud erinevate etnograafiafilmide festivalide žüriis.

Läbi vepslaste maa: 50 aastat hiljem

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 55 min
  • Režissöör: Indrek Jääts, Maido Selgmäe
  • Originaalkeel: vene, vepsa, eesti
  • Tootjamaa: Eesti
  • Filmimispaik: Leningradi oblast, Venemaa
  • Levitaja: Indrek Jääts
    indrek.jaats@erm.ee
    Muuseumi tee 2, 60532 Tartu, Estonia

Dokumentaalfilm Venemaal, Leningradi oblastis elavatest vepslastest, nende identiteedist ja keelest. Kas jääda olude kiuste vepslaseks või sulanduda venemaalaste massi? Kas hoida kinni emakeelest või minna täielikult üle vene keelele? Eesti etnoloogid rändavad kunagiste kolleegide jälgedes läbi tühjenenud külade. Argielustseenide ja intervjuude vahendusel avaneb pilt sealsest elust ja valikutest, millega praeguse Vepsamaa asukad silmitsi seisavad. Mälestuskillud ja vanad fotod võimaldavad heita nostalgilise pilgu aega, kui neis paigus tuksus veel elu.


Režissööri info

Indrek Jääts on Tartu Ülikoolis hariduse omandanud etnoloog. Praegu töötab ta teadurina Eesti Rahva Muuseumis ning tema peamised teaduslikud huvid on rahvus, rahvuslus ja rahvuspoliitika Ida-Euroopas. Ta on teinud ka mõned oma uurimisvaldkonnaga seotud dokumentaalfilmid.

Maido Selgmäe on Moskvas õppinud filmitegija, mitmete filmide autor ja kaasautor, kes töötab Eesti Rahva Muuseumis filmistuudio juhina.

Arktika superstaar

Saami räppar Nils Rune Utsi – tuntud kui SlinCraze – elab koos emaga peaaegu mahajäetud Masi linnas Norra mägedes. Ta unistab oma muusikaga rahateenimisest ja ehk isegi maailmakuulsusest. Ainuke mure on see, et tema ohustatud emakeelt räägib vähem kui 20 000 inimest.



Režissööri info
Simen Braathen (1985) on loomeagentuuri Brunch Oslo tekstikirjutaja, režissöör ja asutaja. Ta on lõpetanud Westerdalsi Kommunikatsioonikooli ning õppinud sotsiaalantropoloogiat NTNU-s. Simen on oma innovatiivsete reklaamtööde eest võitnud rahvusvahelisi auhindu ning ta kuulus reklaamivõrgustiku Leo Burnett New Yorgi kontori avamise tuumikmeeskonda. Tal on ka enam kui 10 aastat kogemust Norra muusikatööstusest ajakirjaniku, laulukirjutaja ja räpparina. “Arktika superstaar” on tema dokumentaalfilmidebüüt.

Arlette. Julgus on jõud

  • Aasta: 2015
  • Pikkus: 85 min
  • Režissöör: Florian Hoffmann
  • Originaalkeel: saksa, sango
  • Tootjamaa: Šveits, Saksamaa
  • Filmimispaik: Bangui, Kesk-Aafrika vabariik, Berliin, Saksamaa
  • Levitaja: aug&ohr medien
    Markus Kaatsch
    markus@augohr.de
    www.augohr.de
15-aastane Arlette lahkub kodust Kesk-Aafrika Vabariigis, et saada Saksamaal ravi, mille eest maksab saksa heategija. Teismeline ei tunne võõrsil kedagi, ei räägi sõnagi saksa keelt, kuid asub hirmu kiuste teele. Arlette sai sõja ajal viga ning vajab operatsiooni. Pidevast valust vabanemine muudab teda nii füüsiliselt kui vaimselt. Kultuurišokist ja koduigatsusest hoolimata leiab ta tasapisi ka asju, mida usaldada ja imetleda. Ta teeb oma Polaroid-kaameraga pilte. Taastusravikeskuses, kuhu ta haiglast saadetakse, vaatavad vanemad sakslased teda imelikult. Arlette muutub rahutuks ja trotslikuks. Ta on ootamatult täiskasvanuks saanud. Ta ei jõua ära oodata taaskohtumist oma perega, kui kodumaal algab jälle sõda. Plaanitud lühireis Berliini muutub teekonnaks, millel lõppu ei paista ning Arlette on sunnitud oma tuleviku asjus väga täiskasvanulikke otsuseid tegema.



Režissööri info
Florian Hoffmann on sündinud 24. jaanuaril 1987 Saksamaal Berliinis. Keskkooli lõpetamise järel töötas ta arengukoostöö raames Lääne-Aafrikas. Seejärel lõpetas ta Baseli Ülikooli sotsiaalantropoloogia, sotsioloogia ja riigiteaduste alal. Alates 2011. aastast õpib ta režissööriks Saksa Filmi- ja Teleakadeemias Berliinis (dffb).

Armastuse maa

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 78 min
  • Režissöör: Liivo Niglas
  • Originaalkeel: vene, metsaneenetsi, handi, prantsuse
  • Tootjamaa: Eesti
  • Filmimispaik: Lääne-Siber, Venemaa
  • Levitaja: F-Seitse OÜ
    kaie@fseitse.ee

„Armastuse maa“ on dokumentaalfilm põhjapõtradest, naftast, poliitikast ja luulest. See on lugu Lääne-Siberi taigas elavast metsaneenetsi põhjapõdrakasvatajast ja luuletajast Juri Vellast, kes püüab tõestada, et ka üksikisikul on võimalik põliselanike elukeskkonda hävitavale suurvõimule vastu seista.

Armastuse maaks nimetab Juri Vella tükikest Lääne-Siberi metsatundrat, kus tema põhjapõdrad igal sügisel paarituvad. Sealsamas käivad piirkonnas naftat ammutava Lukoili töötajad jahil. Palju aastaid on Juri püüdnud neid Armastuse maalt eemale tõrjuda, sest automürin, püssilasud ja purjutavate naftatööliste lärm häirib põtrade paaritumist. Juri kasutab naftafirma töötajate minema peletamiseks mitmeid omapäraseid vastupanuvõitluse viise - alates sissetungijate filmimisest kuni temaatiliste luuletuste kirjutamiseni.



Režissööri info

Liivo Niglas töötab etnoloogia lektorina Tartu Ülikoolis. Ta on filmirežissöör, produtsent ning filmistuudio Mp Doc looja. Ta on teinud filme Siberis, Aafrikas, Kesk-Aasias ja Põhja- Ameerikas. Valik filme: Brigaad (2000), Juri Vella maailm (2003), Tavaline seiklus (2004), Vihma tegemine (2007), Kalarahvas (2008), Itelmen Stories (2010), Teekond Ussinuumajani (2015).

Lapsema

Estheri, Naomi ja Hanna mälestused paljastavad inimkaubanduse karmi tava: pruudiluna eest sõlmitud sundabielud vaid viie-, kuue- või kümneaastaste tüdrukute ja vanemate meeste vahel. Need on mälestused kaotsiläinud lapsepõlvest – päevadest, kui vanemad noppisid nad mänguväljakult ja sundisid väikse tüdrukuna abielunaiseks saama. Marokos ja Jeemenis sündinud vanad naised jutustavad neid lugusid oma tütardele ja poegadele, kes kasvasid Iisraelis. Nad meenutavad kogetud vägivalda ja hirme ning 11- ja 12-aastaselt emaks saamist. See oli avalik saladus, mille nad olid igaveseks kõrvale tõstnud, kuna selle päevavalgele toomine võinuks lõhkuda pered ning tekitada kaose. Mälestused traagilisest lapsepõlvest ei paranenud kunagi, need olid vaid elatise, laste ja abikaasade nimel alla surutud. Enam mitte.



Režissööri info

Yael Kipper on lõpetanud Camera Obscura Kunstikooli filmi- ja teleosakonna Tel Avivis aastal 1994. Tema dokumentaalid on osalenud festivalidel üle kogu maailma ja võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu.

Ronen Zaretzky on samuti lõpetanud Camera Obscura Kunstikooli filmi- ja teleosakonna Tel Avivis aastal 1994. Ta on endine Haaretzi päevalehe uudisteosakonna juhataja ja Iisraeli juhtiva iganädalase uurimissaate “UVDA” (“Fakt”) peatoimetaja.

Tähestiku värvid

Alastair Cole'i esimene täispikk dokumentaal on kaunis, inspireeriv ja magusvalus lugu keelest ja lapsepõlvest Aafrikas. Steward, Elizabeth ja M'barak on kolm esimese klassi õpilast Sambia maapiirkonna koolis, kellel on raske mõista haridussüsteemi, kus kodus ja klassis räägitakse erinevas keeles. Tulemuseks on hämmastav mõistmatus, ühtaegu nii koomiline kui traagiline, mille käigus lapsed lepivad aegamööda sellega, et keel ei ole enam nende endi oma. Ajal, kui peaaegu 40% maailma rahvastikul ei ole juurdepääsu emakeelsele haridusele, pakub film „Tähestiku värvid“ lähedast ja liigutavat vaadet ülemaailmsele probleemile kolme süütu lapse vaatevinklist.



Režissööri info
Alastair Cole on Šotimaal elav Uus-Meremaa päritolu dokumentaalfilmirežissöör ja -produtsent, kes on loonud dokumentaale peamiselt keelega seotud teemadel. Tema eelmised filmid on linastunud 27 riigis ning neid on näidatud enam kui 40 festivalil üle maailma, sealhulgas 2011. ja 2012. a Cannes Critics Week festivalidel. “Tähestiku värvid” on tema esimene täispikk dokumentaalfilm.

Paari šokolaaditüki nimel

Suvepuhkuse ajal läheb Vanessa suvelaagrisse, mis on mõeldud lastele, kellel on imelik nähtamatu haigus nimega suhkrutõbi. 15 päeva, et näha nende igapäevaelu ja püüda nende sõnu. Kui diabeet tema ellu jõudis, oli ta seitsmene. See on vanus, mil tuleb kõike õppida ja mõista. Dokumentaalfilm räägib selle tee algusest.



Režissööri info
Pärast kirjandus- ja filmiõpingute lõpetamist on Vanessa Gauthier töötanud filmi- ja telemaailmas juhi ja produtsendina. Ta töötab praegu Jaapani animatsiooniühingus Toei Animation. “Paari šokolaaditüki nimel” on tema esimene dokumentaalfilm.

Nicobar, pikk tee...

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 65 min
  • Režissöör: Richa Hushing (Director) & Rrivu Laha (Associate Director)
  • Originaalkeel: nicobari
  • Tootjamaa: India
  • Filmimispaik: Nicobari arhipelaagi saared (Nancowrie, Kamorta, Trinket, Chowra, Car Nicobar)
  • Levitaja: Films Division, Ministry of Information and Broadcasting, Government of India fdp11@rediffmail.com
    www.filmsdivision.org
Sügaval Bengali lahes asuv Nicobari saarestik – hõimureservaat, mida kaitseb „Andamanide ja Nicobaride põlisrahvaste hõimude määrus” –, on üks 2004. aasta 26. detsembri tsunamis kõige enam kannatada saanud paiku. Põliselanike naturaalmajandusel põhinevasse suhteliselt isoleeritud maailma tungisid tsunami järel ennenägematu välisabi, arendusalgatused ja lõimumine peavoolumaailmaga. Film käsitleb nicobarlaste identiteeti ja kultuurilist vastupidavust.



Režissööri info

Pärast India Filmi- ja Televisiooniinstituudi lõpetamist (2005) režissööri erialal, on Richa Hushing olnud seotud digitaalse pildiarhiiviga organisatsioonis Majlis, mis on Mumbais asuv inimõiguste ja mitmesuguste kunstidega tegelev keskus. Ta on üks Pad.ma - avaliku juurdepääsuga digitaalmeedia arhiivi - kaasasutajatest (www.pad.ma). Lühidokumentaale hakkas ta tegema aastal 2008. Tema filmides käsitletakse mittemateriaalset kultuuri läbi tegelaste vastuseisu ühiskondlikele normidele või vooluga kaasa minemisele. “Nicobar, pikk

teekond…” on tema esimene täispikk film. Praegu tegeleb ta rahastuse hankimisega veebirepositooriumi loomiseks, kus säilitada enam kui 120 tundi annoteeritud materjali Nicobari saarestikust.


Massikommunikatsiooni ja filminduse eriala lõpetamisel järel St. Xaviere’i Kolledžis Kolkatas assisteeris Rrivu Laha filmitegija Rakesh Sharmat laia tunnustust leidnud filmi “Final Solution” juures. 2004. aastal astus ta India Filmi- ja Televisiooniinstituuti, et õppida filmikunsti. Rrivu on 2007. aastast alates töötanud operaatori ja  dokumentaalfilmitegijana. Kuigi ta on hariduse saanud klassikalise filmi alal, kuulub ta süda cinéma vérité stiilile ning ta eelistab filmimiseks kasutada väikest kaamerat, et saavutada usalduslikku ja ebatraditsioonilisemat lähenemist. Tema dokumentaale, näiteks “Aamchi Kasauti” ja “Dhananjay Kulkarni ‘Chandragupt’”, on näidatud mitmel pool ning need on saanud rahvusvahelisi auhindu ja äramärkimisi.

Perm-36. Mõtisklus

Kolm endist poliitvangi – tööline Viktor Peskov, kirjandusteadlane Mihhail Meilahh ja inimõiguste aktivist Sergei Kovaljov – meenutavad enda arreteerimist ning vangipõlve Perm-36 vangilaagris. Siin avati 1996. aastal ajaloolase Viktor Šmirnovi algatusel Venemaa ainus poliitrepressioonide muuseum. Alates 2005. aastast peeti seal igal aastal juuli lõpus rahvusvahelist kodanikefoorumit „Pilorama” – toimuvad arutelud, kontserdid, ekskursioonid, filmiseansid. Osalejad (demokraadid, liberaalid, kommunistid või lihtsalt turistid) majutatakse telkidesse muuseumi vastas olevale põllule. Endised dissidendid naasevad laagrisse (praegusesse muuseumisse), et osaleda Pilorama foorumil, laagris, mis peegeldab Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel Vene ühiskonda kummitavaid fantoomvalusid. Punapruunid aktivistid võitlevad innukalt muuseumi ja foorumi eksisteerimise vastu. Nad hakkavad pälvima ühiskonna ja valitsuse tähelepanu. Hakkavad kogunema tumedad pilved …



Režissööri info
Sergei Kachkin, vene filmirežissöör ja produtsent, on sündinud ja kasvanud Permi linnas. 2001. aastal lõpetas ta Permi Polütehnilise Ülikooli autoinseneri erialal. 2007.-2008. aastatel näidati tema filme USA-s programmi “Cultural Leaders, Filmmakers” raames. 2009. aastal lõpetas ta Marina Razbežkina Filmikooli Moskvas. Ta on osalenud paljudel rahvusvahelistel seminaridel, mida on juhatanud näiteks Rafi Pitts (Prantsusmaa), Tue Steen Müller (Taani), Iikka Vehkalahti (Soome), Aleksander Sokurov, Viktor Kossakovski, Sergei Dvortsevoi (Venemaa) ja teised. 2011. aastal valmis Sergeil täispikk dokumentaal “On the Way Home”, mis on osalenud nii võistlustel Venemaal kui rahvusvahelistel filmifestivalidel ning mida on näidatud nii Vene kui rahvusvahelistel telekanalitel.

Pomoori naised

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 26 min
  • Režissöör: Anna Katorina
  • Originaalkeel: vene
  • Tootjamaa: Venemaa
  • Filmimispaik: Venemaa
  • Levitaja: "АТК-Studio" Film Company
    www.atk-studio.ru
Pomoorid on Valge mere rannikul elanud juba iidsetest aegadest saadik. Kogu nende elu oli merega lahutamatult seotud. Merelt võtsid nad vastu ande. Merele nad ohverdasid. Pomoori naised on kalameeste truud kaaslased. Siiani elavad nad väikestes külades Valge mere kaldal. Kuid oskused on ununemas. Pomoori naised on kadumas. Film jutustab viimaste pomoori naiste loo.



Režissööri info
Anna Katorina on sündinud 25. juunil 1991. Aastal 2008 lõpetas ta Peterburi Riikliku Filmi- ja Teleülikooli telerežissööri erialal.

Roza laul

„Roza laul” pakub ainulaadse sissevaate Norra romade kogukonda. Film räägib Rozast ja tema unistusest anda välja esimene romade CD-plaat Norras. Kogudus ja muusika on nii Rozale kui tema kogukonnale väga olulised: need annavad lootust paremaks tulevikuks ajal, mil eluviis on muutumas. Film kujutab kollektiivset elulaadi, milles on kesksel kohal ühtekuuluvustunne, vastandina aina individualistlikumale Norrale.



Režissööri info
Lowri Rees töötab dokumentaalfilmi ja etenduskunsti alal. Tal on dokumentaalfilmirežissööri haridus Lillehammeri Ülikooli Kolledžist ning teatriharidus Oslo Ülikoolist.

Statement Too

„Statement Too” on Joern Utkileni uuriv ja sisekaemuslik portree Norra kultusmuusikust Arvid Slettast, mehest maailma muusikamaastiku äärealal.



Režissööri info

Joern Utkilen (1971) on lõpetanud nii Edinburghi Kunstikolledži kui Šotimaa Filmiakadeemia ning on seejärel olnud stsenaristiks ja režissööriks arvukatele komöödiatele, mida on näidatud paljudel rahvusvahelistel filmifestivalidel ning mitmel telekanalil, sealhulgas ARTE-s ja Canal+’s.

Joern oli Šotimaa BAFTA nominendiks oma Cinema Extreme programmi raames loodud vastuolulise filmiga “Little Red Hoodie”. Ta on omaenda stiili edasi arendanud mustas komöödias “Asylum”, mida rahastasid Film4 ja Creative Scotland. 2012. aastal võitis ta Palići Euroopa Festivalil auhinna Underground Spirit.

Joern teeb stsenaristi- ja režissööritööd ka Jeorge Elkini pseudonüümi all ning pälvis publikuauhinna Clermont-Ferrandi festivali võistlusel Lab filmi “Wind Over Lake” eest.

Joernil valmis hiljuti keskmise pikkusega film “Earth Over Wind”, mida rahastati Norra Filmi Instituudi New Paths programmist.

Samaaria mees

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 26 min
  • Režissöör: Maria Aua
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti
  • Filmimispaik: Eesti
  • Levitaja: Maria Aua
    auamaria@gmail.com
Dokumentaalfilm endistest vangidest ja muul moel elu hammasrataste vahele jäänud meestest, kes saavad peavarju Samaaria nimelises kristlikus keskuses. Meeste eest isalikku hoolt kandev pastor on ka ise minevikus vangimaja seinte vahel istunud, usu kaudu aga sügavast sisemisest kriisist väljapääsu leidnud. Nüüd soovib ta vabanemist ka meestele, kellega igapäevaselt tegeleb.



Režissööri info
Maria Aua (1988) elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Balti Filmi- ja Meediakooli dokumentaalfilmiosakonna, enne seda õppinud fotograafiat Eesti Kunstiakadeemias. Ta on osalenud mitmetel fotonäitustel, nüüd aga keskendub dokumentaalfilmide tegemisele. Tema lugude jutustamise stiil on poeetiline ja sümbolistlik, teda huvitavad üksikisikute mured, mis on seotud ühiskondlike probleemidega.

Onu Vasja

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 16 min
  • Režissöör: Robert Schulzmann
  • Originaalkeel: vene
  • Tootjamaa: Saksamaa, Venemaa
  • Filmimispaik: Sankt Peterburg, Verhnjaja Toima, Arhangelski oblast
  • Levitaja: AUG&OHR Medien Berlin
    Markus Kaatsch
    markus@augohr.de
Vassili lahkub Peterburist ja sõidab Põhja-Venemaale, et näha oma vanaema maja, kus ta veetis lapsepõlve. Magusvalus poeem noorusest.



Režissööri info
Robert Schulzmann, sündinud 1986. aastal Riias, on Hamburgis ja Berliinis elav operaator ja dokumentalist. Ta on lõpetanud Mainzi Ülikooli filminduse ja kunstiajaloo erialal. Enne teledokumentaalide ja reklaamiprojektide operaatoriks saamist töötas ta operaatori assistendi ja valgustustehnikuna mitmetes filmi- ja teleprojektides. Tema enda dokumentaalfilmid on sageli seotud tema mitmekultuurilise päritoluga ning jutustavad lugusid teda ümbritsevast keskkonnast.

Valentina

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 51 min
  • Režissöör: Maximilian Feldmann
  • Originaalkeel: roma
  • Tootjamaa: Saksamaa
  • Filmimispaik: Suto Orizari, Skopje, Makedoonia
  • Levitaja: AUG&OHR Medien Berlin
    Markus Kaatsch markus@augohr.de
„Kas tahad, räägin sulle ühe loo?” küsib Valentina. Tal on jalas sõjaväepüksid ja seljas dressipluus. Tema metsistunud juustes on pisike klamber. Ta usaldab meile küsimuse, miks ta ei sündinud poisina, nagu oleks pidanud. Igatahes teab Valentina iga üksikasja oma perekonnaloost: kuidas tema isa võitis ema südame pudeli mahla ja paki sigarettidega, miks tema õemehe vanemad ta õde relvast sihtisid, kuhu tema õed-vennad viidi, kui nad kerjamast tabati. Valentina 12-liikmeline perekond elab räämas ühetoalises hurtsikus romade linnaosas Šutkas, Makedoonia pealinnas Skopjes. Igapäevaelu tähelepanekud on segatud Valentina isiklike lugudega, unistused faktidega. Sellegipoolest saab selgeks, et kogu tema lugude jutustamine ei ole midagi muud kui ettevalmistused suure unistuse täitmiseks.



Režissööri info

Maximilian Feldmann on sündinud 1985. aastal Berliinis. Ta filmis oma esimese dokumentaalportreefilmi 2005. aastal, tehes vabatahtlikku sotsiaaltööd Ecuadoris. Sellele järgnesid mitmed praktikaperioodid filmi- ja teleprojektides. Aastatel 2007-2015 õppis ta dokumentaalfilmide tegemist Baden-Württembergi Filmiakadeemias. Alates lõpetamisest 2015. aastal on ta töötanud režissööri ja stsenaristina nii mängu- kui tõsielufilmide juures. “Valentina” on tema lõputöö.

Keraamilised lood

  • Aasta: 2015
  • Pikkus: 9 min
  • Režissöör: Martina Droandi
  • Originaalkeel: itaalia
  • Tootjamaa: Ungari
  • Filmimispaik: Belgia
  • Levitaja: Martina Droandi
    martinadro@hotmail.com
Mõned esemed on osa meie igapäevasest elust. Me ei kahtle nende kasulikkuses, aga ei tea, kust nad tulevad. See film kogub kokku lood kolme eseme kohta, mis on mõnes riigis elutähtsad ja teistes täiesti tundmatud. Miks see nii on? Lähemalt vaadates võib esemes peituda märksa rohkem, kui oodata oskaks.



Režissööri info
Martina Droandi hakkas filme tegema Boliivias reisides. Just sel ajal otsustas ta päästa valla oma kire teha dokumentaalfilme ning kujundada sellest oma karjäär. Pärast režissöörikursuste läbimist Granadas Hispaanias sai ta stipendiumi osalemaks Erasmus Munduse programmis Docnomads, mis on kolmes riigis - Portugalis, Belgias ja Ungaris - toimuv õpiprogramm. Eelnevalt oli tal bakalaureusekraad sotsiaalantropoloogias ja muusikas Londonist. Tema filmid peegeldavad tõepoolest ta kirge kultuuri ja ühiskonna vastu, nendes otsitakse kujundeid täpsema pildi saamiseks ning tõstatatakse nii ühiskondlikke teemasid kui igapäevaelu puudutavaid küsimusi.

Gbaya: metsmesindus

  • Aasta: 2015
  • Pikkus: 44 min
  • Režissöör: Martin Gruber
  • Originaalkeel: gbaya
  • Tootjamaa: Saksamaa
  • Filmimispaik: Kamerun
  • Levitaja: Martin Gruber
    gruber@uni-bremen.de
    www.ethnofilm.de
„Gbaya: kodu- ja metsmesindus” näitab erinevaid traditsioonilise kodu- ja metsmesindusega seotud tegevusi gbaya rahva seas Kesk-Kamerunis Ngaoundéré piirkonnas. Esmalt näitab film, kuidas mesinik ehitab väga keerulist traditsioonilist mesitaru, hiljem näeme teda savannis samasugusest tarust mett korjamas. Seejärel näitab sama mesinik ka metsmesindusega seotud praktikaid. Filmi tegid 2015. aastal antropoloog Martin Gruber ja mesilasi uuriv bioloog Dorothea Brückner Bremeni ülikoolist koostöös Mazi Sanda ja Adamou Moise'iga Ngaoundéré ülikoolist.


Režissööri info
Martin Gruber töötab teaduri ja õppejõuna Bremeni Ülikooli antropoloogia ja kultuuriuuringute osakonnas. Martin õppis visuaalantropoloogiat Londonis Goldsmithi Kolledžis ning sotsiaalantropoloogiat Hamburgi Ülikoolis. Ta töötas vabakutselise filmitegija ja teadurina ning lõpetas seejärel 2013. aastal doktorantuuri osaleva etnograafilise filmitegemise alal. Martini teaduslikeks huvialadeks on audiovisuaalne uurimine, etnograafiline film, teaduskoostöö, urbaanantropoloogia, poliitökoloogia ning inimeste ja loomade, eriti mesilaste, suhted. Martin on pikka aega uurinud etnograafiat Lääne- ja Lõuna-Aafrikas, Bremenis ja Hamburgis.

Kummituslaev

Läheme kruiisile ja rändame läbi laevadest, kinost, laevavrakkidest, kummitustest, armastusest ja vampiiridest rääkivate lugude.



Režissööri info
Koldo Almandoz on sündinud Donostia-San Sebastiánis Hispaanias 1973. aastal. Ajakirjanduse ja audiovisuaalse kommunikatsiooni õpingute järel raadios töötades õppis ta filmindust ning hakkas ka ise filme tegema. Tema esimene lühifilm “Razielen Itzulera” esilinastus San Sebastiáni filmifestivalil 1998. aastal. Sellest ajast saadik on ta olnud stsenaristiks ja režissööriks paljudele nii visuaalselt kui sisu poolest mõtlemapanevatele ja keerulistele filmidele, töötades alati koos produtsendi Marian Fernandez Pascaliga. Koldo Almadoz on ka kultuuri- ja kunstiajakirja “The Balde” peatoimetaja, Pamplona filmifestivali Point of View programmijuht ning basskitarrist garaažipunkbändis Gora Gora Kids.

Ma usun roosasse

Lagose tätoveerimiskunstnik on leidnud oma niši meeste huultele roosa tätoveeringu tegemises, kuna nood usuvad, et see muudab nad ühiskonnale vastuvõetavamaks.


Režissööri info
Victoria Thomas on Suurbritannias elav BAFTA nominendist ja auhinnavõitjast filmitegija. Ta on lõpetanud Riikliku Filmi- ja Televisioonikooli ning Šotimaa Filmiakadeemia, saades magistrikraadi filminduses. Aeg-ajalt peab ta kunstikõrgkoolides loenguid loovast ettevõtlusest.

Vastsündinu

  • Aasta: 2016
  • Pikkus: 14 min
  • Režissöör: Miroslav Stambolsky
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Ühendkuningriik
  • Filmimispaik: London
  • Levitaja: Miroslav Stambolsky
    Stambolsky@gmail.com
    36 Louise White House, N19 3LU, London
„Vastsündinu” on etnograafiline film, mis vaatleb mitmeid materiaalse kultuuriga seotud teemasid. Filmi keskmes on ühe subkultuuri eluolu.


Režissööri info
Miroslav Stambolsky õpib praegu visuaalantropoloogiat Goldsmithi Kolledžis Londonis.

Seitse päeva nädalas

36 aastat järjest on Paul avanud oma Põhja-Londonis asuva ajalehekioski igal hommikul kell 4.40, seitse päeva nädalas. Nüüd, 66-aastaselt, kui tema aeg lehemüüjana hakkab lõppema, meenutab Paul oma elu leheputkas ning mõtiskleb isalt päritud kioski tuleviku üle.



Režissööri info
Tal Amiran on Londonis elav filmitegija. Tema tööde hulka kuulub nii dokumentaale, muusikavideoid kui ka liikuvatest piltidest koosnevaid kunstiteoseid. Tali töid on linastatud mitmetel festivalidel üle kogu maailma ning näidatud teiste hulgas ka Pompidou keskuses Pariisis ja Haus der Kulturis Berliinis.

Sisserännanud naine

  • Aasta: 2015
  • Pikkus: 20 min
  • Režissöör: Eli Jean Tahchi
  • Originaalkeel: araabia, inglise, prantsuse
  • Tootjamaa: Kanada
  • Filmimispaik: Kanada
  • Levitaja: Eli Jean Tahchi
    elie.tahchi@hotmail.com
    www.ejtstudio.com
Selleks et läheneda niivõrd komplekssele teemale nagu islami peakate, otsustasime esmalt teha kaameraproovi kaetud näoga naise osatäitja leidmiseks. Kaks kaameraproovi ei võimaldanud meil teemat lõpuni mõista, aga aitas siiski paremini aru saada peakatte sümboolset tähendust. Lõppkokkuvõttes sai kaameraproovist endast dokfilm.



Režissööri info
Eli Jean Tahchi (20. oktoober 1990) on Liibanoni režissöör, stsenarist, eksperimentaalne filmitegija, monteerija ja näitleja, kes on sündinud ja kasvanud Liibanonis. Eli õppis filmindust Liibanoni Kunstiakadeemias (ALBA) ning omandas bakalaureusekraadi filmiproduktsioonis. 2011. aastal kolis ta Kanadasse Montreali, kus lõpetas suurepäraste tulemustega magistrantuuri ja teenis ära koha autahvlil oma filmiga “She is Lars” ja lõputööga teemal “Naiste ohvristaatus Lars von Trieri filmides”.

Need asjad, need mälestused

  • Aasta: 2015
  • Pikkus: 30 min
  • Režissöör: Roger Horn
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Lõuna-Aafrika
  • Filmimispaik: Lõuna-Aafrika, Zimbabwe
  • Levitaja: Roger Horn
    Rogerhorn77@gmail.com
    277 Beach Road 82 Mimosa Court Cape Town, South Africa 8005
    www.roger-horn.com
    www.facebook.com/theseobjects
„Need asjad, need mälestused” on poolitatud ekraanil toimuv film, mis keskendub kolmele pikka aega tagasi Zimbabwest emigreerunud naisele Lõuna-Aafrikas Kaplinnas, nende asjadele ning nendega seotud mälestustele. Film uurib asju, mida naised endaga kaasa tõid, asju, mida nad kodumaale saatsid, maha jäetud esemeid ja nendega seotud mälestusi, ja nende kaudu ka lugusid rõõmust, kaotusest ning lootustest naasta Zimbabwesse.



Režissööri info
Roger Horn õpetab Kaplinna Ülikoolis visuaalantropoloogiat ning dokumentaalfilmide produktsiooni ja filmindust SAE Instituudis Kaplinnas, inspiratsiooni selleks ammutab ta oma 18-aastasest kogemusest erinevatel aladel ja erinevates meediaväljaannetes. Lisaks on Roger praegu visuaalantropoloogia doktorantuuris, kus jätkab filmis “Need asjad, need mälestused” näidatud materjali uurimist.