See on ju ikkagi m a a i l m a filmivestival, kus igaühel tuleb ausalt oma koht päikese all välja trügida. Ja muidugi ei maksa unustada ka igasuguste piiride tõmbamist ja kuningriikide jagamist loominguliste protsesside valdkonnas, mis on arvatavasti kõige kompromissitum ja raskem valdkond, aga sellised need loominguliste ambitsioonidega inimesed juba on. Nii et turg toimib nagu Niiluse üleujutus, mis toob igale poole viljakat ja sooja muda, loodetavasti on tulemas viljakas aasta, kui bisnes läheb hästi.

Festivali vaim ja meelsus muutub kogu aega, nii et juhtumisi resoneeruvad sellega mõned filmid sellega rohkem ja mõned vähem. Kui nüüd midagi selles suhtes esile tuua, siis võib julgelt väita, et päeva nael oli India filmitegija Nishtha Jaini "Lakshmi ja mina". Psühholoogiliselt täpne aruanne, keskendub kahe naise suhetele, vaatamata nende sotsiaalsetele erinevustele on kokkuvõttes võimalik siiski vägagi kena tulemus selles suhtes, milliseks jääb nendevaheline sõpruse ja loojalsuse pakt. See kõik toimub pidevas konfliktis traditsiooni jõudu omava kastisüsteemiga, mis hea ettekääne igasuguse ebaefektiivsuse õigustamiseks. Film toetamisest ja rivaalitsemisest - nagu see õdede vahel ikka käib. 

Aga minu isiklikuks rõõmuks ilmus ootamatult välja kolumbia antropoloog Carlos, kes leidis seda sama, mida mina eelmises sissekandes kirjutasin, et antropoloogia peaks kasutama uuritavate nähtuste seletamisel teisi sotsiaalteadusi.  Teiste hulgas  oli nimelt film Bogota keskkalmistust, kus lihtsad inimesed käivad kadunud hingedelt abi palumas. Igas mõttes lihtne ja pretensioonitu film, mis peaks olema arusaadav ka eesti vaatajale, meil käiakse ju ka küünaldega surnuaias.

Nii et ma kohe ostaks selle ära, näiteks ETV-sse, kui oleks volitusi. 

Peeter Riba