Kui ma tunamullu esimest korda maailmafilmi festivalile juhuslikult sattusin, siis nägin ma auditooriumi ukse juures teadaannet - "ole kes sa tahad, aga tee oma film!". Seevastu sellel aastal kaldus festival aga hoopis teise serva loomeinimese seisukohast - nimelt oli esimese päeva töötoa teemaks hoopsiki tellimustööna tehtud filmide loogika. Nimelt on olemas rahastajaid (Euroopa Liit, ÜRO), kes soovivad saada filme selle kohta, kuidas nende poolt rahaastatud filmid teevad maailma paremaks. See on reaalne raha (ca 15 tuhat eurot, kui olla täpne), mis jookseb vabalt mööda maailma ringi. Filmitegija jaoks, kellel napib  vahendeid, on see kahtlamata ahvatlus, mis ei jäta ükskõikseks. 

Töötoa kirglikes ja isegi natuke dramaatilistes aruteludes koorus munast välja kaks erinevat strateegiat selles suhtes, kuidas seda rahapuud ikka õigesti raputama peaks. Üks ja lihtsam viis oleks kahtlemata teha kõik nii nagu rahastaja tahab (või vähemalt üritada seda teha) ja seda loomulikult siis filmitegija enda loomingulise mina arvelt. Arvatavasti on see teema vägagi tuttav kõikidele poolloomingulistele erialade esindajatele, näiteks reklaamiagentuuri copywriter'itele. Kompromissid, kompromissid ja veel kord kompromissid ning tulemus võib olla selline, et see ei meeldi õieti kellegile. 

Teise strateegia pakkus välja India filmitegija Sudheer Gupta, kes ütles tuleb lihtsalt rahastaja ümber veenda ja teha ikkagi oma film. ÜRO ja EL võivad ju öelda, et sa oled raske inimene, ent kui tulemus on hea, siis nad lõpuks vakatavad ja rahulduavad sellega, mis neil on. Propaganda filmi, mida nad tahtsid küll ei saanud, ent mida nad tegelikult üldse teavad oma tahtmiste kohta... Ja tõesti, minu arvamuse järgi Sudeepi filmi oli erandlik kogu selles galeriis, mida meile näidati teema illustreerimiseks. Eeskätt eristus see oma struktuuri poolest - filmi viimased 30 sekundit olid äärmiselt olulised, mis andsid kogu vaatenurgale oma mõtestatuse.

Hiljem juba festivali avapidustuste vestlustel Sõmerpalus tuli nii või teisiti jutuks filmitegijate oma kogemused selle kohta, kuidas peaks või ei peaks suhtlema nende doonoritega. Ühest küljest on ju üsnagi selge see, et sellise festivali korraldamise mõte peakski olema oaasi pakkumine vabadele mõtlejatele, kuhu propagandatööstusel ei peaks olema asja. Teisest küljest võib sellist festivali korraldajate shokiteraapiat pidada omamoodi tulemuslikuks, kuna vaatamata sellele, et teatavasti kõige lõbusamaid ja rutiinivabamaid pidusid on korraldatud ikka katku (loe majanduskriisi) ajal, siis ometigi ei tee meile see ju halba, et teada, milliste reeglite järgi elab ülejäänud maailm. Raha, raha, raha - tüütu, ent vajalik. Kõigil on üks mure - rahastaja võib ju olla kena inimene ja isegi tema kavatused võivad olla head, ent kui ta ikka ei saa aru, miks filmitegija idee on hea, siis ei pruugi ka filmi üldse tullagi. 

Pidu Sõmerpalu remontimata lossis oli lõbus ja toimis nagu asi iseeneses. Kui see majanduskriis läbi peaks saama, siis tuleb ikka pidudesse kõvasti rohkem investeerida, sest foon esitab hoopis kõrgemaid nõudmisi. Ilmselt tuleb ikka korralda rebasejaht Lõuna-Eesti metsades koos kolmekümne tõukoeraga, seda ikka selleks, et püsida rahvusvahelises konkurentsis.