Maailm koduõuel: viis vaadet 11. Maailmafilmile 13. veebruar 2014

Maailmafilmi tänavune kinorännak Tartu Elektriteatris toimub 15.–22. märtsini. Festivali põhiprogrammis linastub üle poolesaja dokumentaalfilmi kõikjalt maailmast, lisaks eriprogrammid spordifilmidest ning kaks soome-ugri temaatilist retrospektiivi. Et festival on kirev nagu maailm, tasub ehk viidata võimalikele teekondadele, mida mööda maailma kultuuride ja filmihuvilised minna saavad.

1.      Uus ja vana visuaalne antropoloogia ning vaimne kultuuripärand

Antropoloogilise filmi üks peamisi ülesandeid on jäädvustada muutuvas maailmas eri kultuure ja elulaade, uurida ja kaardistada sotsiaalseid protsesse emotsionaalselt mõistetaval moel. Maailmafilmi programmis on sellistel filmidel kindel ja oluline koht. Selleaastane festival toob vaatajani nii visuaalse antropoloogia tunnustatud klassikute David McDougalli (“Lossimüüri all”) ja Peter Biella (“Pealik ja lõvid”) jäädvustused Radžastanist ja Tansaaniast kui ka alles filmikarjääri alustavate filmitegijate töid. Nagu igal aastal, on ka tänavu jäänud valikusõelale tugevaid filme Tromsö ülikooli tudengitelt, kes suudavad kinolina kaudu kaugeid kultuure mõistetavaks muuta. Sel aastal on nendeks Kilian Lamtur Tanlaka “Nagu üks mees” ja Konrad Pilot’i “Müra, mis toob raha”. Esimene näitab koolapähkli tarvitamise ühendavat jõudu Nso ühiskonnas Kamerunis, teine aga Põhja-Kamerunis Marouas tegutsevate seppade oskust muuta pealtnäha väärtusetu vanaraud kõikvõimalikeks kasulikeks kodutarveteks. Film portreteerib loovusest pakatavat noort seppa Abakari, kes püüab oma töökoda moderniseerida ning ei kavatsegi sõltuda kaugete riikide abist, vaid teab, et loota saab üksnes iseenda nupukusele ja käteosavusele.

Inimkonna kultuurilise rikkuse üheks alustalaks on suuline ja vaimne kultuuripärand. Festivali avafilm “Gesari lauliku lugu” (rež Donagh Coleman ja Lharitgso) räägib loo sellest, kuidas kirjaoskamatust Tiibeti karjusepoisist on saanud Hiina valitsuselt palka saav laulik, kes esitab nägemustena saadud värsse maailma pikimast eeposest ning on oma kogukonnas tõusnud pea pühamehe staatusse. Muus osas on 35-aastane Dawa aga nagu iga teine temaealine – huvitatud autodest, muusikast ja mõnusast perekonnaelust. Püha ja profaanne eksisteerivad üheskoos ka Robin Blotniki filmis “Jumalad ja kuningad”, mis näitab kuidas kõrvuti maia jumalatega on Guatemala rahvapidustuste tantsudesse jõudnud ka õudusfilmide tegelased ning külma sõja aegsed diktaatorid. Traditsioonide elujõudu ja tähtsust vaimsuse hoidjana näeb ka Shazia Khani filmis “Sama – India muslimi müstiline muusika”, Francesco Costabile ja Assunta Nugnesi “Jumalikus hääles” või Dmytro Sukholytkyy-Sobchuki “Krasna Malanka’s”. Anne Schiltzi “Tšellolood” on ühtaegu nii mõtisklus muusikute ja pillide kirglikust ja lähedasest suhtest ja pillimeistrite kauni töö jäädvustamine kui põnev lugu ühe kuulsa varastatud pilli jälitamisest.

2.      KASVAMINE

Mida vajab inimene kasvamiseks ja arenemiseks? Milliseid võimalusi pakub keskkond ja mida nõuab ühiskond? “Poneveži aeg” näitab filmitegijaile seni suletuks jäänud maailma – maailma suurimat ultraortodoksset juudi seminari, Poneveži Ješivat, mille 1200 lakkamatult palvetava ja usinalt tuupiva õppuri seas leidub hapraid ja segaduses noori mehi. Filmi autor Yehonatan Indursky on endine sama õppeasutuse kasvandik ning suudab edasi anda õppurite lootusi, aga ka kurbust ja üksindust paigas, kus indiviid massile igal hetkel alla võib jääda. Ka “Rio 2016“ (rež Bianca Rotaru) esitab pildi hoopis teistmoodi lapsepõlvest. Rumeenia tüdrukud Teodora ja Andrea, kes treenivad selleks, et osaleda 2016. aasta olümpiamängudel Rios Rumeeniale suurt kuulsust toonud spordialal – sportvõimlemises. Lugu ambitsioonidest, unistustest ja igapäevasest võitlusest iseendaga. Rumeeniast tuleb teinegi lugu laste igapäevasest võitlusest, mille sarnaseid Eestistki leida. Režissöör Laura Capatana Juller jälgis kolm aastat kaht tüdrukut – Ani’t ja Sanda’t, kelle vanemad on üle 10 aasta töötanud Hispaanias selleks, et ehitada maja, milles kogu pere saaks õnnelikult koos olla. Lapsepõlv möödub, kuid maja pole ikka veel valmis... Valminud film “Siin… see tähendab seal“ on mikrotasandi vaade globaalsele probleemile. Kasvamise teemat puudutavad veel filmid noorputinlaste suvelaagrist Seligeri järve ääres (“Armastan sind pisarateni“; rež Jari Kokko), Belgia noorte ajaveetmise vajumisest julma mõttetusse (“Me jooksime läbi rohu“; rež Lucile Marie Remy) või enesetapu sooritanud homoseksuaalsete armastajate karmist saatusest Lääne-Bengalis (“…ja need, keda taga ei nuteta“; rež Debalina).

3.      VÕIM ja ÕIGLUS, VASTUPANU ja JÕUETUS

Maailmafilmi programmis on seekord mitmeid filme, mis käsitlevad teemaderingi: võim, vastupanu ja sotsiaalne õiglus. Igor Bezinović filmis viimase 30 aasta suurimat ja tähelepanuväärseimat Horvaatia üliõpilaste protestiaktsiooni, mis sai alguse Zagrebi ülikoolist. “Blokaad“ jälgibki 34 päeva kestnud üritust seestpoolt, entusiastlikust ja elevast algusest kuni esimeste kurnatuse märkideni. Ka Luca Bellino ja Silvia Luzi “Sõja seadused“ kaardistab detailselt üht jõulist protestiaktsiooni. 2009. aastal ronisid Milano viimase töötava tehase kraanade otsa 4 töölist, ähvardades tehase sulgemise korral sealt alla hüpata. Veetnud 40-kraadises temperatuuris neljal ruutmeetril kaheksa päeva, olid nad eestvõitlejad, kes kehastasid selget strateegiat ja organiseerunud armeed. Võitlus järgis sõjaseadusi – kindlaid juhiseid, mis kehtivad igasuguse vastupanu puhul.

Kui kaugele võib valitsus minna selleks, et oma riigi teisitimõtlejatest kodanike hääli summutada, näitab šokeerivalt Mehhiko režissööri Alejandro Solar Luna “Süüdimõistetud patsient“. 1970. aasta 5. veebruaril püüdis Carlos Castañeda de la Fuente teha atentaati Mehhiko presidendile, et maksta kätte 1968. aastal Tlatelco väljakul toimunud veresauna eest ning astuda vastu Mehhiko lähiajaloo kõige repressiivsemale režiimile. Nelikümmend aastat hiljem on ta elanud üle süsteemi ebaproportsionaalse karistuse, kuid vaid selleks, et ekselda paadialusena Mexico City tänavatel. USA ja Mehhiko piiri ületada proovivate migrantide ootuse ja olelusvõitluse seisundit portreteerib sügavalt inimlikul moel Rodrigo Reyesi „Puhastustuli“, mis jätab kõrvale poliitika ning näitab selle asemel piirialade brutaalset ilu ja inimesi, kes selle lumma on sattunud.

Sarah Vanagti “Dust Breeding“ pöörab tähelepanu Euroopa lähiajaloo olulisele peatükile: endisele Jugoslaavia Rahvusvahelisele Kriminaaltribunalile Haagis ning küsib: milline on pildiliste kujutiste väärtus konflikti tõenditena? Kas me saame uskuda seda, mida näeme?

Festivali lõpufilm, Mahdi Fleifeli “See maailm pole meie“ portreteerib kolme põlvkonda Palestiina pagulasi Lõuna-Liibanonis asuvas Ain el-Helwehi põgenikelaagris, kus rohkem kui 70 000 inimest elab juba üle 60 aasta koos ühel ruutkilomeetril. Lisaks ahistavatele oludele on laagri asukad sunnitud pidevalt tõendama ka oma identiteeti. Ometi on tegemist pigem nukralt humoorika ja tujutõstva filmiga lootusest lootusteta maailmas.

4.      ERIPROGRAMMID ja RETROSPEKTIIVID

Maailmafilmi programmi kindel osa on ka temaatilistel eriprogrammidel ja retrospektiividel.

Festivali avapäeval toimub Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas metsaneenetsi suurmehele Juri Vellale (1948–2013) pühendatud filmipäev. Möödunud sügisel lahkunud Juri Vella ühendas endas põhjapõdrakasvataja, kirjaniku ja keskkonnakaitsja. Looduse ja inimese harmoonilise ühenduse eest seismine tähendas pidevat vastasseisu Venemaa naftatootjatega, mille juures õppis ta hindama hindama visuaalse meedia jõudu. Temast sai mitmete filmitegijate sõber. 15. märtsil tutvustavad oma filme Juri Vellast tema kauaaegsed sõbrad Stephan Dudeck, Olga Kornienko ja Liivo Niglas. Tehakse juttu ühest eredast isiksusest ning tema suhetest filmitegijate ja kaameratega.

Ka teine 2014. aasta retrospektiiv on soome-ugri teemaline. Soomlane Markku Lehmuskallio ja tema neenetsist abikaasa Anastasia Lapsui on teinud koos filme 1994. aastast alates. Nende hulgas on dokumentaalfilme põhjarahvastest ning ka esimene neenetsikeelne mängufilm “Seitse laulu tundrast”. Retrospektiiv annab ülevaate kahe loomingulise inimese koostööst, keskendudes eelkõige nende tegevusele neenetsikeelsete mängufilmide loomisel.

Liikumisaasta 2014 puhul esitleb Maailmafilm koostöös Eesti Spordimuuseumiga 17. märtsil valikut eesti spordifilmidest. Genialistide klubis näeb aga 21. märtsil filme „teistmoodi spordist“ – teemadeks Mumbai breikarid, sportliku vabavõitluse harrastajad Indias, capoeiristad ja lumelaudurid.

5.      TIPPHETKED

Pole võimalik kogu eelseisvat festivali vaid kindlate teemade raamistiku kaudu avada. Igal festivalil on filme, mis paistavad silma lihtsalt erilise teemavaliku, imelise teostuse või huvitavate tegelaste poolest. Vahel on need suurimate elamuste pakkujad, vahel suurimate küsimuste tekitajad.

Noore Serbia režissööri Dragan von Petrovici film “Dragan Wende” esitab uskumatuna näiva jupikese külma sõja aegse Euroopa ajalugu, mille peakangelaseks on ekstsentriline ja räsitud bordelli uksehoidja. Balkani filmitraditsioonidele omaselt hull lugu külma sõja aegsest Berliinist, Jugoslaavia elukullide kuldsest elust ning sellest, kuidas Berliini müüri langemine sellele lõpu tegi.

Filmis “24 ämbrit, 7 hiirt, 18 aastat” (rež Marius Iacob) kohtume söepõletajatest abielupaariga, kes on teinud oma elust ühtaegu turismiatraktsiooni ja absurditeatri. Nende vaiksesse ja isoleeritud ellu tungivad üha enam välisturistid, kes tulevad muude turismiatraktsioonide seas vaatama „tõelisi metsainimesi“. Imre ja Piroska kogu eksistents sõltubki suhtlemisest teistsuguse maailmaga ja absurdist, mida see endaga kaasa toob.

India pimedate maletajate elujõulise, kuid vähe tuntud maailma toob ekraanile Ian McDonaldi “Algoritmid”. Visionäärist juhendajast tiivustatud India poisid unistavad male maailmameistriks saamisest ning nende õpetaja omakorda sellest, et õpetada kõik pimedad lapsed malet mängima.

“Tokyo waka“ on 63 minuti pikkune poeetiline filmiessee Tokyo varestest, linna elanikest ning looduse järeleandmatust visadusest kõige ebalooduslikumas keskkonnas. Tofumüüja, kodutu naine ja budistlik preester mõtisklevad surelikkuse, linna ainevahetuse ja prügi üle, samal ajal kui nende ümber ehitavad varesed endale varastatud riidepuudest pesi, peidavad parkides toitu ja pommitavad oma lastiga õnnetuid möödakäijaid.

 “Hea surm” on tundlik ja elujaatav film meie kultuuri ühest suurimast tabust – suremisest. Uurimistöö on tehtud delikaatselt, tegelaste eludesse sekkumata ja neid intervjueerimata, ilma pealelugemise ning sensatsiooni otsinguta. Nähtamatu vaatlejana viib režissöör Estephan Wagner meid päris lähedale kolmele naisele ühes Taani surijatekodus, kes peavad omaks võtma selle, mis ees seisab. Jälgides naisi nende teekonnal, oleme sügavalt kaasatud nende lugudesse üksindusest, lepituse otsimisest ja armastusest. Justkui surma dramatiseerimiseks leidub siin kohta päikeselisteks hetkedeks, mida hoolimata kõigest võib leina kõrval leida.

Kindlasti leiab huviline vaataja Maailmafilmilt seda, mis tema maailmapilti puudutab, vapustab või koguni muudab. Teisalt võib olla aga ka nii, et aasta tipphetkeks on festivalil käimine ise, kohtumine vanade ja uute sõprade, filmitegijate ja seni tundmatute maailmadega.

Originaalpostitust saate lugeda siit