Reda on 26-aastane. Viimased kolm aastat on ta elanud Ateenas peost suhu, püüdes Euroopas pagulase staatust saada. Sellest aga ei tulnud midagi välja. Selle asemel, et rajada endale parem elu vabaduses, naasis ta heroiinisõltlasena pagulaslaagrisse, kust oli kunagi põgenenud. Laagrielu muserdavad sisemised võimuheitlused ja Süüriast sisse tungiv sõda. Kõige kiuste otsustab Reda abielluda oma lapsepõlvekallimaga – see on nukker armastuslugu. Režissöör Mahdi Fleifel on oma noorpõlvesõpru videokaameraga jälginud nüüdseks juba aastaid, saades paguluskogemuse kroonikuks.

Mahdi Fleifel on taani-palestiina režissöör, kes lõpetas 2009. aastal Suurbritannia riikliku filmi- ja televisioonikooli. 2010. aastal asutas ta iiri produtsendi Patrick Campbelliga Londonis filmikompanii Nakba FilmWorks. Tema esimene täispikk film „See maailm pole meie” (2012) esilinastus Toronto filmifestivalil ja on saanud üle 30 auhinna, sh auhinnad Yamagata, Edinburghi ja DOC:NYC-i festivalilt ning filmi rahupreemia 2013. aastal Berlinale’lt. Mahdi viimane film „Mees, kes tuli tagasi” võitis 2016. aasta Berlinale’l Euroopa filmiauhinna ja Hõbekaru.

Monica Petruzzelli armastab lugusid jutustada – nii dokumentaalfilmis, uudisteprogrammis kui ka omaloodud lauludes. Ta õpib viimasel kursusel elektroonilist meediat ja dokumentaalfide produktsiooni ning soovib oma lugudega maailma päästa. Monica on uhkusega vegan ja tema südameasjaks on sotsiaalne õiglus. Ta on olnud praktikal näiteks Ryan Seacrest Studios, Smart Money Talk Radio’s ja ABC7-s. Tema viimane dokumentaal „Alzheimer: armastuslugu” on pälvinud festivalidel mitmete tipptegijate tähelepanu. Kui ta parajasti ei filmi ega kajasta maailmas toimuvat, naudib Monica kitarrimängu ja California päikese all peesitamist.

Gabe Schimmel on lapsest saati filmikunsti kirglikult suhtunud. Ta pole oma kirega tegelemist jätnud ning on spetsialiseerunud produktsioonile ja montaažile Chapmani ülikooli Dodge'i filmi- ja meediakunsti kolledžis. Gabet lummab animatsiooni kasutamine filmis ja televisioonis ning ta eesmärk on teha ühiskondliku sõnumiga ja keskkonda käsitlevaid filme. 

„Mustikavaimud” on poeetiline dokumentaalfilm romade perest, kes veedab suved Läti metsades marjakorjamisega elatist teenides. Metsasaadusi korjates räägivad nad kummitusjutte ja mõtisklevad oma kogukonna identiteedi üle. Ümbritsetuna eksistentsiaalsetest küsimustest – kuidas tasakaalustada tulevikku ja minevikku, traditsioone ja moodsat elu – näitab film nende identiteediotsinguid kui teekonda öö ja päeva vahel.

Astra Zoldnere on läti režissöör, kuraator ja publitsist. Tema töös saavad kokku filmikunsti praktiline ja teoreetiline pool. Astral on filmirežii magistrikraad Balti filmi- ja meediakoolist. Tema lühifilmid „Treasures of the Sea” (2013) ja „All My Dead” (2014) on linastunud mitmetel festivalidel ja saanud auhindu.

„Coal India“ on filmiessee füüsilisest tööst ja selle tsüklilisest liikumisest. Film portreteerib inimesi, kes töötavad eelindustriaalsetes tingimustes söeväljadel Indias Dhanbādis. Film näitab kõige raskemat füüsilist tööd, mille olemasolu meie tehnologiseeritud 21. sajandis on aina raskemini märgatav.

„Nõbu Madenn” on Grégoire'i debüütfilm režissöörina. Pärast bakalaureuseõppe lõpetamist teatri ja audiovisuaalse meedia erialal Pariisi Sorbonne Nouvelle’i ülikoolis aastal 2008 otsustas ta keskenduda näitlejakarjäärile ja isiklikele projektidele. 2006. aastal mängis ta Fabrice Delauré lühifilmis „One of Many Drops”, mis valiti enam kui 20 festivalile (Clermont-Ferrand, Sapporo jt) ning sai mitmeid auhindu (Grand Prix Signe de Nuit'lt, Rahvuste filmifestivali žürii eriauhind, Curtos Actúa žüriiauhind). Grégoire on filminäitleja ning arendab režissöörina uusi projekte.

2014. aasta kevadel pärast Krimmi annekteerimist Venemaa poolt võtsid relvastatud venemeelsed grupid Ida-Ukrainas Donetskis kohalikud valitsushooned enda valdusse, saatsid Ukraina ametnikud minema ja heiskasid oma lipu, kuulutades end rahvahääletuse korraldamise järel Kiievist iseseisvaks.
Filmi autor, dokumentalist Anthony Butts tuli Donetskisse esimest korda 2014. aasta aprillis, tutvudes inimestega, kes tõusid barrikaadidele ning asusid uut riiki ehitama. Tasapisi avasid nad end filmitegijale ja ta asus kõike põhjalikult jäädvustama: kaost, seiklusi, geopoliitikat, oportunismi, heroismi ja purunenud elusid, paljastades selle kaudu „uut riiki” loonud sangarlike ehitajate meeleseisundit ning motiive. Teatavasti sööb iga revolutsioon oma lapsed ja uues riigis on ka selle rajajatel raske kohta leida, sest võim on taas rahva käest ära võetud.

Antony Butts on vene keelt kõnelev dokumentalist ja videoajakirjanik. Tema kireks on filmid, kus nii heade kui ka halbade omadustega tegelased keerukas poliitiliselt stagneerunud maailmas raskustega heitlevad. Tulemuseks on filmid täis absurdi ja ettekavatsemata koomikat, mille vaatajal on võimalik kujundada oma seisukoht äärmiselt vastuolulistes küsimustes mõlema osapoole vaatevinklist, vältides poleemilisust. Antony oli Oscarite algnimekirjas olnud filmi „Pussy Riot: A Punk Prayer”  operaator. Samuti on ta pälvinud Amnesty Internationali preemia filmimise eest Põhja-Kaukaasias.

Romain, tuntud kui Molecule, on elektroonilise muusika looja, kellel tuli uljas idee veeta viis nädalat kalatraaleril ja kirjutada seal uus album. Fred, Joseph Roty II ja selle 59-liikmelise meeskonna kapten, peab jäisest Iiri merest suurima võimaliku saagi välja püüdma. Romain aga loodab, et mõne tormi üleelamine päästab valla tema loovuse. Need kaks erinevat vaateviisi ookeanile loovad ootamatu kohtumise muusika ja kalapüügi vahel.

Philippe Orreindy on teinud pea 200 filmi - tellimustöid suurfirmadele, dokumentaalsarju ja lühitelefilme kultuuriteemadel, näiteks „Harmonics” (tuntud klassikalistest heliloojatest) ja „Voyages dans une toile” (kuulsatest maalikunstnikest). Sellest ajast, kui tema lühifilm „I'll Wait for the Next One” Oscari ja Césari nominendiks esitati ning Euroopa filmiauhinna ja üle 35 rahvusvahelise auhinna võitis, on ta keskendunud peamiselt draamale. Ta valmistub tegema omakirjutatud stsenaariumiga lühifilmi, mille on juba müünud telekanalile France 2. Ta naudib 52-minutiliste dokumentaalide tegemist ning on veendunud, et tema viljeldavad kaks žanri on lähedalt seotud.

Maurizio Borriello on sündinud Itaalias Napolis 1974. aastal. Ta on paadimeister, filmitegija ja sõltumatu kultuuriantropoloog. Pärast ülikooli lõpetamist Aasia ja Aafrika keelte ja kultuuri erialal, kolis ta Indoneesiasse ja asus õppejõutööle Jakarta ülikoolis. Neil aastail teostas ta visuaalantropoloogilise uurimisprojekti, mille tulemuseks on Indoneesia kinomaailma uuriv dokumentaalfilm.

Pärast tsunamit aitas ta vabatahtlikuna taastada purustatud kalapaate. Sellest ajast on teda huvitama hakanud rannikukogukonnad, paadiehituse tehnoloogiad ja nendega seotud teadmuse edasiandmine. Uurijana tunneb ta huvi ka India ookeani merekultuuri vastu etnograafilisest ja arheoloogilisest vaatepunktist. Viimased neli aastat on ta töötanud Norra meremuuseumis puulaevade restauraatorina.

„Jumala arm” vaatleb inimeste ja koduloomade keerukaid suhteid. Kolmteist inimest räägivad lugusid oma kogemustest loomadega, mis ulatuvad sügavast sõprusest ebatavaliste suhtlusolukordadeni. On lugusid põllumajandusloomadest, aga ka armastatud peresõpradest. Räägitakse erakordselt arukatest loomadest, kelle instinktid ja taibukus on aidanud päästa jutustaja elu. On isegi sümbolistlikke lugusid, kus loomad ilmuvad inimestele nägemustena teispoolsusest. Filmi tegevus toimub ühes Islandi maapiirkonnas. Lähedus loomadega on siinses elus kesksel kohal, samas on loomade roll ühiskonnas selgelt piiritletud. Sügavamal tasandil portreteerib film ka kristlikku ühiskonda, peegeldades moraalseid küsimusi isanda ja teenri suhetes.

1990. aastate lõpus oli Kristján Loðmfjörð üks filmiseltsi Lortur asutajaist. Sajandivahetusel koondas Lortur paljusid noori Reykjaviki kunstnikke, toodeti eksperimentaalfilme ja korraldati Drum Solo visuaalkunsti biennaali. Pärast  visuaalse kunsti eriala lõpetamist 2006. aastal on Kristján töötanud visuaalse kunstniku, režissööri ja monteerijana. Filmimeediumi abil uurib Kristján piiri visuaalse kunsti ja filmi vahel, kus ta rõhub loo edasiandmisele visuaalse keele ja helidega.

Viis aastat pärast Fukushima tuumakatastroofi püüab  talunik Naoto Matsumura end kiirgusohu punases tsoonis ihuüksi ära elatada. Naoto harib maad ja toidab loomi ning tema üksildaste päevade taustaks ulub vaid tuul. Naoto püüab sel postapokalüptilisel maastikul kangekaelselt uut elu rajada ja astub kartmatult vastu radioaktiivsuse märkamatule ohule. Ta on minevikuvalvur, kes sümboliseerib inimkonna vajadust muutuse järele. Režissöörid Mark Olexa ja Francesca Scalisi näitavad tuumatragöödiat ning postapokalüptilist linna, mis puhkab ja naaseb loomulikumasse olekusse. Film on jahmatav portree ühest kohast, mis ootab. Ja mehest, kes ei taha oodata.

Francesca Scalisi (1982) on itaalia režissöör ja monteerija. Mark Olexa (1984) on šveitsi režissöör ja produtsent. Nad tegutsevad Šveitsis Freiburgis, kus juhivad filmikompaniid Dok Mobile. 2015. aastal valmis neil lühifilm „Moriom”, mis pälvis parima lühidokumentaali auhinna Brooklyni filmifestivalil ja naiste meediakunsti ja filmifestivalil (WMAFF) ning äramainimise Winterthuri lühifilmide ja FIDBA Buenos Airese rahvusvahelisel festivalil.

Nende esimene täispikk dokumentaal „Elu Fukushimas poolestusajal” filmiti Jaapanis S 16 mm formaadis ning linastus Visions du Réel'il ja rahvusvahelisel dokumentaalide festivalil HotDocs.

Poolas sündinud Alina Cyranekil on meediakunsti magistrikraad nii Weimari Bauhausi kui ka Shanghai Tongji ülikoolist. Õpingutes keskendus ta dokumentaal- ja eksperimentaalfilmile. Oma töös kasutab ta mitmesuguseid meediavorme, tehnilisi lähenemisi ja jutustamisviise. Tema filme on näidatud ja auhinnatud rahvusvahelistel filmifestivalidel ning ka kunstinäitustel üle terve maailma. Alina on olnud filmifestivalide žüriis ning õpetanud filmikunsti ja lugude jutustamist mitmetes Euroopa õppeasutustes ja töötubades. Ta elab Saksamaal Leipzigis, kus töötab produtsendi ja režissöörina. 

www.alinacyranek.com

Juuso Lavonen on Helsingis elav vabakutseline monteerija ja režissöör. Hiljuti lõpetas ta Helsingis Aalto ülikooli filmimontaaži erialal. Ta on mitmesuguste filmiprojektidega töötanud 2010. aastast alates, tehtu hulgas on kõike dokumentaalidest lühimängufilmideni. Mitmeid töid on näidatud festivalidel. Nüüd on ta liikunud ka režissöörikarjääri suunas, soovides ekraanile tuua sügavama mõttega lugusid ja talle isiklikult olulisi teemasid. Monteerijataustast lähtuvalt meenutavad tema tööd kinematograafilisi puslesid. See on katse jagada huvitavas vormis midagi unikaalset ja samas universaalset elu kohta. Tema filmitegemise filosoofia tuleneb soovist jagada – saada teiste inimestega lähedasemaks, kuna see on inimeseks olemise juures kõige tähtsam.

Claudio Capanna on sündinud 1980. aastal Roomas. Rooma ülikoolis filminduse eriala lõpetades pühendas ta oma lõputöö saksa režissöörile Werner Herzogile. Ta hakkas audiovisuaalsektoris tööle 1999. aastal ning on teinud mitmeid dokumentaale ja lühifilme, mis on linastunud rahvusvahelistel festivalidel. 2006. aastal kolis ta Pariisi, et osaleda Ateliers Varani filmikursusel. Seal asus ta tööle Arte France'i ning on olnud mitme Itaalia-teemalise dokumentaali režissöör. Praegu elab ta Brüsselis ning töötab Belgia uudistevõrgus RTBF.

Ta on teinud lühifilmid „The Ancestor” (2005) ja „Great Noise” (2006).

Erik Norkroos on sündinud 1969. aastal Tallinnas. Ta lõpetas 20 aasta eest õpingud operaatori erialal ning on sellest ajast filminud ligikaudu 60 teost, enamik neist dokumentaalid. Ta on olnud enam kui 40 dokumentaalfilmi, kümmekonna telesarja ja mitme lühifilmi produtsent. Viimasel ajal on ta ennast uuesti leidnud ka režissööri rollis ning võitnud mitmeid auhindu lühifilmidega „Sünnipäev” (2011–2012), „Üks palav suvepäev” (2012) ja „Musta mere pärlid” (2014).

Kullar Viimne (1980, Võru) on Eesti filmirežissöör. 2004–2011 õppis ta Balti Filmi- ja Meediakoolis (BA). Viimne on täiendanud end 2006–2007 FAMU rahvusvahelises filmikoolis Prahas ja teinud läbi praktika Eesti-Belgia-Bulgaaria filmikoolide ühisprojekti TRIDOC raames Louvain-La-Neuve‘is. Ta on kahel korral pälvinud noore filmilooja stipendiumi (2002 ja 2004) ning 2011. aastal Eesti Kultuurkapitali „Ela ja sära" stipendiumi. Kullar Viimne on Eesti Kinoliidu, Eesti Audiovisuaalautorite Liidu ja Rahvusvahelise Ajakirjanike Föderatsiooni (IFJ) liige.

Lee ja Opal elavad Lineforkis Kentuckys, harides maad, kus Lee üles kasvas. See on vaene maakoht, mille märksõnadeks pika ajalooga töölisklass ning kunagise söetööstuse poolt rikutud keskkond. Elatakse omakasvatatud toidust.

Lee on endine söekaevur ja unustatud bandžolegend, elav side Ameerika muusika sügava ajalooga. Kuigi juba kaheksakümnendates eluaastates ning suuresti kurt, jämmib Lee endiselt tantsupidudel ja õpetab oma mängustiili uuele põlvkonnale, kes tahab kaduvat kultuuritraditsiooni säilitada. Tema bandžo „toores jõud“ on salvestatud legendaarsel Smithsonian/Folkways’i albumil „Mountain Music of Kentucky” („Kentucky mägede muusika”).

Jeff Silva on Prantsusmaal elav ameerika filmitegija, õpetaja ja filmiprogrammide koostaja. Tihti jälgivad Jeffi filmid tegelaste igapäevaelu pikema perioodi vältel. Tema värskemad projektid on „Linefork” (2016), „Ivan & Ivana” (2011) ja „Balkan Rhapsodies: 78 Measures of War” (2008), mida on näidatud mitmetel festivalidel, sh MoMA dokumentaalide nädalal, Viennale’l, Visions du Réel'il, Valdivial ja Flahertianal. Harvardi ülikooli sensoorse etnograafia instituudis on Jeff aidanud välja töötada õppekava ja metoodika ning ta on instituudi asutaja ja juhataja Lucien Taylori kõrval üks õppejõududest. Jeff on 15 aastat koostanud dokumentaal- ja eksperimentaalfilmide programme BALAGAN-il, mis on 2000. aastal tema poolt algatatud ebaharilik ja alternatiivne kinoseansside seeria Bostonis.

Vic Rawlings ostis oma esimese videokaamera 2012. aastal, et koos Jeff Silvaga kaasrežissööri, -operaatori ja -monteerijana alustada tööd „Lineforkiga”. Helisalvestust õpetas talle Ernst Karel. Vic leiab, et tal on vedanud. See projekt on tema debüüt filmimaailmas. Ta on vabakutseline õpetaja ja muusik, kes tuuritab ka välismaal. Ta mängib mitut pilli (bandžo, kitarr, mandoliin jpt) ning tema muusikat on kasutatud filmides, teatris ja televisioonis. Rawlings on ka aktiivne elektroakustiline muusik ja heliinstallatsioonikunstnik. Külaliskunstniku ja -õpetajana on ta töötanud Oberlini konservatooriumis, MIT-s, Harvardis, UC Berkeleys, UC Davises, Princetonis, Dartmouthis, Wesleyanis ja mitmel pool mujal. Ta elab Ühendriikides Bostoni lähedal.

Ines Ponte

Olen sündinud 1979. aastal Portugalis ja õppisin Suurbritannias visuaalantropoloogiat ning selle valiku tingis kodune dokumentaalfilmi ja sotsiaalantropoloogia taust. Mu eelmine film oli „Tender Kisses are Hard to Find” (2011). 2006. aastast olen töötanud monteerija, operaatori, produtsendi ja teadurina ning aidanud teha dokumentaalfilme ja uurimistöid Indias, Brasiilias, Portugalis, Angolas ja Suurbritannias. Praegu annan teoreetilisi ja praktilisi kursusi filminduse ja visuaalsuse teemadel ning töötan Portugalis audiovisuaalsete ja meediaprojektidega.

Ohad Naharini, Batsheva Dance Company kunstilist juhti, peetakse üheks maailma mõjukaimaks koreograafiks. Kohtudes Nahariniga tema isikliku elu kriitilises pöördepunktis, tutvustab see elav ja süvitsiminev, kaheksa aasta jooksul filmitud dokumentaal erakordset kunstnikku, kes suudab loojana alati endaks jääda. Režissöör Tomer Heymani filmis on intiimsed lavaproovide võtted kokku saanud hulga seninägemata arhiviimaterjali ning hingematvate kaadritega. Lugu kunstigeeniusest, kes sõnastas uuesti kaasaegse tantsu keele, jätab vaatajale kindlasti sügava mulje.

Tomer Heymann on sündinud 1970. aastal Iisraelis. Ta on olnud dokumentaalfilmide ja -sarjade režissöör alates 1997. aastast. Tema filmid on linastunud ja auhindu võitnud mitmetel festivalidel, nt Berlinale, Hot Docs, IDFA, LAFF, Sheffield ning linastunud kinodes üle maailma, tehes temast dokumentaalfilmitööstuse ühe mõjukama režissööri. Tema kino- ja teleteoste hulka kuuluvad „Sild üle Wadi” (IDFA 2006), „Paper Dolls” (Berlinale 2006 kolm auhinda), „I Shot My Love” (Berlinale 2010, Hot Docs 2010 auhind), „The Queen Has No Crown” (Berlinale 2011), „Who's Gonna Love Me Now?” (Berlinale 2016 publikuauhind) ja teised.

Christian Sønderby Jepsen on lõpetanud Taani riikliku filmikooli 2007. aastal. Christiani viimane film „Häiritud normaalsus” (rahvusvahelise rahastusega) esilinastus 2015. aasta IDFA põhivõistlusprogrammis. Christianit teatakse ka kinohiti „Testament” (2012) järgi, mis oli aasta vaadatuim Taani dokumentaal. „Testament” sai samal aastal prestiižse Bodili parima dokumentaali auhinna. Koos Mira Jargiliga on Christian filmikompanii Moving Documentary omanik.

Simon Panay on 22-aastane. Ta tegi oma esimese lühimängufilmi „Drôle de Guerre” 19-aastaselt ning see valiti enam kui 50 festivalile, pälvis 15 auhinda ning seda näidati kahel telekanalil (Eurochannel, Shorts TV).

2012. aastal filmis ta Aafrikas oma esimese dokumentaalfilmi „Tontines, une affaire de femmes” ja 2014. aastal dokumentaali „Waiting for the (t)rain”. See film valiti rohkem kui 85 festivalile üle maailma ning võitis 17 auhinda.

2014. aastal sai ta parima andeka noore režissööri auhinna prestiižselt ARP-lt. Tema esimese täispika filmi produtsendiks oli Gérard Krawczyk („I Hate Actors”, „L'été en pente douce”, „Takso” osad 2–4, „Wasabi”, „Fanfan la Tulipe”, „L'auberge rouge”).

Paulina Skibinska on sündinud 1987. aastal Poolas Jelenia Góra lähedal Kowarys. Ta lõpetas 2009. aastal Wrocławi kultuuristuudio, spetsialiseerudes filmile. Magistrikraadi omandas ta 2014. aastal  stsenaristika erialal Łódźi filmikoolis, kus ta jätkab nüüd doktorantuuris. Ta on mitmete auhinnatud lühimängufilmide ja animatsioonide stsenarist, näiteks „The Kiss” ja „48hTV”. Paulina töötab praegu oma esimese täispika mängufilmi kallal, mis on osa rahvusvahelisest stsenaariumide töötoast MIDPOINT.

La Borde’i psühhiaatriakliinikus on psühhoteraapia sulandunud igapäevategevusse ning üheskoos elamisse; dünaamikasse, mille on loonud hooldajate ja hooldatavate omavaheline suhe. Patsientide ja personali vahelise eristuse puudumine on selle teraapialiikumise üheks iseloomulikuks jooneks. Vahe puudumine on põhimotiiviks ka selles portrees kirjanikust ja psühhoanalüütikust Marie Dépussést, eatust naisest, kes on kliinikus pikalt töötanud ja leidnud elupaiga kliiniku tagumises sopis. Vestlused Marie ja tema endiste patsientide vahel jäävad meile sageli mõistetamatuks. Kohati on need konkreetsed ja informatiivsed, siis aga luulelised ja justkui teise maailma kuuluvad. On ta jätkuvalt nende terapeut? On ta nende sõber? Kas seda on üldse vaja teada?

Christopher Daley (1980) on Brüsselis elav sõltumatu filmitegija. Tema film „Finding Home” on võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Pärast aastaid tellimustööde tegemist oli „The Good Hunt” tema esimene iseseisvalt produtseeritud dokumentaalfilm.

Iga aasta novembri teisel neljapäeval ootab kogu Lõuna-Koread ees eksam. Sel päeval osaleb enam kui pool miljonit abiturienti riiklikel ülikoolieksamitel, mida tuntakse Suneungi nime all. „Püüelda kõrgustesse” jutustab Lõuna-Korea gümnaasiumiõpilaste, nende perekondade ja õpetajate loo riiklikuks eksamiks valmistumisest. Eksam ei määra mitte ainult seda, millisesse ülikooli abituriendid pääsevad, vaid paneb paika ka nende tulevase staatuse Korea hierarhilises ühiskonnas.

Steven Dhoedt (1980, Gent) on Belgia režissöör, produtsent ja operaator. Ta õppis Brüsseli RITCSi kunstikoolis ja on läbinud audiovisuaalsete kunstide magistriõppe.

Tema filmid on linastunud festivalidel üle maailma ning neid on näidatud rohkem kui 30 riigi televisioonis. Ta tööd käsitlevad sageli kaasaja probleeme ja subkultuure, nagu näiteks „Inside the Metaverse” (2009), mis on teekond läbi interneti virtuaalsete maailmade, või „Mänguseis” (2013) – portree Lõuna-Korea elukutselistest arvutimänguritest. Tema viimane film „Püüelda kõrgustesse” on Lõuna-Korea konkurentsil põhinevast haridussüsteemist ning esilinastus Busani rahvusvahelisel filmifestivalil 2015. aastal. Film võitis 2016. aastal Docville'i festivalil Belgia parima dokumentaalfilmi auhinna ning Oostende filmifestivalil parima dokumentaali Ensori.

Marianela Vega Oroza omandas magistrikraadi Austinis Texase ülikoolis filmiproduktsiooni erialal. Ta on teinud seitse lühifilmi, mida on näidatud paljudel rahvusvahelistel festivalidel ja galeriides, nende hulgas ka Barcelona Kaasaegse Kultuuri keskuses, kus ta valiti 2007. aasta detsembris kuu kunstnikuks. Tema lühidokumentaal „Conversations II” on saanud rahvusvahelistel festivalidel kaheksa auhinda. Tema viimane lühifilm „Clowns” pärjati 2009. aasta Lima filmifestivalil parima mängufilmi ja parima lühifilmi tiitliga ning Peruu filmikomisjoni CONACINE poolt 2010. aastal parima lühifilmi tiitliga.

Olivier Jourdain
Kuna tundsin suurt huvi visuaalantropoloogia vastu, pärast kommunikatsiooniteaduse magistrikraadi omandamist Brüsselis IHECS-is õppisin filmitegemist Londonis ning ka antropoloogiat Leuvenis (Katholieke Universiteit Leuven). Olen juba üle 15 aasta käinud Sahara-taguses Aafrikas reisimas. Need arvukad reisid on muutnud mu nägemust sellest suurest ja eriilmelisest mandrist. Nii Malis, Madagaskaril, Kongos, Elevandiluurannikul kui ka Rwandas on mul olnud võimalus teha dokumentaal- ja promofilme valitsusvälistele organisatsioonidele ja kohalikele kogukondadele.

Neculai, Aurel ja Raj lahkusid oma kodudest Rumeenias ühel ja samal põhjusel: et võimaldada perele parem elu. Nüüd on nad Suurbritannias, neist sõltuvad lähedased, ja nii püüavad nad toime tulla Londoni tänavail liivaskulptuure luues. Nad püüavad oma kannatustes leida lootust, mõtted laste paremast tulevikust aitavad neil vastu pidada.

Tal Amiran on Londonis elav auhindu võitnud filmitegija ja monteerija. Ta on lõpetanud kiitusega Chelsea kunstikõrgkooli Londonis kaunite kunstide erialal uue meedia suunal.

Tatjana Soboleva lõpetas S. Gerassimovi nimelise ülevenemaalise riikliku kinematograafia ülikooli (VGIK) 2004. aastal. Järgnenud aastatel tegi ta autoridokumentaale, mis osalesid edukalt rahvusvahelistel filmifestivalidel ning mida näidati erinevates telekanalites. Kaks aastat tagasi sai ta Venemaa dokumentaalfilmiühingu eksperdiks ja osales Dokeri rahvusvahelise filmifestivali korraldamisel. Ta oli üheks filmikompanii No-Yes asutajaks ning töötab produtsendina.

Konrad Szolajski on olnud mitmete kinos, televisioonis ja ka paljudel Poola ja rahvusvahelistel festivalidel näidatud dokumentaal- ja mängufilmide stsenaristiks ja režissööriks. Konradit iseloomustab satiiriline vaade tänapäeva Poolale ning humoorikas lähenemine tõsistele teemadele, nagu poola rahvuslikud kompleksid ja religioossus. Ta on töötanud filmiõppejõuna Varssavi ja Sileesia ülikoolis, Łódźi filmikoolis ja SWPSi ülikoolis ning olnud Poola teleprogrammi nõukogu liige (1999–2003). 2005. aastal pani ta aluse uuele filmikompaniile ZK Studio, mis on tootnud rahvusvahelisele turule suunatud laia ühiskondlikku tähelepanu pälvivaid mängu- ja dokumentaalfilme.

Sajad tuhanded soomlased puutuvad iga päev kokku hallitusest ja niiskusest tingitud mikroobidega. Paljud haigestuvad, mõned tõsiselt. Inimesi, kes kannatavad hallitusest põhjustatud haiguste käes, peetakse sageli närvilisteks tülitekitajateks või lihtsalt hulludeks. Aga kumb on hullumeelsem: kas need, kes haigestuvad, või maailm, mis seda põhjustab?

„Kanaarilinnud” on dokumentaalfilm inimestest, kes on jäänud haigeks kehva õhukvaliteedi tõttu siseruumides, mille on põhjustanud mürgised hallitusseened. Haiguse tõttu on nad pidanud loobuma oma tavapärasest igapäevaelust. Välismaailmast on saanud pidevat ohtu kujutav koht. Kodust on saanud vangla ja isolatsioonist turvaline pelgupaik.

Dokumentaalfilmis jälgitakse peategelaste elu ühe aasta jooksul. Näidatakse, kuidas haigus koos selle füüsiliste sümptomitega on vaid üks osa probleemist. Haigestumine on hävitanud peategelaste elu ja sotsiaalsed suhted. Hallitusega kokkupuutumise tõttu haigestunud inimesed on tänapäeval kui kanaarilinnud, keda minevikus kaevandustesse viidi. Kui lind hakkas haigeks jääma, teadsid inimesed, et õhk on saastunud, ning oli aeg lahkuda. Tänapäeval ei võta keegi neid märke aga tõsiselt.

Mida tegelikult filmitakse, kui filmitakse vaimu? Brasiilias Bahias filmitud „Vaimude võimalikkus” on esseistlik film, mis keskendub segadusttekitavale müsteeriumile – vaimudest vallatud olemisele. Poeetilise piltide ja sõnade koosluse abil pakub see alternatiivi dokumentaalfilmidele, mis käsitlevad vaimust vallatud olemist läbi imepärase pildikeele kui midagi eksootilist, või hävitavad selgitavate tekstidega selle nähtuse müstika. Töötlemata ja ilustamata materjal – üksildane puu, asjassepühendatute näod, kui nad seisavad püha kaljukose all ning vesi üle nende niriseb, naise käed, mis hoiavad värskelt pestud linu, annetus jumalatele – visandab tingimused, mida peetakse vaimude saabumiseks sobivaiks. Vaimust vallatusega seotud riitused, mida on lähedalt filmitud, reedavad eeskätt, et me ei tea, mida me tegelikult vaatame. Teema erakordsust austades lubab see film vaatajal olla segaduses ning kaaluda segaduses olles vaimude olemasolu võimalikkust.

Patrick Bresnan tegutseb kujutava kunstniku (otisike.com) ja filmitegijana. Hariduse omandas ta väljapaistvate Missioni koolkonna kunstnike Clare Rojase ja Barry McGee juures (tuntud kui TWIST), kus ta aitas luua töid näitustele USA-s ja väljaspool. Patrickul on ka keskkonnasõbraliku disaini magistrikraad Texase ülikoolist Austinis. Tema videokunsti ja installatsioone on näidatud galeriides ja muuseumides. Tema lühidokumentaal „The Send-Off” esilinastus Sundance’i festivalil, võitis Texas Short Grand Jury auhinna SXSW-l ning seda on näidatud festivalidel üle maailma. Lisaks oli ta filmi „Rougarouing” produtsent ning täispika dokumentaali „Killing Time” materjaliotsija ja operaator. Tema dokumentaal „One Big Misunderstanding” (2016) pälvis aastal 2010 Austini filmiüghingu prestiižse toetusraha.

Tonći Gaćina on sündinud 1983. aastal Splitis. Ta on lõpetanud Spliti kunstiakadeemia filmi- ja videoosakonna aastal 2010 ning omandanud filmi- ja telerežissööri hariduse dokumentaalfilmi alal Zagrebi draamakunstiakadeemias aastal 2015.

Viviani, režissöör Ingrid Kamerlingi õde, ei ole enam. Ingrid Kamerling püüab pääseda oma õe pähe. Tekkivad pildid ekslevad reaalsuse ja kujutluse, alateadvuse, unistuse ning mõtete piirimail.

Ingrid Kamerling (1981) on Hollandi dokumentaalfilmitegija. Tal on kraad audiovisuaalse disaini alal dokumentaalfilmi suunal, magistrikraad ajakirjanduses ja meedias audiovisuaalse meedia suunal ning bakalaureuse- ja magistrikraad psühholoogias. 2012. aastal võitis ta auhinna Mediafonds Award Kids and Docs 2012 parima noortedokumentaali eest oma režissööridebüüdiga „Sounds for Mazin” (19 min). See dokumentaalfilm jõudis IDFA parimate hulka, samuti on see valitud välja enam kui 50 rahvusvahelisele filmifestivalile ning on võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Tema teine film „Spring Forward” (30 min) räägib jumalast õigeusklike koolilõpetajate mõtteis, kes hakkavad maailma tundma õppima oma uues ülikoolilinnas.

Film maamajadest Lõuna-Portugali sisemaal Algarves näitab suhet oleviku ning majade kaudu esile kerkivate mälestuste vahel. Kõigil inimestel, kellega me rääkisime, kangastub minevik nostalgilisel ja nukral moel, tuues meelde nii harmoonilisi kui ka armetuid aegu. Traditsiooniline arhitektuur ei tähista filmis mitte niivõrd ehitustehnikaid, kuivõrd mittemateriaalset pärandit. Teadmiste, tehnikate, tööriistade ja ehitusviiside asemel uurisime me arhitektuuri sotsiaalse kujutelma vaatevinklist. Film keskendub sellele, millised need kodud kunagi olid, kuidas neid tänapäeval tajutakse ja nende seostele põllunduse, rituaalide ja perega.

Dokumentaalfilm Venemaal, Leningradi oblastis elavatest vepslastest, nende identiteedist ja keelest. Kas jääda olude kiuste vepslaseks või sulanduda venemaalaste massi? Kas hoida kinni emakeelest või minna täielikult üle vene keelele? Eesti etnoloogid rändavad kunagiste kolleegide jälgedes läbi tühjenenud külade. Argielustseenide ja intervjuude vahendusel avaneb pilt sealsest elust ja valikutest, millega praeguse Vepsamaa asukad silmitsi seisavad. Mälestuskillud ja vanad fotod võimaldavad heita nostalgilise pilgu aega, kui neis paigus tuksus veel elu.

Indrek Jääts on Tartu Ülikoolis hariduse omandanud etnoloog. Praegu töötab ta teadurina Eesti Rahva Muuseumis ning tema peamised teaduslikud huvid on rahvus, rahvuslus ja rahvuspoliitika Ida-Euroopas. Ta on teinud ka mõned oma uurimisvaldkonnaga seotud dokumentaalfilmid.

„Armastuse maa“ on dokumentaalfilm põhjapõtradest, naftast, poliitikast ja luulest. See on lugu Lääne-Siberi taigas elavast metsaneenetsi põhjapõdrakasvatajast ja luuletajast Juri Vellast, kes püüab tõestada, et ka üksikisikul on võimalik põliselanike elukeskkonda hävitavale suurvõimule vastu seista.

Liivo Niglas töötab etnoloogia lektorina Tartu Ülikoolis. Ta on filmirežissöör, produtsent ning filmistuudio Mp Doc looja. Ta on teinud filme Siberis, Aafrikas, Kesk-Aasias ja Põhja- Ameerikas. Valik filme: Brigaad (2000), Juri Vella maailm (2003), Tavaline seiklus (2004), Vihma tegemine (2007), Kalarahvas (2008), Itelmen Stories (2010), Teekond Ussinuumajani (2015).

Yael Kipper on lõpetanud Camera Obscura Kunstikooli filmi- ja teleosakonna Tel Avivis aastal 1994. Tema dokumentaalid on osalenud festivalidel üle kogu maailma ja võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu.

Ronen Zaretzky on samuti lõpetanud Camera Obscura Kunstikooli filmi- ja teleosakonna Tel Avivis aastal 1994. Ta on endine Haaretzi päevalehe uudisteosakonna juhataja ja Iisraeli juhtiva iganädalase uurimissaate “UVDA” (“Fakt”) peatoimetaja.

Pärast India Filmi- ja Televisiooniinstituudi lõpetamist (2005) režissööri erialal, on Richa Hushing olnud seotud digitaalse pildiarhiiviga organisatsioonis Majlis, mis on Mumbais asuv inimõiguste ja mitmesuguste kunstidega tegelev keskus. Ta on üks Pad.ma - avaliku juurdepääsuga digitaalmeedia arhiivi - kaasasutajatest (www.pad.ma). Lühidokumentaale hakkas ta tegema aastal 2008. Tema filmides käsitletakse mittemateriaalset kultuuri läbi tegelaste vastuseisu ühiskondlikele normidele või vooluga kaasa minemisele. “Nicobar, pikk

teekond…” on tema esimene täispikk film. Praegu tegeleb ta rahastuse hankimisega veebirepositooriumi loomiseks, kus säilitada enam kui 120 tundi annoteeritud materjali Nicobari saarestikust.

Massikommunikatsiooni ja filminduse eriala lõpetamisel järel St. Xaviere’i Kolledžis Kolkatas assisteeris Rrivu Laha filmitegija Rakesh Sharmat laia tunnustust leidnud filmi “Final Solution” juures. 2004. aastal astus ta India Filmi- ja Televisiooniinstituuti, et õppida filmikunsti. Rrivu on 2007. aastast alates töötanud operaatori ja  dokumentaalfilmitegijana. Kuigi ta on hariduse saanud klassikalise filmi alal, kuulub ta süda cinéma vérité stiilile ning ta eelistab filmimiseks kasutada väikest kaamerat, et saavutada usalduslikku ja ebatraditsioonilisemat lähenemist. Tema dokumentaale, näiteks “Aamchi Kasauti” ja “Dhananjay Kulkarni ‘Chandragupt’”, on näidatud mitmel pool ning need on saanud rahvusvahelisi auhindu ja äramärkimisi.

Joern Utkilen (1971) on lõpetanud nii Edinburghi Kunstikolledži kui Šotimaa Filmiakadeemia ning on seejärel olnud stsenaristiks ja režissööriks arvukatele komöödiatele, mida on näidatud paljudel rahvusvahelistel filmifestivalidel ning mitmel telekanalil, sealhulgas ARTE-s ja Canal+’s.

Joern oli Šotimaa BAFTA nominendiks oma Cinema Extreme programmi raames loodud vastuolulise filmiga “Little Red Hoodie”. Ta on omaenda stiili edasi arendanud mustas komöödias “Asylum”, mida rahastasid Film4 ja Creative Scotland. 2012. aastal võitis ta Palići Euroopa Festivalil auhinna Underground Spirit.

Joern teeb stsenaristi- ja režissööritööd ka Jeorge Elkini pseudonüümi all ning pälvis publikuauhinna Clermont-Ferrandi festivali võistlusel Lab filmi “Wind Over Lake” eest.

Maximilian Feldmann on sündinud 1985. aastal Berliinis. Ta filmis oma esimese dokumentaalportreefilmi 2005. aastal, tehes vabatahtlikku sotsiaaltööd Ecuadoris. Sellele järgnesid mitmed praktikaperioodid filmi- ja teleprojektides. Aastatel 2007-2015 õppis ta dokumentaalfilmide tegemist Baden-Württembergi Filmiakadeemias. Alates lõpetamisest 2015. aastal on ta töötanud režissööri ja stsenaristina nii mängu- kui tõsielufilmide juures. “Valentina” on tema lõputöö.