Tiago Pereira on režissöör ja visuaalkunstnik, kes on pühendunud distsipliiniüleste filmide tegemisele, mis juhivad vaataja tähelepanu neile tabamatutele kultuuriilminugtele, mille kaudu kerkivad küsimused traditsioonist ja tänapäevast. 2004. aastast alates loob ta videoperformance’id, mis uurivad uusi lugude jutustamist reaalajas ja videotehnikat – instrumentalismi. Tiago Pereira eestvõttel ja juhtimisel on sündinud projekt “A Música Portuguesa a Gostar Dela Própria“ (Portugali muusika ennast nautimas) – videokanal, mis jäädvustab iganädalaselt tänavatel aset leidvaid muusikaprojekte. 

Iraagi ja Süüria Islamiriigi (ISIS) tõus, mille teed on sillutanud genotsiidid, massihukkamised ja orjastamine, on laiali paisanud loendamatul arvul Kurdistani jeziidide perekondi. Me jälgime ühe noore mehe teed tagasi sissepiiratud kodukülla, et päästa eakad vanemad, kelle esimene põgenikelaine maha jättis.

Rekesh Shahbaz sündis 1981. aastal Duhokis. Ta lõpetas Dohuki Kaunite Kunstide Instituudi teatriosakonna ning on mänginud mitmetes lavastustes peaosa. Ta on töötanud TV programmijuhi ja saatejuhina ning teinud teledokumentalistikat.

Paljud meist võtavad identiteeti enesestmõistetavana. Vanematele silma vaadates näeme iseennast tagasi peegeldumas. Mis juhtub aga siis, kui pildid on erinevad? „Siia maha jäetud, siin adopteeritud” on dokumentaalfilm, mis heidab pilgu Hong Kongist ja Hiinast pärit nn Hong Kongi leidlastele, kelle lapsendasid Briti perekonnad. Film uurib, mis tunne on kuuluda kasvatuse tõttu ühte kultuuri, kuid samas olla sellest erinev ja eemal.

Tegu on sõltumatu dokumentaalfilmiga, mis vaatleb identiteeti, lapsendamist, rassidevahelist lapsendamist ja hiina juurtega britiks olemist.

Facebook

Lucy Sheen toodeti Hong Kongis ja eksporditi Suurbritanniasse, kus teisest rassist perekond ta lapsendas. Lucy on düslektikust näitleja, kirjanik, režissöör, treener ja teisest rassist vanemate lapsendatu, kes armastab juhtumisi dim sumi, Yorkshire’i pudingit ja teed. Ta õppis Rose Brufordi Kõne-ja Lavakunstikoolis (1985) ja on esimene Ida-Aasia päritolu briti naisnäitleja, kes selle maineka teatrikooli lõpetas. Viimastel aastatel on Lucy muutunud aina „poliitilisemaks”. Ta on üks üheteistkümnest Briti Ida-Aasia artistide ühingu asutajaliikmest. Ühing võitleb selle nimel, et Briti Ida-Aasia artistidel oleksid võrdsed õigused ja töövõimalused.

Matthew Mishory töid on näidatud kinodes, suurtel filmifestivalidel ja kultuuriasutustes üle maailma ning need on talletatud Briti Filmiinstituudi Rahvusarhiivi Londonis. 2013. aastal nimetas Variety meelelahutusajakiri teda tõusvaks täheks. Matthew' esimene film „Joshua Tree, 1951: A Portrait of James Dean” linastus Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Saksamaa kinodes. Ta õppis filmiteooriat Santa Barbaras California Ülikoolis ja sai õigusteaduste doktorikraadi Los Angelesi Loyola Juurakoolist. Matthew on olnud mitme filmifestivali žüriis ning õpetanud režiid ja filmiajalugu õppeasutustes ja töötubades üle maailma.

Kui Liora mõistab, et surm on lähedal, otsustab ta korraldada lahkumise ilma järeleandmisteta. Bioloogiadoktori ja meditsiiniteadlasena suhtub ta peagi saabuvasse surma, justkui oleks see teadusprojekt. Ta loob arvutis „Lõpeta ja ühenda“ nimelise kausta, kus ta loetleb kõik ülesanded, mida soovib enne lähenevat surma täita. See nn projekt mõjutab suurel määral tema lähedasi surmale järgnevatel päevadel, kuudel ja aastatel.

Kas ennustamatut on võimalik plaanida? Kas surmale vastuminek võib olla ka värvikas kogemus?

Facebook

Kineret Hay Gillor (Iisrael, 1979) lõpetas Jeruusalemmas Sam Spiegeli Filmi- ja Televisioonikooli, kus ta sai mitu auhinda. Tema lavastatud esimest täispikka dokumentaalfilmi „How Much Love” on näidatud mitmel festivalil üle maailma. Ta on olnud mitme dokumentaal- ja draamafilmi monteerijaks, sealhulgas filmid „Kashmir Journey To Freedom" (Berliini festival), „Lola” (Haifa festival), „All The Time In The World”.

Kas sõda saab kunagi tegelikult läbi? „Lahingud” pakub imelist vaatepilti meie vastuolulisest maailmast. Film paljastab maastikku ja mälestustesse jäänud jälgi uurides minevikku, mis ei ole möödunud. Väed on ammu läinud, kuid viirastusarmeed kummitavad endiseltl. Pomm, punker, tank ja sõdur – sõjapidamise neli põhikuju viivad meid peatükihaaval paikadesse Euroopas, kus lähiminevikus on toimunud sõjalisi kokkupõrkeid. Me avastame, kuidas inimesed, esemed ja maastikud pärast demilitariseerimist muutuvad. Vana mees punkritega kaetud maal, öine stseen kummalise vangilaagriga, antiiksete lõhkeesemete viimased hetked, täispuhutavate suurtükkide kallal töötav naistearmee. Kuidas inimesed elavad koos sõja jälgedega ja nende sees. Sõjaline kokkupõrge tundub olevat lähedal ja seejärel jälle kaugel, kuid alati on see mõistusevastane.

http://www.facebook.com/BattlesFilm

Isabelle Tollenaere (Gent, 1984) on sõltumatu filmitegija. Ta on teinud kolm lühidokumentaalfilmi: lõputöö „Still Life” (2007), „Trickland” (2010) ja „Viva Paradis” (2011). Neid on näidatud sellistel rahvusvahelistel festivalidel nagu IDFA (Holland), CPH:DOX (Taani), FID Marseille (Prantsusmaa), EXiS (Korea) ning nr ka Pompidou keskuses (Prantsusmaa). „Lahingud” (2015) on Isabelle’i esimene täispikk film ja see võitis IFFR-il (Holland) Fipresci auhinna.

Indoneesias (nagu ka mitmes teises keskmise ja madala sissetulekuga riigis) kasutatakse vaimuhaigete kinnihoidmiseks sageli ahelaid ja kette. Selline teguviis aga ei pälvi eriti tihti avalikkuse tähelepanu. See etnograafiline dokumentaalfilm jutustab ainulaadse loo sündmustest, mille tulemusel vabastatakse pasungis ehk vangistuses hoitud inimesed, teiste seas Yayah, kes on veetnud 17 aastat väiksesse ruumi aheldatuna. Eelkõige jälgib film Cianjuris (Lääne-Jaavas) tegutsevat väikest rühmitust, kelle liikmed on samuti kogenud vaimse tervisega seotud probleeme.

Erminia Colucci on tõusev etnograafiliste dokumentaalfilmide tegija ning tunnustatud teadlane, kes keskendub sotsiaalsele õiglusele, inim- ja naiste õigustele, vaimsele tervisele ja enesetapule. Erminia on esimese Aasia-Okeaania rahvusvahelise etnograafiliste dokumentaalfilmide festivali Aperture asutaja ja juht, mittetulundusühingu Multikultuursed Naised Kunstis eesistuja ning Maailma Kultuuripsühhiaatria Assotsiatsiooni kunstide, meedia ja vaimse tervise valdkonna üks eesistujaist. Erminia oli oma esimese täispika dokumentaalfilmi „Ahelate murdmine” režissöör, operaator, helioperaator ja monteerija ning töötas koos Manchesteri Ülikooli Granada Visuaalse Antropoloogia Keskuse (Suurbritannia) ja Melbourne'i Ülikooli Vaimse Tervise Keskusega (Austraalia).

87-aastane mees juhendab oma luksusliku maja renoveerimist. Uue majaga rahul olles õhutab ta inimesi endale külla tulema.

Pärast Pariisi Beaux-Arts'i Akadeemia lõpetamist kolis Gaëlle Boucand Berliini, kus ta tegi multimeedia-alaseid töid ja võttis osa linnaeluga seotud projektidest. 2007. aastal siirdus ta Palais de Tokyo Pavillon' uurimislaborisse. Alates 2010. aastast keskendub tema looming filmidele, mis asuvad kaasaegse kunsti ja filmi vahepeal. Alates 2014. aastast õpetab ta Toulouse'i Kaunite Kunstide kõrgkoolis filmi- ja videokunsti. Gaëlle’i filme on näidatud ja auhinnatud festivalidel (nt FID Marseille või Pantin) ning kunstiasutustes (nt Pariisi moodsa kunsti muuseumis, Georges Pompidou keskuses).

Lukas Berger on Austriast pärit fotograaf ja režissöör. Hetkel elab ta Saksamaal Hannoveris ja töötab mitme fotograafia- ja filmiprojektiga. Ta on reisinud näiteks Burkina Fasos, Pakistanis, Usbekistanis, Etioopias ja Türgis. Viimase kolme aasta jooksul on ta pildistanud tsirkuseetendusi üle maailma. Pakistanis, Saksamaal ja Etioopias tehtud piltidest avaldas ta raamatu „Circus” ning hiljuti lõpetas ta töö oma viimase filmiga „Circus Debere Berhan”.

„Pühendusega kokakunst“ jäädvustab enneolematu teekonna, kui üks maailma parimaid restorane[1] suleb viieks nädalaks uksed, et asuda rännakule. Reisides läbi nelja Ameerika riigi, avaldab restorani El Celler de Can Roca meeskond austust Mehhiko, Peruu ja Kolumbia köögile, andes oma tõlgenduse kohalikule toorainele ja traditsioonidele.

Luis González on suure osa oma tööelust pühendanud ettevõtte kommunikatsiooni valdkonnale. 2012. aastast alates on ta tootnud projektijuhi ja hiljem tegevprodutsendina  teleprogramme, korporatiivvideoid ja reklaamklippe firmas Contents Area. Alates 2013. aastast hakkas ta sisuloome- ja disaineritööd kombineerima režissööriametiga.

Andrea Gómez on õppinud produtseerimist, režissuuri ja stsenaristikat Madridi filmikoolides. 2010. aastal asutas ta kahe partneriga ettevõtte Tócalasam, tootes reklaamklippe, kampaaniaid, muusika- ja korporatiivvideoid ning lühifilme. 2012. aasta keskel alustas Andrea firmas Contents Area Luis Gonzáleze kõrval tööd režissööri ja stsenaristina.

Ruhri piirkonnas Saksamaal on Euroopa ühe suurima tööstuspiirkonna keskele tekkimas paradiis. 2011. aasta aprillini oli see üks maailma olulisemaid rasketööstuspiirkondi. Nüüd aga Dortmundi maastikku aastakümneid valitsenud hiiglaslik teraseveski õhitakse, et teha ruumi Phoenixi tehisjärvele ning luksuslikule elamurajoonile sadama ja järveäärse puhkealaga. Rasketööstus asendatakse vaba aja ja puhkusega. Töölismajade asemel kujutlege Mies van der Rohe stiilis maju.

Üleminek tööstusühiskonnalt puhkeühiskonnale puudutab kõiki, neist saavad sellest mängus kas võitjad või kaotajad. Unistuste kodu ostvale noorele paarile lubab piirkond helget tulevikku, kuid kohvikuomanik ja tehasetööline leinavad elatiseallikat, samal ajal kui nende kodukant muutub slummiks, mida räsib metallurgiatehaste sulgemise tõttu töötus.

Tõsine ja uuriv, kuid samas absurdselt koomiline film tööstuspiirkonna elurajooniks muutmise mõistlikkusest.

Ulrike Franke sündis 1970. aastal Dortmundis. Ta õppis Kölnis lavakunsti, filmi ja televisiooni, romaani kirjandust ja kunstiajalugu. 1992. aastal sai ta Film- und Medienstiftung NRW instituudilt režiistipendiumi. Ta on jätkanud töötamist tele- ja kinofilmidega. Alates 1996. aastast on ta töötanud stsenaristi, režissööri ja produtsendina.

Henriette töötab postkontoris. Ta täidab oma päevi, oodates kliente, keda aga kunagi ei tule. Mõnda kirja, millele pole järele tuldud, katab aastatejagu tolmu ja ämblikuvõrke. Stoiline tuletõrjeleitnant toob välja hirmuäratava sarnasuse praeguse diktatuuri ja Belgia koloniaalajastu eelkäijate vahel: mõlemad on inimeste huvide suhtes pimedad. Selle tõestusena vaadake lihtsalt tema lagunevat tuletõrjehoonet. Raudteeametnik Simon näeb oma tööd kui võimalust puhata ja päevi nostalgilisi laule lauldes veeta.

Prantslasel Claude Nicolayl (62) puudus igasugune varasem kokkupuude kaevandusäriga. Sellest hoolimata otsustas ta tuua oma šotlasest naise Moira (60) ja nende kaks poega Craigi (22) ja Pierre'i (19) Lääne-Aafrikasse Malile viimasele pereseiklusele, milleks on loodussõbraliku kullakaevanduse rajamine.

Algelistes tingimustes alustades on Claude saanud ühe miljoni dollari suuruse alginvesteeringuga enda käsutusse 100 ruutkilomeetrise ala. Ta on kindel, et leiab sealt kullasoone.

„Kalurite kõnelused” vaatleb elu ühel Vahemere saarel. See on noore naise ood vanaisale ja portree meestest, kellel on raskusi kalapüügi kui elatusallika säilitamisega kiiresti muutuvas maailmas.

Suure luuletaja Petar Hektorovići eepose järgi pealkirja saanud film kasutab võimalikult vähe dialoogi ja jutustamist. See kohati ainult jälgiv dokumentaalfilm on valus tõestus turismi rüüstetööst Horvaatias ja seda põhjustanud ahnusest. Samal ajal teeb film kummarduse saare olemust säilitada püüdva eluviisi alalhoidmisele.

Merele minevate kaluritega tehtud retkede kaudu innustab „Kalurite kõnelused” vaatajat nõustuma, et kõik ei ole kadunud, kui lubame ajal vahetevahel peatuda.

Chiara Bove Makiedo on Itaalia, Serbia ja Horvaatia juurtega filmitegija. Ta õppis filmikunsti Prahas PCFE Filmikoolis ja Londoni Kunstide Ülikooli Kommunikatsioonikolledžis. Chiara on Roomas ja Londonis teinud koostööd mitme sõltumatu filmi juures, sealhulgas ka auhinnatud produktsiooniettevõttega Pinch Media. 2014. aastal valmis Chiaral esimene täispikk dokumentaalfilm „Kalurite kõnelused”, kus ta oli stsenarist, režissöör ja kaasprodutsent.

Sõjamängudest haaratud noorest mehest saab oma fantaasiaid järgides sõdur. Kuid päris sõda tüütab teda ja ta pöördub tagasi koju, et seista silmitsi sõjaga perekonnas, mille on põhjustanud Hispaania kriis. Alles siis, kui ta mõistab, et reaalsus ei sarnane eluga filmides, on ta võimeline suureks kasvama.

Alba Sotorra on Berliinis tegutsev filmirežissöör ja videokunstnik. Tema tööd keskenduvad tõeliste tegelastega päris lugudele, mis kajastavad vastuolulisi teemasid, nagu islam ja naised, emadus, populaarkultuur, areng, kapitalism, rahvusvaheline koostöö, sõjaõhutamine ja kliimamuutused. Loovdokumentalistika, veebipõhiste dokumentaalfilmide ja AV-installatsioonide kaudu püüab ta avada ruumi refleksiooniks ja diskussiooniks, et aidata mõista pidevalt muutuvat maailma meie ümber. Ta on töötanud, filminud ja elanud paljudes maailma paikades. Ta arendab praegu kliimatehnoloogia-alast transmeediaprojekti ning teeb dokumentaalfilmi hävitavast emadusest.

Film uurib migratsiooni, kodukohatunnetust ja toidueelistusi maailma eri paigust Londonisse sisserännanud viie naise näitel.Kõik nad töötavad rändrestoranis Mazí Mas, mis pakub töövõimalust sisserändajatest ja pagulastest naistele, kutsudes neid üles valmistama oma riikide toite nii, nagu seda õpetasid nende emad ja vanaemad. Kas kodus toidu valmistamise ja selle kaudu kodumaa esindamise vahel on erinevusi?

Paulo on HIV-positiivne, kuid pole haigestunud. Päeval stjuuardina töötav Paulo muutub öösel Gazelle’iks – underground-kultuuris üle maailma tuntud New Yorgi Club Kidside’i kuningannaks, kes esineb julgeid kostüüme kandes klubides üle maailma. Geikogukonna ööelu osana suudab Gazelle tabada selle subkultuuri hämmastavat loomingulisust.

Aliaksiej Ščadroŭ töötas parameedikuna Valgevene kiirabis. Teda kutsuti tihti tänavatelt kodutuid ära viima, kuid paari kilomeetri pärast viskas kiirabimeeskond kodutud autost välja.

Pärast trellide taha sattumist avastab ta, et on soovimatu isik. Vangis veedetud aeg muutis tema arvamust elust järsult. Vabanemise järel elas Aliaksiej rändurielu ning jäi lõpuks paikseks Aliaksandraŭka külas, kus ta avas mitteametliku varjupaiga ja hakkas võtma vastu haigeid ja puudega inimesi. Ema Theresa ideaale järgides hoolitseb ta oma külaliste eest, aitab neil dokumendid korda saada ja normaalse elu juurde naasta. Kohalikud võimud kahjuks aga Aliaksiej tegevust ei soosi.

Andrei Kutsila sündis 1983. aastal Valgevenes Baranavitšõs. 2007. aastal lõpetas ta Valgevene Riiklikus Ülikoolis ajakirjanduse eriala. 2009. aastal lõpetas ta Valgevene Riikliku Kunstide Akadeemia. Hetkel töötab ta vabakutselisena stuudiote juures ja televisioonis.

Aukartustäratav tööstus on Ave orgu rohkem kui sajandi oma hirmuvalitsuse all hoidnud. Varemetes ja töötavate tehaste vahel näeme jõge langemas mööda oleviku kaldaid, paljastades mineviku jäljed ja tajudes sügavat kurvameelsust, mis roheluse kohal hõljub.

Tiago Hespanha lõpetas 2004. aastal arhitektuuri eriala ja omandas hiljem magistrikraadi Hispaania Pompeu Fabra Ülikoolist loomingulise dokumentaalfilmi erialal. Ta on produktsiooniettevõtte Terratreme partner. 2006. aastal osales ta Lissabonis toimunud Ateliers Varani ühingu dokumentaalfilmide töötoas ja on alates sellest ajast teinud režissöörina oma filmiprojekte. Ta on Docnomadsi magistriprogrammi lektor. Filmograafia: Frederico Loboga kaaslavastatud „Industrial Revolution” (2014), „Guided Tour” (2009), „The Gift from Afar” (2008), „Ground Glass I, II” (2007), „Show Room” (2007) ja „Quinta da Curraleira” (2006).

Frederico Lobo sündis 1981. aastal Portos. 2006. aastal osales ta Lissabonis Calouste Gulbenkiani fondi korraldatud Ateliers Varani dokumentaalfilmide kursusel. 2008. aastal kaaslavastas ta koos Pedro Pinhoga filmi „Bab Sebta“. Ta on ka lühifilmi „Zone d'attente #0" režissöör. 2014. aastal kaaslavastas ta koos Tiago Hespanhaga täispika filmi „Tööstusrevolutsioon”. Ta on töötanud operaatori ja helitehnikuna koos Von Calhau, João Vladimiro, André Gil Mata, Paulo Abreu, Tiago Afosno ja teistega.

Jeruusalemmas Katamoni piirkonda pommivarjendisse ehitatud Jerusalemma Poksiklubi toob kokku sadu teismelisi üle kogu linna. Paljude noorte soovile saavutada edu ja võita kohalikud meistrvõistlused annab indu juurde klubi juht ja treener Gershon Luxemburg, kes väidab, et mitte keegi ei poksi ilma põhjuseta. „Jeruusalemma poksiklubi“ jälgib Iisraeli eri piirkondadest pärit nelja teismelist, kes õpivad Gershoni juures, kutsuvad klubi koduks ja võistlevad üksteisega riigi meistritiitli nimel.

Helen Yanovsky on Jeruusalemmas elav dokumentaalfilmide tegija, kes sai Thbilisist Gruusia Riiklikust Teatri- ja Filmiülikoolist bakalaureusekraadi ja Tel Avivi Ülikoolist filmirežii erialal magistrikraadi. Pärast esimese lühidokumentaalfilmi „Neve Sha’anan Street” valmimist 2009. aastal on Helen töötanud dokumentaalfilmide operaatorina ja samal ajal tegelenud ka oma esimese täispika dokumentaalfilmiga „Jeruusalemma poksiklubi“. Film esilinastus 2015. aasta Jeruusalemma filmifestivalil.

Luis Germanó on väsimatu rändur, kes on end pärast pea poolele maailmale tiiru peale tegemist Barcelonas sisse seadnud. Ta oli kehv näitlejatudeng, kes avastas peagi, et oli loometöös parem kui näitlemises, ehkki katsetas vahepeal mitmete tegevusaladega, nagu maalimine, fotograafia, kirjutamine ja isegi tsirkus. Viimased kuus aastat on ta seotud režissuuri ja audiovisuaalse loominguga. Multidistsiplinaarse kunstnikuna on ta tegelenud sõltumatute muusikavideote, reklaami ja elava muusika tuuride korraldamisega Hispaanias. Tema spontaanne, kiire ja uudishimulik loojakäekiri areneb jätkuvalt, olles selgelt äratuntav oma elegantsi, selguse ja detailse stiili poolest, millele jätab varjundi autori kirglik ja aukartuseta isiksus.

Miks on Põhjamaades nii palju häid bände? Mis eristab neid bändidest mujal maailmas? Selleks, et sellest kõigest pisut enam teada saada, haaran ma seljakoti ja hääletan enam kui 4000 kilomeetrit läbi Soome, Norra ja Rootsi. Teen seitsme kohaliku bändiga kokkuleppe: nad toidavad ja katavad mind ning leiavad mulle öömaja. Vastutasuks teen ma neile muusikavideo. See ongi “Keskööpäikese” lugu.

Javier Sobremazas (1981, Santander, Hispaania) on audiovisuaalsete projektide operaator ja toimetaja. Ta on töötanud Hispaanias ja Ühendkuningriigis, olles tootnud enam kui 15 muusikavideot ning dokfilmi “Pyramo, Pyramo” (2013), mis räägib 2012. aasta Mongoli rallist.

Lubadust rajada maailmalinn, kasutatakse India IT-pealinna Bengaluru lammutamiseks, mis toimub kohalike inimeste arvelt. Kuid kes saab sellest kasu?

Bengaluru kujundatakse ümber maailmatasemel metropoliks. Töökohad ja kodud asendatakse viaduktide, toretsevate kaubanduskeskuste, särava metroo ja tarastatud kogukondadega. Linna vägivaldse muutmise ning kodude, elatusallikate ja roheluse hävinemisega silmitsi seisvad kohalikud astuvad võimudele vastu. Maailmalinna unistuse taga on varitsemas suurettevõtete ärihuvid.

Gautam Sonti varasem lühifilmide sari „Coding Culture” (www.codingculture.wordpress.com) on Bengaluru kolme tarkvaraettevõtte entograafiline kirjeldus ja kõrgtehnoloogiliste ettevõtete üleilmastumise kriitiline uurimus. „Meie metropol“ on tema esimene täispikk dokumentaalfilm, mis laiendab käsiteldud teemat ja jälgib linna muutumist seotuse tõttu maailmamajandusega.

Usha Rao on linnade antropoloogiast huvituv kultuuriantropoloog, kes on viimased kümme aastat uurinud Bengaluru muutumist seoses üleilmastumise ja India majanduse liberaliseerimisega. Eelkõige on ta huviks mõista nn maailmalinna mõju inimeste eludele ja linnapildile.

On üle mõistuse, et paljud kunagi täies elujõus inimesed peavad kõigest eraldatuna täielikus pimeduses lebama.

Ja seda igavesti.

Kahes Norra Suur-Oslo piirkonna raviasutuses lebavad oma palatis kõigest eraldatult ja täielikus kaitsvas pimeduses kroonilise väsimuse sündroomi põdevad patsiendid Kristine ja Bjørnar. Ka kõige väiksem vaimne, sotsiaalne või füüsiline pingutus on neile kahjulik ja võib keha vähesedki energiavarud ammendada ja nad täiesti eluvõimetuks muuta.

Seetõttu on ainult tervishoiutöötajatel ja lähisugulastel lubatud neid toita, neile ravimeid anda, nende eest hoolitseda ja nendega sosinal vestelda.

Samal ajal kui meditsiiniasjatundjad Norras ja mujal maailmas arutavad ja katsetavad oma teooriad, et kroonilise väsimuse sündroomi mõista ja sellele ravimit leida, et patsiendid saaks taas valguses elada, paljud sellised elud aastate möödudes lihtsalt  hääbuvad.

Pål Winsents on dokumentaalfilme teinud 15 aastat. „Üle mõistuse käivalt pime“ on tema üheksas dokumentaalfilm ja teine kroonilise väsimuse sündroomi käsitlev film, mis uurib seda vähetuntud haigust põdevaid patsiente ning toob nende lood ja hääle valguse kätte.

Antonio Gómez-Olea (Bilbao, 1962) omandas bakalaureusekraadid Rooma Eksperimentaalse Kinematograafia Keskuses (Centro Sperimentale di Cinematografia) ja Madridi Ülikooli kaunite kunstide osakonnas. 1992. aastal rajas ta filmiettevõtte Mare Films SL, mis on tootnud mängufilme, lühifilme, loovdokumentalistikat ja teleprojekte. Režissöörina võib Antonio Gómez-Olea loomingust esile tõsta mängufilmi „Uduring“, lühifilme „Pneuma“, „Kuukiir“, „Vestlused“, „Holokaust ilma valuta“, „Tirannicidio“ ning dokumentaalfilme „Guillermo Oyagüez Montero” ja „Aida portree“.

Lõuna-Itaalia Basilicata piirkonnas Accettura linnas tähistatakse igal aastal nelipühade aegu rahvakalendri tähtpäeva, kus segunevad paganlikud tavad katoliku usuga. Lombardidega seotud vanaaegne kombetalitus tähistab maa ja taeva vahelist ühendust, näidates eriliigiliste puude omavahelise liidu kaudu seksuaalset ühinemist, kuid samas ka looduse ringkäiku.

Pärast tööd produtsendi assistendina Roomas kolis Felice Fornabaio 2006. aastal Berliini, kus temast sai fotograaf ja videotegija. Tema erialaks on arhitektuurifotograafia New Yorgis. 2009. aastal võitis ta Bolognas Festival of Festivalsi võistlusel parima dokumentaalfilmi auhinna.

Wirikuta on püha kõrb Mehhikos. Wixárika põlisrahva jaoks on palveränd sellesse paika üks kõige tähtsamatest rituaalidest. Nad peavad seda kohta maailma nabaks. Esivanematelt päritud kultuur ja loomulik elukeskkond on ohus, kuna äriühingutele on antud õigused kulla ja hõbeda avakaevanduste rajamiseks. Wixárica inimesed kogunevad siia kombetalituseks kaevandamise vastu ja maa kaitseks. Dokumentaalfilmis kuulame nende mõtteid ja jälgime tseremooniat, millega pühitsetakse esivanemate rituaale ja tõlgendatakse maailma kombetalituste kaudu ümber.

Alex Campos García sündis Madridis, kus õppis audiovisuaalseid kunste ja fotograafiat ning osales skvottimisliikumises. Ta õppis Lissabonis etenduskunste, visuaalkunsti ning dokumentalistikat. Alex töötab põlisrahvaste kogukondadega, etenduskunstnike, autistide, prostituutide, visuaalkunstnike, laste, koreograafide, pimedate, munkade ja mitmesuguste kunstnikega, produtseerib tantsu- ja teatrietendusi, näitusi, kogukonnale suunatud sotsiaalseid kunstiprojekte, festivale ja filme.  2004. aastal algatas ta dokumentaalfilmiprojekti Nomad Eyes, mille eesmärgiks on jagada filmitegemise protsessi inimestega üle maailma. Kohtudes erinevate kogukondadega, annab ta neile kaamera ja julgustab tegema filme nende vaatepunktist lähtuvalt.

Keminmaa Soomes ja Apatitõ Venemaal on kaks põhjala sõpruslinna vastavalt tavale, mis sai Euroopas alguse pärast Teist maailmasõda, et arendada uut eneseteadvust ja koostööd rohujuuretasandil. Esmapilgul paistab, et kahel linnal on vähe ühist, kuid kuut põhjala meest tähelepanelikumalt jälgides paljastub midagi muud.

Sakari Suuronen on Soomes sündinud režissöör. Alates 2006. aastast on ta töötanud monteerijana Soome rahvusringhäälingukontsernis YLE. Sakari bakalaureusetöö „The Tunnel” võeti mitmel rahvusvahelisel filmifestivalil soojalt vastu. Tema eelmisi filme on näidatud YLE kanalitel ja need valiti Soome lühifilmide DVD-kogusse „Short Films from Finland“. Sakari omandas hiljuti Suurbritannia Riiklikust Filmi- ja Televisioonikoolist magistrikraadi dokumentaalfilmide režii erialal.

„Viljatud teed“ on lugu rännakust läbi Türgis asuva Ida-Anatoolia, kus Arnaud Khayadjanian pole kunagi varem käinud, kuigi ta esivanemad elasid kunagi seal. Ta ei naase koju, kuid mingil viisil naaseb ta minevikku.

Retk algab Türgist, kus Arnaud' esivanemad elasid üle armeenlaste genotsiidi. Seejärel uurib ta vähetuntud liikumist, mis päästis 1915. aastal hulgaliselt armeenlasi. Vaarisa jälgedes käies üritab Arnaud näha Kemahi oru kivises maastikus olevaid ajakihte.

Arnaud Khayadjanian on lõpetanud Pariisi Sorbonne'i Ülikooli. 2012. lavastas ta lühifilmi „Lost Horizons“, mida näidati ja auhinnati kahekümnel rahvusvahelisel filmifestivalil. 2014. aastal mugandas ta prantsuse näidendi lühifilmiks „Bad Girl“, mida on internetis vaadatud üle miljoni korra. „Bad Girl“ valiti 11 rahvusvahelisele filmifestivalile ja see võitis nii Vimeo auhinna kui Sundance'i telekanali lühifilmide võistluse žüriiauhinna. 2015. aastas avaldas Arnaud Khayadjanian täispika dokumentaalfilmi „Viljatud teed“, mis on inspireeritud tema armeenlastest vanavanematest.

Fääri saared on eraldatud kaunis saarestik, mida räsib Põhja-Atlandi pidevalt muutuv ilm. Tegu on muutuva kogukonnaga, kes on ühendatud nii kaasaegse maailma ja tehnoloogia kui ka loodusega, täpselt samamoodi nagu põlvkondi varem. Fäärlased on sajandeid elanud uhkelt neist ümbritsevatest loodusandidest vastavalt inimese ja looduse vahelisele kokkuleppele, mis põhineb tasakaalul ja säästlikkusel. Traditsioonidele truuks jäädes kütivad fäärlased tänapäevalgi grindasid. Lääne ühiskond on seda mitteärilist, kuid vastuolulist tava pikalt pahaks pannud ja nüüd kuulutab rahvusvaheline mittetulundusühing Sea Shepherd Conservation Society välja oma suurima vaalaküttimise vastase kampaania. Kahe vastandliku ökoloogilise maailmapildi kokkupõrge võib saarestiku olemust igaveseks muuta.

Ed Owles on viimased üheksa aastat filminud ja lavastanud üle maailma filme televisioonis, festivalidel ja internetis näitamiseks, sealhulgas telekanalite Channel 4, Al-Jazeera ja Current TV tellimusel. Tema esimest täispikka dokumentaalfilmi „Oksjonimaja: lugu kahest vennast“ iseloomustas The Hollywood Reporter kui „äärmiselt elavat ja oskuslikult meelelahutuslikku“ filmi. Owles õpetab Goldsmithsi ja East Anglia Ülikoolis.

„Kibe õun puu otsast“ on autobiograafiline ja eksperimentaalne dokumentaalfilm. Hana Kim naaseb kümneks nädalaks Koreasse, et külastada oma ema. Kim lindistab ema kogemusi ja mõtteid. Ema oli neljast õest noorim, kuid ta vanemad soovisid poissi. Nad ei varjanud noorima lapse eest oma pettumust.

Film räägib ka Korea moderniseerumisest isiklikust vaatepunktist. Kaasaegne suurlinn on vapustav paik, mis tekitab rohkelt ootusi ja teostamatuid unistusi.

Kui filmitegija Karen Guthrie ema Ann elab üle raske insuldi, läheb Karen tagasi koju, et ema aidata. Ta ei ole ainuke, kes naaseb. Uuesti ilmub välja ka Kareni isa, kes on naisest aastaid lahus olnud. Kokkutuleku tunnistajaks on Kareni kaamera. Ta leiab, et see on viimane võimalus vaadata lähemalt oma perekonna lugu, milles on oluline osa isa halvasti hoitud saladusel.

Karen Guthrie kasvas üles Šotimaa läänerannikul ja elab nüüd maakohas Põhja-Inglismaa lääneosas. Ta kohtus kaasprodutsendi ja operaatori Nina Pope'iga Edinburghi Kunstikolledžis õppides. Nad on alates sellest ajast töötanud koos mitme loomingulise projektiga. Koos on nad võtnud vastu kunstitellimusi näiteks Tate Moderni kunstimuuseumilt ja Cambridge'i Ülikoolilt ning teinud kolm täispikka dokumentaalfilmi „Jaywick Escapes” (2012), „Living with the Tudors” (2007) ja „Bata-ville: We Are Not Afraid of the Future” (2005). Karen teeb ka kunstikutööd mitmesugustes projektides. „Mida lähemale me jõuame” on esimene film, mille Karen üksi lavastas.

Kuidas veedaksid viimase päeva enne maailmalõppu?

Maiade kalendri järgi on käes õhtu enne maailmalõppu. Pimedal õhtul ühes Poola linnas võtavad samal ajal helistajatelt kõnesid vastu raadiosaate juht ja hädaabinumber, kuhu helistavad eluohtlikes olukordades inimesed. Mõlemad peavad pakkuma lahendusi inimese elu muutval hetkel.

Et mõista ragbit, mis on Uus-Meremaa kultuuri lahutamatu osa, veedavad filmitegijad Cristopher Pryor ja Miriam Smith aasta ühes Uus-Meremaa maakohas. Tulemuseks on imeline cinéma-vérité-stiilis uurimus meheks olemisest läbi ragbimeeskonna Reporoa riituste ja tavade, kui nad üritavad taastuda alandavast kaotusteseeriast. Korraliku koguse nilbuste ja semutsemisega püüab farmeritest koosnev ragbimeeskond kibedat ja pikka kaotustejada heaks teha. Kõige olulisemaks on meeskonnavaimu kas higi, õlle või puskari abil tugevdada. Farmitöö ja isaduse raske koorma all saab laupäevasest mängust meeste kire väljund ja tander, kus oma väärtust tõestada.

Tunnustatud operaator Christopher Pryor on filminud hulga dokumentaal- ja draamafilme nii televisiooni kui kinolevi jaoks. „Võidetud maa“ on tema teine täispikk dokumentaalfilm lavastaja, operaatori ja monteerijana. Oma esimese filmi  „How Far Is Heaven” (2012) eest ta sai parima operaatoritöö kategoorias Uus-Meremaa filmiauhinna ja oli nomineeritud ka parima dokumentaalfilmi ja parima lavastaja kategoorias.

„Majavalvur“ on topeltportree: Tallinna Linnahalli kontserdi- ja spordihoonest ning selle valvurist Peetrist, kes mõlemad elavad eraldatuses. Film jutustab legendaarse hoone hääbumisloo läbi ühe mehe silmade ja sama mehe isikliku loo kaduva hoone taustal. See on nende omavaheline kahekõne.

Ingel Vaikla on fotograaf ja filmitegija. Oma töödes uurib ta peamiselt arhitektuuri ja kasutaja vahelist suhet ning arhitektuuri käsitlemist filmis. Ingel kuulus tööga „Kui pikk on ühe maja elu?“ 2012. aasta Veneetsia Arhitektuuribiennaalil Eestit esindavasse meeskonda. Ta kirjutab disaini- ja arhitektuuriajakirjale Idee ja korraldas rahvusvahelise sisearhitektuuri sümpoosiumi jaoks filmilinastusi.

Hiinas majutatakse tuhandeid põllumehi valitsuse plaani järgi ümber uude linna Ordosse, et piirkonda kaasajastada. Me jälgime ametnikke, kelle tööks on veenda põllumehi, et linnas on elu parem, ja ühes viimases alles jäänud külas elavat põllumeest, keda survestatakse lahkuma. Film uurib olukorda, mis toimub laias ulatuses üle terve Hiina valitsuse plaani tõttu asustada üle 250 000 000 põllumehe järgneva 20 aasta jooksul ümber linnadesse.

www.thelandofmanypalaces.com

Adam James Smith on Inglismaalt pärit Stanfordis õppinud dokumentaalfilmide tegija. Tema filmid keskenduvad tegelastele, kes kogevad elus järsku muutust. Peale selle filmi on ta olnud lühidokumentaalide „The Diner, Love & Allegiance” (koos kaasrež Tijana Petroviciga), „Shangri-La” ja „Role Play” produtsent, monteerija ja režissöör.

Song Tingi lühifilme on näidatud mitmel rahvusvahelisel filmifestivalil. 2011. aastal oli Ting täispika filmi „Her Love Story“ produtsent (rež Gu Qiao). Ta omandas magistrikraadi New Yorgi Ülikooli Tischi Kunstide Koolist filmiproduktsiooni erialal ja tal on Pekingi Rahvusvahelisest Äri ja Majanduse Ülikoolist bakalureusekraad nii inglise kirjanduses kui ka majanduses.

Viimased 40 aastat on aktivist Laura Bonaparte võidelnud, et hoida elus mälestust abikaasast ja lastest, kes „kadusid“ 1970-ndatel Argentina sõjalise diktatuuri ajal. See on olnud väsimatu võitlus unustatuse vastu ja püüe tuua Argentina riigi kuriteod päevavalgele ning seada õiglus jalule. Palju aastaid oli ta üks Plaza de Mayo emadest, kes protestisid Buenos Aireses, hoides pilte oma kadunud lastest.

Nüüd hakkab Laura mälu hääbuma. Ta ei tunne enam ära oma pereliikmeid ja on unustanud, et diktatuurirežiim röövis talt abikaasa ja lapsed, kes kunagi ei naasnud. „Peatunud aeg“ on õrn ja südantlõhestav lugu naisest, kes on pühendunud tõe säilitamisele oma riigi kohutava ajaloo kohta, isegi kui see ta käte vahelt minema libiseb.

Argentinas sündinud Natalia Bruschtein elab alates 1976. aastast Mehhikos. Ta õppis Mehhiko Filmiõpingute Keskuses filmirežii erialal. Tema lõputöö „Finding Victor" kandideeris parima dokumentaalfilmi kategoorias Mehhiko Filmikunsti ja Teaduste Akadeemia auhinnale. Ta on monteerinud mitu dokumentaal- ja mängufilmi ja saanud Havanna Ladina-Ameerika filmifestivalil Paul Leduci filmiga „Cobrador. In God we trust“ parima montaaži eest Corali auhinna.

„Homme pole meid siin“ jälgib Salman Rushdie legendaarses raamatus „Kesköö lapsed“ kirjeldatud kunstnike loodud salapärase  koloonia Kathputli viimaseid päevi. New Delhi kõrvaltänavatesse peidetud Kathputli kunstnikekoloonias elab üle 1500 nukunäitlemise, mustkunsti, akrobaatika või maalikunstiga tegeleva perekonna. Kuid peagi on kõik muutumas. Kui valitsus maa ära müüb, ähvardab kogukonda väljatõstmine, et teha ruumi kaasaegsele pilvelõhkujale.

Jimmy Goldblum alustas oma filmikarjääri interaktiivse lavastaja ja produtsendina. 2008. aastal võitis Goldblum Pulitzeri keskuse jaoks valminud interaktiivse dokfilmiga „Live Hope Love“ uue lähenemise eest dokumentaalfilmile Emmy auhinna. Lisaks kirjutas, filmis ja tootis ta 2012. aastal Sony Pictures’ile veebipõhise narratiivi „The Institute for Human Continuity“, mida peetakse läbi aja üheks kõige edukamaks transmeedia kampaaniaks. CNN ütles ta esimese interaktiivse dokumentaalfilmi „Yearbook 2006“ kohta võrdluses teiste Katrina orkaanist tehtud dokumentaalfilmidega järgmist: „nii eriline ... parimatest parim“.

See hämmastav film maoori traditsioonilistest muusikainstrumentidest ja -struktuuridest saadab etnograafi ja muusikut Richard Nunnsi ja muusikut Horomona Horot, kui nad esinevad Uus-Meremaa metsiku looduse keskel, näidates sel moel lähedast suhet traditsioonilise maoori muusika ja maastiku vahel.

Richard Nunns on olnud juhtfiguuriks maoori traditsiooniliste instrumentide - tanga puoro* vaiksest muuseumikeskkonnast uude ellu äratamisel. Arhivaari, teadlase, helilooja ja esinejana on ta tegutsenud ka kadunud esitamistraditsioonide elustamise nimel.

See film on ühtaegu nii erakordne kinematograafiline kui ka akustiline retk haruldasse helimaailma, võimaldades vaatajail näha ja kuulda, kuidas maastikul võib olla oma hääl ja isegi oma muusika.

Georg Misch on loomingulistele dokumentaalfilmidele keskenduv filmitegija ja produtsent. Tema karjäär filmitööstuses algas helitehnikuna. Seejärel õppis ta Stirlingi Ülikoolis filmi ja meediat ning Suurbritannia Riiklikus Filmi- ja Televisioonikoolis dokumentaalfilmi režiid. Ta on teinud filme BBC-le, Channel 4-le, ARTE-le ja mitmele teisele Euroopa telekanalile. 2002. aastal asutas ta produktsiooniettevõtte Mischief Films, mis keskendub täispikkadele dokumentaalfilmidele. Aeg-ajalt töötab Georg ka helimehena ja alates 2004. aastast on tal olnud Viini Ülikoolis filmi helindamise kursusi ja Sterlingi Ülikoolis külalisloenguid.

1980. aastal Londonis sündinud Oliver Dickinson on briti-prantsuse päritolu dokumentaalfilmide tegija. Sotsiaalse ja keskkonnasõnumiga filmide „The Forgotten District“, „Caring for the Lagoon“ ja „Soolakasvatajad“ lavastaja. Ta on oma lühikese karjääri jooksul saanud rahvusvahelistel festvalidel juba mitu äramärkimist ja auhinda. „Seal, kus on rohelisemad künkad“ on tema esimene täispikk dokumentaalfilm.

Jevgeni Aleksandrov on juhtiv uurimisassistent, kaunite kunstide doktor ja Maateaduste Muuseumi laboratooriumi juhataja M. V. Lomonossovi nimelises Moskva Riiklikus Ülikoolis. Tal on umbes 60 publikatsiooni visuaalse antropoloogia alal. Ta oli Moskva Rahvusvahelise Visuaalse Antropoloogia festivali “Vahendav kaamera” direktor (2002–2010).

Jelena Danilko on ajaloodoktor, juhtiv uurimisassistent Moskva Teaduste Akadeemia Etnoloogia ja Antropoloogia Instituudis. Moskva Rahvusvahelise Visuaalse Antropoloogia festivali “Vahendav kaamera” tegevdirektor (alates 2010).