Tartu maailmafilmifestival on jõudnud oma esimese märkimisväärse verstapostini – toimub juba kuues kord ning seoses sellega poetakse välja Eesti Rahva Muusemi Näitusemajast märksa esinduslikumasse keskkonda, milleks on vähemalt sellel aastal linna vanim ja stiilseim kinoteater « Ateena ». Suurepärane valik! On ju olnud äratuntav  festivaliaegses kevadises Tartus see euroopaliku mõttejõu vaim, mis muidu Eesti muudes paikades on nii harv külaline. Asi, mida mõned meist on harjunud võtma iseenesestmõistetavana, sest juba baltisaklased pidasi Tartut euroopaliku tsivilisatsiooni viimaseks kindlustatud punktiks, mille taga laiuvad üksnes Sarmaatia stepid ja metsikud hõimud – kontseptsioon, mis elab tänases päevas rahulikult edasi ja põlisrahava poolt tingimusteta omaks võetud.

Kuigi see sündmus ei ole ilmselt eriti oluline absoluutselt iga Eesti elaniku jaoks, siis sellegipoolest ei maksa alahinnata nende väheste intelektuaalide tegevuse trandsendentaalset mõju – seeme pannakse mulda ja ühelpäeval puhkeb selle tulemusena midagi õitsele. Ja nii ongi, et mõnede jaoks ei ole Tartu märtsi viimasel nädalal mitte ainult Euroopa linn, vaid ta on ka maailmalinn, sest vaimujõudu on ju mujal ka kui ainult Euroopas. Seoses festivaliga teevad sellel aastal teevad tiibeti mungad mandala eelpool nimetatud asustatud punktis Ürgmaa serval. Miks ja kuidas – seda peaks nende enda käest küsima.

Ent nüüd programmi juurde, et  juhtida tähelepanu mõnedele festivali tipphetketele.

« Kõrbepruudid » (« Desert brides » Iisrael) läheb oma uuriva pilguga Kaananimaa kõrbesse beduiinide juurde, kes on olnud sunnitud loobuma oma nomaadlikust eluviisist, ent on muus osas vägagi kinnihoidvad oma kultuuri poolt kehtestatud arusaamadest. Eeskätt puudutab see mitmenaisepidamise traditsiooni jätkumist ning selle tagajärgi konkreetsetele asjaosalistele. Polügaamia otsene tagajärg on vohav sigimine: kui naine arvab, et temal on piisavalt tööd juba nelja lapsega, siis see ei ole probleem, võetakse üks naine veel, kes sünnitab veel kuus last, nii et kokku saab kümme, mis on selles kultuuris juba tõsiseltvõetav perekond. Mis nad nende inimeste peale hakkavad – sellele keegi eriti ei mõtle. Tüdrukutel on võimalus abiellumisikka jõudes liituda haaremiga ning noormehed, kes ei suuda endale sellist laiendatud perekonda soetada, need võivad ju hakata enesetaputerroristideks. Vastavalt islamile saavad ju pühas sõja langenud otse taevasse, kus neist igat üht ootab ees haarem, mis koosneb seitsmekümne kahest 16-aastastes noorest naisest. Niisiis võib olla tegu pikaajalise investeeringuga.

« Tupik taevasse » (« No way to heaven »). Tais jälgitakse hollandlast, kes teeb läbi vägagi ekstreemse ning eksistentsi äärealadele ulatuva puhastumistehnika. Nimelt esimesel nädalal ei tohi midagi süüa ega juua, teisel nädalal võib natuke teed juua ja ega kolmaski nädal ei too ühtegi põhimõttelist muudatust – ikka nälg ja janu on saatjateks sellel üksildasel teel. Indias on filmitud samalaadseid protsesse, ent siin on juba mittesöömine kestnud mõne puhul ligi 10 aastat ja pole neil  häda midagi.

Nälgimisest räägib ka « Ilus tragöödia » (Norra, Venemaa), kus näidatakse klassikalise baleti masinavärki ning ohvreid, mida tuleb lastel tuua selleks, et sellel alal olla edukas või üldse sellel alal olla. Õnneks on selle loo puhul tunneli lõpus valgus, nii et illusiooni nimel elamine ei olegi alati päris asjatu, ent siiski mõtlemapanev lugu .

Mõtlemapanev on ka Lõuna-Aafrikas Svaasimaal filmitud « Täna nopib kull ühe tibu », kus pea-aegu kogu täiskasvanud elanikond on surnud AIDS-i, sest nad ei teadnud sellest midagi ja nende kultuur ei väärtustagi selliseid teadmisi üleüldse nagu näiteks preservatiivi kasutamine. Järgi on jäänud peamiselt lapsed ja vanaemad. Esimesed on shokis ja teised püüavad olukorraga kohaneda, kuni on veel jaksu.

Domineeriva kultuuri ja loodusrahva kultuuri konfliktist ja koostööst räägib  « Meest tuhani » (USA, Paraguai), kus antropoloog vaatleb viimast suguharu, kes tuli metsast välja veel üsna hiljuti. Kui need küsimused, mida see antropoloog enda jaoks esitab ei tundugi eriti ehk olulised, siis ometigi on huvitav vaadata, mis nendes looduslastest suures maailmas edasi saab.

On teisigi kultuuride arengut ja allakäiku dokumenteerivaid filme, mis pakuvad ka lihtsalt võimalust jagada oma üldinimlikku huvi kui ka lahendusi keerulistele ja enamasti lootusetute olukordade jaoks. « Kivikarjamaad » ja « Kool liikumas » haakuvad ühe ja sama murega, kuidas anda haridust nomaadide lastele. Julm oleks lahutada vanemad lastest ning saata järelkasv asulatesse, kus nad ei õpi midagi olulist oma kultuuri seisukohast. Ometigi, kui tahtmist on siis on ka siin positiivne lahend olemas.

Niisiis on sellistel filmidel ja festivalidel olemas oma roll selles suhtes, et nii on võimalik teada saada, kuidas elavad ülejäänud inimesed sellel planeedil ning seda mida turisti pilgu läbi, vaid ikka minnes kohe rinnutsi kokku nende kõige tõsisemate probleemidega.