Neljas päev 27. märts 2009

Noored shveitsi filmitegijate Janosh Tedeshi ja Cristofer Schäfer puutusid kokku sellise nähtusega, kus inimesed loobuvad toidust ja elavad nii aastaid ja ei juhtu nendega midagi halba, elavad veel pärast sajaaastasekski. On sellel olemas mingi ratsionaalne seletus või on mindud teiselepoole teaduspõhist teadmistesüsteemi? Jälgitakse konkreetselt ühe nälgimise tsüklit ning muutusi, mis sellega kaasnevad. Kogu asi meenutaks teatud mõttes nagu laboratoorseid katseid, kus inimene on vabatahtlikult võtnud ginea sea rolli. Keegi ei saa olla päris kindel selles, mis saab edasi. Ometigi nähtus on laiem, kui lihtsalt isiklik kogemus. Teatud  mõttes on tore, et uue põlvkonna dokumentalistid üritavad eelarvamustevabalt tungida nendesse hallidesse tsoonidesse, mis jäävad Ida ja Lääne tsivilisatsioonide vahele. Kui edukad on need järeldused, millele nad jõuvad, tundub, et see ei olegi oluline võrreldes sellega, et puututakse kokku millegi suure ja hoomamatuga.

Suure ja hoomamatuga puutusid kokku ka etnoloogiadoktorant Liivo Niglas ja PhD Frode Storaas Bergeni ülikoolist, kui nad filmisid Mosambiigis salajast viljakusrituaali, mille eesmärk oli kutsuda välja kasvutoovad vihmad ("Kui vagiinal oleks hambad").  Etnoloogid ja antropollogid küll filmivad rituaale, mille vaatamisel on selge, et nad kõnetavad meis mingit osa, ent ei ole selge miks ja kuidas. Kas võiks olla siia peidetud universaalsed struktuurid, mida otsis Lévi-Strauss või on tegu sümboolika taha peidetud semiootilise nähtusega? Nii või teisiti ei jõua antropoloogia eriti kaugele tundmatu toime ära seletamisega. 

Võib-olla on ka teaduslik selgitus olemas, aga see asub hoopis teises teaduse valdkonnas? Näiteks on olemas (küll mitte Eestis, aga laiemas maailmas) selline psühholoogia haru nagu evolutsioopsühholoogia, mis tegeleb alateadvuse selle osaga, mis on kujunenenud välja evolutsiooni käigus ega põhine isiksuse enda kogemustel, vaid on päritud muster, mis on tekkinud veel sellel ajal, kui meie eellased elasid savannis. Kuidas see muster meieni jõuab, kas geneetiliselt või mingil muul viisil, see pole päris selge, ent selge on see, et nii on võimalik selgitada suurt osa moodse inimese ebaadekvaatsest käitumist või õigemini leidas selles üles adekvaatsus. Tegu on lihtsalt teatud toimetulekustrateegiatega, mis tingimuste muutumisel on muutunud reliktideks. 

Niisiis oleme jõudnud olukorrani, kus visuaalne antropoloogia on jõudnud küll teatud huvitavate kogemuste jäädvustamiseni, ent siiski ei oska neid seletada, mis peaks ju olema hoopiski esmane ülesanne uute reaalsuste loomise asemel. Seega, teadlane on asendatud loojaga, mis iseenesest annab uue määratluse selle kohta, mis asi on antropoloogiline film. 

Antropoloogiline film on niisiis film, mille tegi antroploog või endine antropoloog (iesegi üliõpliasest piisab) ja selle tegemise käigus elas ta läbi kõik loomingulise inimese valud ja vaevad, ent ta tegelikult ei tea, mis tema filmile tegelikult jäi või ei jäänud, sest ta nähtus, millega ta kokkupuutus on suurem kui ta suutlikus mõista olukorda adekvaatselt ja sügavuti. Niisiis on igasugune väline abi teretulnud, olgu see siis loomingulistest valdkondadest või teadusest. Tegelikult oleks see abi juba praegu vajalik, sest ühe rohkem on iga aastaga inimesi, kelle käitumisest võiks järeldada, nagu nemad teaksid, et kuningas on tegelikult alasti. 

See muidugi ei vähenda mingil vääral antropoloogiliste filmide konserveerivat ja jäädvustavat funktsiooni, aga selles ei ole mingit teaduslikku abitsiooni, täpsemalt öeldes isegi ei teata, mida otsitakse. Kuna aga seda ei teata, siis leiab igaüks sealt, seda mis talle võiks isiklikul tasandil kuidagi kasulik olla, ent see on ka kõik. Muidugi võiks olukord muutuda, kui teadus ise leiab endas uued ressursid, mille tulemusema mängitakse suhted ümber, ent mõnda aega võib ju ka kuningas väita, et teda üldse ei häiri, et tal riideid seljas ei ole. Peale selle isikliku motivatsiooniga plaanid toimivad ikka edasi, suhteliselt piiratud ulatuses, aga siiski ja vana kooli meestele on see ju üsna OK.

Nii et vaadake aga rahulikult antropoloogilist filmi ja mõelge, mis teil sellest kasu on... Mina näiteks vaatasin põletusmatuse rituaali Gangese ääres ("Auväärse hr Rai viimased riitused") ning mõtlesin, et milline tänuväärne materjal eriti nüüd kus meil Eestis soovitakse taastada põletusmatused. Paneks oma nime kirja ja hakkaks surma ootama, kui ainult teaks, et saaks korraliku riituse.

Peeter Riba