31. reis

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 57 min
  • Režissöör: Denis Kleblejev
  • Originaalkeel: vene
  • Tootjamaa: Venemaa
  • Filmimispaik: Kamtšatka poolsaar, Venemaa
  • Levitaja: Denis Kleblejev
    dklebleev@gmail.com
Kolme kuuga on ühe küla elanikud kaugel Kamtšatkal ära söönud 102 tonni jagu toitu ning soovivad seda juurde. Jura ja Vitalik, vana armeestiilis masina juhid plaanivad külaelanikke vajaliku toiduga varustada. Probeem on aga selles, et nende auto on katki.
Alustades road-moviena, mida saadab peategelaste otsekohene huumor, tutvustab film järk-järgult uusi tegelaskujusid ning õpib tundma lihtsate inimsuhete sügavust.



Režissööri info
Denis Kleblejev sündis 1981. aastal Borisoglebskis, Venemaal. Ta lõpetas 2003. aastal Moskva Riikliku Tsiviillennunduse Tehnikaülikooli. Lõpetamise järel töötas ta kuni 2010. aastani lennuliinide müügiosakonnas. 2010.-2011. aastal osales Kleblejev Marina Razbežkina dokumentaalfilmide workshopil. Film “31st Haul” on tema diplomiprojekt.

Videvik

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 67 min
  • Režissöör: Stefano Cattini
  • Originaalkeel: itaalia
  • Tootjamaa: Itaalia
  • Filmimispaik: Maremma Grossetana, Toskaana, Itaalia
  • Levitaja: Doruntina Film; via Farini 17, 41012 Carpi (MO)
    doruntinafilm@gmail.com
Pensionärist insener Ilario, kes on Põhja-Itaalias toimekat elu elanud, kolib abikaasa Irma survel muust maailmast eraldatud farmi Toskaana piirkonna kaugesse nurka, Maremmasse. Siin avastab ta naise ambitsioonika plaani rajada segatalu, kus nad hakkaksid pidama viitteist kana ja seitset hobust. Vananev Ilario võtab vastu väljakutse, millest kujuneb üks lõputu ettevõtmine.



Režissööri info

Biograafia
Stefano Cattini sündis 1966. aastal Itaalias ning elab ja töötab filmitegijana Parmas. Töötanud paar aastat reportaažistuudios fotograafi assistendina, alustas ta õpinguid audiovisuaalse keele alal. Cattini filmis oma esimese dokumentaali 2004. aastal ning pälvis rahvusvahelist tähelepanu oma lühifilmiga “Ivan ja Loriana”, mis oli aluseks tema esimesele mängufilmile “DeafKidsLand”. 2010. aastal kandideeris ta David di Donatello auhinnale parima itaalia dokumentaalfilmi kategoorias ning teda kutsuti liituma Euroopa Filmiakadeemiaga.

Filmograafia
Videvik (L’ora blu) – täispikk dokumentaal 67’ – 2012
Aamen (Amen) – lühidokumentaal 20’ – 2010
DeafKidsLand (L’isola dei Sordobimbi) – täispikk dokumentaal 80’ – 2009
Täiuslik päev (Una giornata perfetta) – lühimängufilm 20’ – 2009
Veider rong (Uno strano treno) – lühidokumentaal 15’ – 2009
Ivan ja Loriana (Ivan e Loriana) – lühidokumentaal 11’ – 2008
L’ombra della mia casa – lühidokumentaal 39’ – 2007
Il sabato del villaggio – lühidokumentaal 23’ – 2006
Fossoli Auschwitz Andata e Ritorno – lühidokumentaal 39’ – 2005
BrCa1 – lühidokumentaal 30’ – 2004

Seda, mis PEALE VAIKUST ütlemata jääb, pole olnud?

Kahekümne aasta eest sõbrunes filmi autor Rumeenias Ioanaga. Nüüd pöördub ta tagasi, et küsida Ioana käest perekondades mahavaikitud teemade kohta. Nad analüüsivad ühiselt võimsat ja despootlikku mehhanismi: eitamise põlistamist.
Filmi “After the Silence” aineseks on diktatuuri äärmiselt tugevad tagajärjed, mis püsivad isegi pärast diktatuuri langemist. See on film riigipoolsetest kuritarvitustest, hirmust, vaikimise edasikandumisest põlvkonnalt põlvkonnale. See on film ruumist, mis hoolimata kõigest, mis on teada, jäetakse vaimudele, kes teevad võimatuks täielikult olevikus elamise. Kolm põlvkonda on müüritud vaikusse. Eitamise pärand jätab tunde, et mitte midagi ei ole tagasi oma kohale pandud ja mitte midagi ei ole öeldud. Diktaatori tapmisest ei piisa diktatuuri tapmiseks.



Režissööri info

Vanina Vignal sündis Prantsusmaal. Ta sai näitlejaettevalmistuse Jaques Lecoq’i Rahvusvahelises Teatri- ja Liikumiskoolis ning Rumeenia Riiklikus Teatrikonservatooriumis. Tal on mitmekülgne teatris töötamise kogemus, tänu millele tajub ta peenelt varjatud draamat inimeste igapäevaelus. Õpingute järel koolitas Vignal end montaažiassistendiks ja režissööri assistendiks ning alustas seejärel oma projektidega. Muuhulgas oskab ta ladusalt rumeenia keelt ning tänu sellele on tal hõlpsam saada kontakti inimestega, keda ta filmida soovib.

Filmograafia

STELLA (“Prix du Patrimoine” at the Cinéma du Réel - 2007) oli Vanina Vignal’ debüütfilm. NOVEMBREproductions - http://www.stellalefilm.com

AFTER THE SILENCE 2012

Lääne-Timori pudelilapsed

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 43 min
  • Režissöör: Yoshinari Morita
  • Originaalkeel: indoneesia, dawani, jaapani
  • Tootjamaa: Jaapan
  • Filmimispaik: Indoneesia
  • Levitaja: Yoshinari Morita
    Maison Ashiya 401, 8-12 Higashi Ashisya Machi, Ashiya City, Hyongi Ken. Post code: 659-0095 Japan
Kupang on oma 3 miljoni elanikuga Indoneesia Ida-Timori saare suurim linn. Atoni Meto rahvas, kes moodustab umbes pool terve saare populatsioonist, asustab põhiliselt vähearenenud künklikke maapiirkondi linnast idas. Kuna Hollandi administratsiooni ajal oli nende ligipääs haridusele minimaalne, tegelevad nad tänapäeval sageli madalapalgalise ja madala kvalifikatsiooniga tööga Kupangi urbaniseeritud piirkonnas. Kupangis on grupp mehi, keda kutsutakse “Ana Botol” ehk Pudelilapsed. Igal hommikul asub Ana Botoli grupp oma kärudega linna erinevate piirkondade suunas teele ning veedab terve päeva, korjates jäätmeid, nagu kasutatud pudelid, vanaraud ja papp, mille vahetavad hiljem rahaks. Kuigi Ana Botol toob suure osa sissetulekust tagasi oma külla, on teenitud raha linna naasmise ajaks enamasti kulutatud. Seetõttu puudub nende majanduslikus ja sotsiaalses olukorras areng ning nad asuvad taas tööle prügikorjajatena. Mõni Atoni Meto liige on seda tsüklit korranud peaaegu kolmkümmend aastat. Kuidas nad oma raha kasutavad? Vaadeldes nende meeste rahateenimise ja -kulutamise viise, loodan ma oma projektiga arutleda vaesuse mõiste ja üldise arusaama üle sellest.



Režissööri info

Biograafia:
Yoshinari Morita. Antropoloog. Sündinud 1976. aastal Naras, Jaapanis. Abijuhendaja (Setsunani Ülikool). Humanitaarteaduste doktor, Osaka Ülikool. Märts 2010.

Filmograafia:
“Ana Botol Ida-Timoris: elu linnas ja külas” 2012, 43 min

Nii kaua kui tahad

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 38 min
  • Režissöör: Cecilie Denkinger
  • Originaalkeel: norra
  • Tootjamaa: Norra
  • Filmimispaik: Longyearbyen, Spitsbergen; Skien, Norra
  • Levitaja: Cecilie Denkinger
    Groholtveien 3
    9010 Tromsø, Norway
    cecile.denkinger@gmail.com
Anne’ile meeldib vanu fotosid vaadata. Talle meenuvad lood eri inimestest ja kohtadest. Anne’i kuulates ärkab ajalugu ellu.
Filmis “Nii kaua, kui tahad” kohtume Anne’iga Longyearbyenis, arktilises Svalbardi saarestikus. Sealne modernne “perekonnaühiskond” alustas linn-ettevõttena, mis oli seotud tänini olulise söetööstusega. Anne on 80 aastat vana ning selle ühiskonna üks vähestest pensionäridest. Enamik asukaid elab seal oma tööelu jooksul suhteliselt lühikese perioodi vältel. Suvel lahkub Anne Svalbardist. Ta külastab lapsepõlvepaika Norras, kus elab tema poja perekond. Järgmisel korral võib ta Svalbardist igaveseks lahkuda. Vanadekodusid siinkandis ei ole.



Režissööri info
Cecilie Denkinger (31) on päritolult šveitslane. Šveitsis Baseli Ülikoolis omandas ta 2009. aastal kunstide bakalaureuse kraadi (kultuuriantropoloogia ja skandinavistika). 2010. aastal alustas ta Norras Tromsø Ülikooli magistrantuuris visuaalse kultuuri õpinguid ning lõpetas need 2012. aastal filmiga “Nii kaua, kui soovid”. Ta on olnud kunsti ja disaini õpetaja (HGK Basel, Šveits).

Filmograafia:
Geschwisterorte, 12’ (bakalaureusetöö, Baseli Ülikool, 2008)
Les Versannes – Aus einer Rebe warden zwei, 16’ (Film mvvv muuseumile, 2010)
Getting Hay – A farmers way out of crisis, 16’ (tudengifilm, VCS UiT-s, 2010)
Nii kaua kui tahad (As long as you want), 38’ (magistritöö, VCS UiT-s, 2012)

Carmen

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 4 min
  • Režissöör: Olatz Gonzalez-Abrisketa
  • Originaalkeel: baski ja hispaania
  • Tootjamaa: Baskimaa, Hispaania
  • Filmimispaik: Baskimaa
  • Levitaja: Olatz Gonzalez-Abrisketa
    olatz26@gmail.com
“Carmen” on antropoloogiline lühifilm, mis räägib “Santiritu” rituaalist, iidsest rahvameditsiinitehnikast, mis on mõnes Biskaia provintsi piirkonnas tänini kasutusel. Filmi peategelane on Carmen, Gamizist pärit naine, kes kasutab seniajani seda maagilist rituaali, ravimaks nihestusi ja venitusi.
Must sokk, valge niit, nõel, sõrmkübar ning palve: ”Santitum zaina urtu, zaina bere lekuen sartu,” mis on segu ladina ja baski keelest. See ongi kõik, mida Carmen kasutab nihestuste ravimiseks. Mantrat tuleb kolm korda kolmel erineval viisil korrata. Tervendavad rituaalid elavad Baskimaal edasi. See on koht, kus maagilised traditsioonid kanduvad põlvkondade viisi naiselt naisele. Käesoleval hetkel aga Carmenil järeltulijat ei ole.



Režissööri info

Biograafia
Olatz Gonzáles Abrisketa (Bilbao, 1973) omandas 1997. aastal bakalaureusekraadi Deusto Ülikoolis ning doktorikraadi Baskimaa Ülikoolis 2004. aastal. Temast sai samas ülikoolis sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia lektor.
Tema teadustöö on avaldatud raamatus “Pelota Vasca: un ritual, una estética” (Muelle de Uribitarte Editores, Bilbao, 2005), mis tõlgiti inglise keelde 2005. aastal (Center for Basque Studies, University of Nevada).
Sellest peale on ta huvitunud visuaalsest antropoloogiast, tootes oma esimese dokumentaalfilmi 2007. aastal: “Jørgen Leth on Haiti” (52 min), mida näitas teiste festivalide seas ka NAFA2009. Praegu teeb ta oma teist pikemaat dokumentaalfilmi “Pelota II”, mis peaks valmima 2013. aasta lõpus.

CHAR ... eikellegimaa

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 88 min
  • Režissöör: Sourav Sarangi
  • Originaalkeel: bengali
  • Tootjamaa: India
  • Filmimispaik: Murshidabad, Lääne-Bengal, India
  • Levitaja: Sourav Sarangi, souravsarangi@gmail.com

Sa võid määrata piiri, kuid mitte jõge!

Noor Rubel soovib Indias kooli minna, kuid elu sunnib teda hoopis üle Gangese jõe Bangladeshi salakaupa vedama. Jõgi, mida ta iga päev ületab, on India ja Bangladeshi rahvusvaheliseks piiriks. Sama jõgi viis talt kodu. Nüüd elab ta CHARis - saarel, mis on tekkinud jõe sees ja mida kontrollib piirivalve.



Režissööri info

Kolkata Presidency College’i lõpetamise järel liitus Sourav Sarangi India Filmi- ja Televisiooni instituudiga Pune’is, spetsialiseerudes montaažile.

Tema debüütfilmi “TUSUKATHA” tunnustati juhtivatel rahvusvahelistel filmifestivalidel. Sellest alates on ta filme monteerinud, kirjutanud ja produtseerinud nii mängu- kui dokumentaalfilmi žanris. Lisaks on Sarangi hea väljendusoskusega õpetajana populaarne filmikoolide üliõpilaskonna seas.

Praegu osaleb ta iseseisva produtsendi ja režissöörina rahvusvahelistes projektides. Tema hiljutine auhinnatud töö on dokfilm “BILAL”. Film vaatleb kolmeaastase lapse üleskasvamist Kolkatas pimedate vanematega. See film on osalenud rohkem kui viiekümnel rahvusvahelisel festivalil ning võitnud 17 peaauhinda.

Sarangi osales peamonteerijana Indo-Itaalia ühisprojektis Roomas ja Napolis. Lisaks on ta töötanud India eratelevisioonis programmijuhina. Tema osalusel on loodud arvukalt filme nii meelelahutusest kui ka sotsiaalsetel teemadel, mida peetakse kohalikus teletööstuses tänini olulisteks.

Sarangi on osalenud ka rahvusvaheliste filmifestivalide žüriide töös.

Režissööri valik filmograafiast
Filmide nimekiri (selektiivne)

BILAL: 52 min/dokumentaal/2008
BHANGON (Erosioon): 2006/India/60 min
TUSU KATHA: 1997/India/60 min


Ühisosa

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 84 min
  • Režissöör: Anne Schiltz, Grégoire Charlotte
  • Originaalkeel: rumeenia
  • Tootjamaa: Beliga
  • Filmimispaik: Rumeenia
  • Levitaja: Thierry Detaile, CBA Sales
    CBA, Maisond es Francité; 19F, avenue des Arts, 1000 Bruxelles; Belgium
    ventes-cbawip-sales@skynet.be
Bukarest. Paneelmaja ning selle elanikud. Kaadrid ninapidi koos elatud elust, intiimsed hetked, mida meiega jagatakse. Kuigi 20 aastat pärast Ceauşescu režiimi langemist valitseb siin sügav majanduskriis, pulbitsevad filmis kohatud inimesed elujanust ja avaldavad isiklikke, liigutavaid ja tihtipeale lõbusaid vaatepunkte endi elule ja kodumaale. Nad on naabrid, kes organiseeruvad, et ühiselt maksta kommunaalkulusid, nad on kodanikud, kelle ühiseks kogemuseks on hooneplokid, mis ehitavad üht Euroopa lugu.



Režissööri info
Anne Schiltz on sündinud 1975. aastal Luxembourgis ning õppinud antropoloogiat ja kognitiivteadusi. Aastail 2005–2008 töötas ta kultuuriprojekti koordinaatorina (Luxembourg-Sibiu, Euroopa Kultuuripealinnad aastal 2007); 2010. aastal kureeris näitust muuseumis Casino Luxembourg-Forum d’Art Contemporain. Pärast antropoloogiadoktori kraadi omandamist ja aastatepikkust tööd Rumeenias, hakkas Schiltz filme tegema.

Filmograafia
2007 – STAM, nous restons là – koostöös Charlotte Grégoire’iga, Samsa Film, 54’
2011 – Common ground – koostöös Charlotte Grégoire’iga, Eklektik Productions & Samsa Film, 82'
2012 – Orangerie 1 –  dokumentaalfilm koostöös Benoît Majerus’ga, Samsa Film, 54’

Charlotte Grégoire sündis 1975. aasta jaanuaris Belgias. Ta õppis muusikat, tantsu, sotsiaalantropoloogiat, visuaalset antropoloogiat ja dokumentaalfilmi eriala. Ta omandas kraadi antropoloogia erialal ULB-s, Brüsselis ning magistrikraadi visuaalses antropoloogias Manchesteri Ülikoolis, Suurbritannias. Nüüdseks on ta filmitegijana töötanud mitmed aastad Odyssee Productionsi (Brüssel) juures. Lisaks on ta olnud administraator ateljees Jeunes Cinéastes (2003–2007). 

Filmograafia

Charges communes (2011) – Dokumentaal, koostöös An Schiltziga, Eklektik production-Samsa Films, 80'

Méandres, dokumentaal (2010) –  AJC, 35'Kitchen à New York, les coulisses de la cuisine transportable (2009) –  Pour Kitchen, la cuisine transportable, 10’

Novembre dans mon quartier (2008) – Instants documentaires : installation vidéo pour Artkunst, Molenbeek St-Jean, 4x8’

Kitchen (2007) – Pour Kitchen, la cuisine transportable, 6’

STAM, nous restons là (2007) – Dokumentaal, koostöös An Schiltziga, Samsa films, 54’, primé à l’Astra film Sibiu, Rumeenia

4 vidéos à partir de l’œuvre de l’artiste/éditeur Thorsten Baensch (2004)

Autonomies et Dépendances (2002), 15'

Chicken2002 – Vidéo-performance pour Kitchen, la cuisine transportable, 10’

André et Nandi (2001) – Dokumentaal, Granada center, 25’


Koptid

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 16 min
  • Režissöör: Álvaro Sau
  • Originaalkeel: dialoogita
  • Tootjamaa: Hispaania
  • Filmimispaik: Wadi El Ryan, Al Fayyum; Egiptus
  • Levitaja: KIMUAK
    Avda. Sancho el Sabio 17, 20010 Donostia/San Sebastian; Spain
    kimuak@filmotecavasca.com
Farid on kolmkümmend kolm aastat vana. Pärast aastaid ohtlikku elu jättis ta oma töö McDonaldsis ja taandus kõrbesse. Põuases Ryani orus, kaugel eemal Kairost, revolutsioonist ja maailmast, sõidab ta oma traktoriga ja palvetab.


Režissööri info

Biograafia
Álvaro Sau (sündinud Donostia-San Sebastiánis 1981). Vabade kunstide bakalaureus. Erinevate grupeeringute asutajaliikme ja vabakutselise kunstnikuna on ta korraldanud performance’eid ja audiovisuaalseid installatsioone. Tänu tunneteküllasele rändeluviisile Euroopas, Colombias, Brasiilias, Indias, Nepaalis ja Egiptuses on ta välja arendanud isikupärase keele, peegeldamaks indiviidide ja kogukondade sotsiaalset representatsiooni.

Filmograafia

2009    Koikili y Xemo (HDV, 10,30 min. Dokumentaal)

2009    Derby (HDV, 6,30 min. Dokumentaal)

2009    Carrocerías Olatzene (HDV, 8 min. Dokumentaal)

2009    Beinberri (HDV, 6,30 min. Dokumentaal)

2009    Epele (HDV, 6,30 min. Dokumentaal)

2009    El mar (HDV, 13,30 min. Dokumentaal)

2009    Studio Vol. 20-30 (HDV, varieeruv pikkus. Eksperimentaalfilm)

2009-10    Las afueras/Outdoors (HDV, 56 min. Dokumentaal)

2010    Piedra negra (HDV, 16,30 min. Dokumentaal)

2010    Valley of the Whales (HDV, 8 min. Dokumentaal-installatsioon)

2011    Coptos (HDV, 16 min. Dokumentaal)

2011    Masr (HDV, 35 min. Dokumentaal-installatsioon)

2011    Studio Vol. 43 (HD, 2 min. Eksperimentaalfilm)

Otsus

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 56 min
  • Režissöör: Pushpa Rawat, Anupama Srinivasan
  • Originaalkeel: hindi
  • Tootjamaa: India
  • Filmimispaik: Delhi, Ghaziabad&Garhwal, India
  • Levitaja: Public Service Broadcasting Trust
    A-86 Nizamuddin East, New Delhi 110013, India
    tulika@psbt.org
Film räägib rännakust, mille käigus Pushpa teeb katset mõista enese ja oma sõbrannade elu. Tegevus leiab aset madalama keskklassi koloonias Ghaziabadis, Uttar Pradeshis ja uurib noorte, haritud ja teraste naiste elusid, kes hoolimata kõigest tunnevad end piiratud ja abituna, kui neil tuleb langetada oma elu puudutavaid suuremaid otsuseid. Film jälgib naisi üle kolme aasta, dokumenteerides muutusi nende elus ja üritades tabada nende eksistentsi olemust nii vestluste kaudu kui ka vahel lihtsalt naiste süütuid igapäevaseid toimetusi vaadeldes.

Režissööri info

Biograafia

Pushpa püüdleb käesoleval hetkel filosoofiamagistri kraadi poole, kuid on olnud südamega filmitegemise juures alates ajast, mil võttis osa ühest filmitegemise workshopist. Esimene kokkupuude kinoga tekitas tugeva tõmbe ning tema armastus läbi kaamerasilma maailma uurimise vastu jäi kestma. Ta oli üks lühifillmi workshopis valminud filmi “Kyon” tegijaist, mida näidati arvukatel festivalidel ja mitmetes workshoppides. Ta on assisteerinud Anupama Srinivasanit tema projektide juures, kaasa arvatud PSBT dokumentaalfilm “I Wonder”. Käesolev on tema debüütfilm.

Anupama on Delhis töötav vabakutseline filmitegija. Ta omandas bakalaureusekraadi rakenduslikus matemaatikas Harvardi Ülikoolis, kus tal avanes muuhulgas võimalus osaleda fotograafia ja dokumentaalfilmi kursustel. Ta jätkas selle alaga, lõpetades 2001. aastal kolmeaastase kursuse filmirežii erialal India Filmi ja Televisiooni Instituudis Punes. Ta on teinud dokumentaale ja lühifilme üle kümne aasta, tihtipeale ise filmides ja monteerides. Tema filmid on linastunud erinevatel riiklikel ja rahvusvahelistel festivalidel. Huvi tõttu lastega töötamise vastu hakkas ta ka lastele ja noortele mõeldud filmitegemise workshoppe korraldama.

Dzukija härg

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 54 min
  • Režissöör: Linas Mikuta
  • Originaalkeel: leedu
  • Tootjamaa: Leedu
  • Filmimispaik: Leedu
  • Levitaja: Jurga Gluskiniené
    Naugarduko 34, LT-03228, Vilnius, Lithuania
    jurga@monoklis.lt

Dzukija härg - filosoofiline ja atmosfäärikeskne kinoromaan väljasurevast leedu külast ja selle veidratest asukatest.
See on teine maailm kaugel linnamürast ja niinimetatud kaasaegsest kultuurist. Maailm, mille lõi jumal, mitte inimesed. Jonas, keda külaelanikud kutsuvad tema uskumatu jõu tõttu Härjaks, elabki seesuguses maailmas. Ta kõnnib läbi elu kiirustamata ja kindlalt, tuletades tänapäeva inimesele meelde tema haprust. Ta näitab maailma, kus elu ja surm, rõõm ja kurbus, tugevus ja nõrkus eksisteerivad lahutamatult koos; maailma, mis täidab inimest apokalüptiliste nägemuste ja maailmalõputundega.



Režissööri info

Biograafia
Linas Mikuta sündis 1980. aastal Klaipedas, Leedus. Ta lõpetas Leedu Muusika- ja Teatriakadeemia teatrilavastaja eriala 2003. aastal.
2005-2008 töötas ta assistendi ja juhataja abina Leedu Ooperi- ja Balletiteatris, Tel Avivi Ooperis ja Frankfurdi Ooperis. Lisaks teostas ta lavastajana iseseisva projekti Vilniuse Filharmoonias.
2009 hakkas Linas Mikuta tööle filmiprojektide kallal. Samal aastal lõi ta stsenaariumi “Blindness” (originaalpealkiri “Nieko Nematau”) stsenaariumivõistluse jaoks, mida organiseeris “Skalvija” kinokeskus Vilniuses. Tema stsenaarium auhinnati parimaks ja see saavutas esikoha.
2010 lavastas Linas Mikuta lühifilmi “Failed Scenario”, mida näidati arvukatel festivalidel Leedus ja välismaal.

Filmograafia

Dzukija Härg, 57 min, dokumentaal, 2012 Leedu

Failed scenario, 8:26 min, mängufilm, 2010 Leedu


E-prügila

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 20 min
  • Režissöör: David Fedele
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Austraalia
  • Filmimispaik: Accra, Ghana
  • Levitaja: Ronin Films
    PO Box 680
    Mitchell ACT 2911
    AUSTRALIA
    Telefon: 02 6248 0851
    Email: orders@roninfilms.com.au
Kas sa oled kunagi huvi tundnud, mis juhtub sinu elektroonikaseadmetega nende elu lõpus?
Maailmas tekitatakse aastas peaaegu 50 miljonit tonni e-jäätmeid (elektroonilisi jäätmeid). “Arenenud” maadest saabub arengumaadesse suurtes kogustes kasutatud ja kõlbmatut elektroonikat, millest suurem osa on e-jäätmed, mida eksporditakse illegaalselt kui kasutatud tooteid.
Film esitleb ilma dialoogi ja jutustuseta visuaalset portreed reguleerimata e-jäätmete ümbertöötlemisest Ghanas, Lääne-Aafrikas, kus elektroonikaseadmeid ei nähta sellena, mis need kunagi olid, vaid pigem sellena, milleks need on saanud.



Režissööri info

Biograafia
David on auhinnatud dokumentaalfilmitegija, muusik, poole kohaga filosoof ja täiskohaga lakkamatu mõtleja. Ta jõudis dokumentaalfilmide tegemise juurde tänu armastusele reisimise ja erinevate kultuuride vastu, olles rännanud läbi Australaasia, Euroopa, Lähis-Ida, Lõuna-Ameerika ja Aafrika.
David töötab, produtseerib ja rahastab oma projekte üldiselt üksi ning on eriliselt huvitatud kultuuriliste, humanitaarsete ja sotsiaalse õiguse teemade uurimisest.
Davidi esimene film “PNG Style” pärjati 2012. aastal parima dokumentaalfilmi auhinnaga Portobello Filmifestivalil Londonis. Film jälgib vaid seljakoti, videokaamera ja reisikitarriga varustatud Davidit kolmekuuse reisi vältel ümber Paapua Uus-Guinea.
David pöördus tagasi Paapua Uus-Guineasse 2011. aastal, et teha film “Bikbela Bagarap” (“Suur kahju”). See uurib ebaseaduslikku metsaraiet Paapua Uus-Guineas ja selle mõju kohalike põlisrahvaste kogukondadele ja keskkonnale. See film linastub praegu arvukatel festivalidel üle maailma, olles hiljuti võitnud publikuauhinna Kuala Lumpuri 2012. aasta Eco Film Festivalil Malaisias ning eripreemia 2012 Village Doc Festivalil Itaalias. “Bikbela Bagarap” on linastunud Austraalia ja Paapua Uus-Guinea televisioonis.
2012. aasta algul veetis David kolm kuud Ghanas, filmides ja monteerides “E-tühermaad”.
www.david-fedele.com

Espui

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 60 min
  • Režissöör: Anna Soldevilla
  • Originaalkeel: katalaani
  • Tootjamaa: Hispaania
  • Filmimispaik: Espui, Hispaania
  • Levitaja: PROMOFEST
    GENERAL PARDIÑAS 34, 1º, OFFICE 9
    28001 MADRID (SPAIN)
    info@promofest.org

Kuni buldooserite ja kraanade saabumiseni liikus elu Espuis rahulikult. Siis hakati sinna ehitama elamupiirkonda koos suusanõlvade ja golfiväljakutega. Sealsed elanikud said esimesena omal nahal tunda hispaania kinnisvaramulli lõhkemist. Käesolev dokumentaalfilm valmis12-aastase töö tulemusena.



Režissööri info

Anna Soldevila (snd Lleidas Hispaanias 12.12.1972) on kaitsnud 1999. aastal Barcelona Pompeu Fabra Ülikoolis kraadi ajakirjanduses. Seal osales ta ka mitmel loomingulise dokumentaalfilmi seminaril. Soldevila hakkas tööle monteerija ja kirjanikuna mitme telekanali juures (TV3, Cuatro, BTV, Canal Natura). 2000. aastal oli ta oma esimese lühifilmi “Balanç de Praga” kaaslavastajaks. Aasta hiljem läks ta Mehikosse tegema lühifilmi “La Caravana del color de la tierra". 2005. aastal valmis film "La pachamama es nuestra", mis võitis Hispaanias mitmeid auhindu (Docúpolis, Documanía of Canal Plus, Mutxamel). Hetkel töötab Soldevila vabakutselisena mitmete telekanalite juures.

Europaland: pilguheit Kameruni popkultuuri

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 30 min
  • Režissöör: Balz Andrea Alter
  • Tootjamaa: Kamerun, Šveits
  • Filmimispaik: Kamerun
  • Levitaja: Balz Andrea Alter
    balzandrea@bluewin.ch
“Europaland” arutleb noorte kamerunlaste Euroopa-kuvandi üle. Nende jaoks on Euroopa nii taevas kui maa ning kõrvalekalle Aafrika viletsusest. Film jälgib populaarsust koguvast kameruni reggae-muusikust Ottou Ottou André Rodriguest, kes viib vaataja teekonnale läbi sotsiaalsete kujundite, mis käsitlevad Euroopat kui valge mehe maad.

Režissööri info

Balz Andrea Alter (1980) elab ja töötab Zürichis. Ta nautis itaalia klassikalist kunstiõpet Liceo Antistico di Zurigo koolis ning teda kujundasid Baseli ja Zürichi ülikoolid, kus ta spetsialiseerus visuaalsele antropoloogiale, majandusteadusele ja religiooniantropoloogiale. Lisaks on ta üks Šveitsi Etnoloogiaühingu Audiovisuaalse Meedia Komitee kokkukutsujaist. 2000. aastast alates tegutseb ta kirjanikuna. Ta on avaldanud mitmeid näidendeid, sealhulgas koostöös Rodrigue Ottou, Noel Derneschi ja Lukas Bärfussiga. “Europaland” on tema esimene lühidokumentaal, mis on oluline osa tema magistritööst. Käesoleval hetkel tegutseb ta visuaalse entnograafia vallasTill Fästeri ja Peter I. Crawfordi juhendamise all.

Tundmatud kangelased

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 61 min
  • Režissöör: Mary Jimenez
  • Originaalkeel: prantsuse, araabia
  • Tootjamaa: Belgia
  • Filmimispaik: Belgia, Tuneesia
  • Levitaja: Wallonie Image Production
    Pôle Image de Liège, Bâtiment T
    36, Rue de Mulhouse
    B-4020 Liège, Belgium
Brüssel, Béguinage’i kirik: migrandid korraldavad oma dokumentide kättesaamiseks näljastreigi. Üks mees sureb. Tuneesia, Choucha laager Liibüa piiril: pagulased räägivad õudustest, mida nad kogesid Sahara kõrbe ületamisel põhja suundudes. Liège, pagulaste keskus: üks mees meenutab, kuidas ta ületas Vahemere sisekummi sees. Need on kolm näidet inimeste võitlusest ellujäämise nimel.



Režissööri info

Pärast arhitektidiplomi saamist tundis Mary rohkem huvi inimestega kohtumise ja lugude jutustamise vastu. Ta läks õppima filmiproduktsiooni INSASis, Belgias. Ta on õpetanud filmiproduktsiooni Kuubal, Šveitsis ja Belgias. Tema filmid - nii mängufilmid kui dokumentaalid - on osutunud valituks arvukatele festivalidele, nt Manheim Figuera da Foz, Montreal, San Sebastian, Toronto, Berlin-forum, Barcelona, Taiwan, Rooma, Cinema du Réel. Tema esimene mängufilm “Piano Bar” võitis Prantsusmaal Art-house Cinema auhinna; “Up in the Air” võitis parima režissööri auhinna Barcelona Filmifestivalil; “Loco Lucho” sai eripreemia Taiwani festivalil; “La Position du Lion couché võitis Prix Interculturalité festivalil Filmer a tout Prix.

Sigade toitmine

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 5 min
  • Režissöör: Peter I. Crawford
  • Originaalkeel: aiwoo
  • Tootjamaa: Taani
  • Filmimispaik: Reefi saared, Saalomoni saared
  • Levitaja: Intervention Press
    P.O. Box 5020, DK-8100 Aarhus,
    Taani
    info@intervention.dk
Mõningates Vaikse ookeani kultuurides, eriti Melaneesias, on siga kõige olulisem kodustatud loom. Siga kasutatakse peamiselt tseremoniaalsetel eesmärkidel: näiteks matustel, pulmades ning initsieerimispidustusel. Seetõttu näitavad Reefi saartest rääkiva pikaajalise projekti „Reef Islands Ethnographic Film Project“ raames tehtud filmidest mitmed sigade tapmist sääraste sündmuste ajal, jättes mõnevõrra häiriva mulje inimeste ja loomade vahelistest suhetest, eriti publikule, kes on harjunud nägema liha ainut poodides pakendisse mässituna. Käesolevas lühifilmis lähevad ema ja isa koos oma väikese pojaga sigu toitma, andes nii edasi täiesti teistsugust inimeste ja loomade vahelist suhet, mida iseloomustab õrnus, hoolivus ja armastus, ning näidates, kuidas lapsed õpivad loomade, looduse ja tehnoloogia tunnetamise kaudu.











Režissööri info
Peter I. Crawford (snd 1955. aastal Suubritannias Newcastle-upon-Tyne’s) on sotsiaalantropoloog, filmitegija ja publitsist. Ta on alates 1970ndatest olnud Põhjamaade Antrolopoogilise Filmi Assotsiatsiooni aktiivne liige. Ta on kirjutanud visuaalse antropoloogia ja etnograafilise filmi loomisest ning tal on suured kogemused eelmainitu teoreetilise ja praktilise poole õpetamisel. Hetkel on ta visuaalse antropoloogia õppejõud Tromsø Ülikoolis Norras ning külalisõppejõud Berliini Vabaülikoolis. Peter I. Crawford on koos Jens Pinholtiga Aarhusi Ülikoolist juhtinud Reefi saarte projekti alates 1994. aastast ning on 1994., 1996., 2000., 2005. ja 2010. aastal filmitud materjali põhjal tootnud hulgaliselt etnograafilisi filme. Tema kirjastus Intervention Press (www.intervention.dk) on avaldanud mitmeid raamatuid antropoloogiast ja visuaalsest antropoloogiast. Peter I. Crawfordi elab Taanis Aarhusis.

Filmograafia:
(Director) Tuo Dolphins (with Rolf Scott & Jens Pinholt), SOT Film (Bergen) & Intervention Press (Aarhus), 23 mins., released for distribution 2006.
(Director) Alfred Melotu – The Funeral of a Paramount Chief (with Rolf Scott, T. Tollefsen and Jens Pinholt), SOT Film (Bergen) & Intervention Press (Aarhus), 44 mins. 2002. Released for distribution 2006.
(Producer), Basketball is life. Intervention Consult, Aarhus and ES-Film in Stockholm. 17 mins., 2004.
(Director) Reef Rushes I, Age-set rituals on Fenualoa, (with Rolf Scott, T. Tollefsen and Jens Pinholt), Intervention Press, Aarhus, 88 mins., 2010.
(Director) Reef Rushes II, Age-set rituals on Fenualoa, (with Rolf Scott, T. Tollefsen and Jens Pinholt), Intervention Press, Aarhus, 63 mins., 2010.
(Director) Reef Rushes III, Age-set rituals, music, and dance on Nifiloli, (with Rolf Scott, T. Tollefsen and Jens Pinholt), Intervention Press, Aarhus, 47 mins., 2010.
(Director) Fidim pikpik, (with Rolf Scott & Jens Pinholt), Intervention Press (Aarhus), 5 mins., released for distribution 2012.
(Director/Co-director), 14 short films on Children’s life in the Reef Islands, Solomon Islands UNESCO box (educational material), Ethnographic Department, Moesgaard Museum, 2012.


Halabja – kadunud lapsed

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 72 min
  • Režissöör: Akram Hidou
  • Originaalkeel: kurdi
  • Tootjamaa: Saksamaa, Iraagi Kurdistan
  • Filmimispaik: Iraagi Kurdistan
  • Levitaja: Akram Hidou
    Reinickendorfer Str.118
    13347 Berlin
    Saksamaa
    Email: ahidou@yahoo.de
    info@artistikfilm.com
    www.halabja-film.com

Ali läheb Halabja surnuaiale Iraagi Kurdistanis ning seisab vaikides hauakivi ees, millele on kirjutatud üks nimi. Tema nimi.
Ali naaseb pärast 21 Iraanis veedetud aastat tagasi oma kodulinna Halabjasse Iraagi Kurdistanis, et otsida üles oma kadunud perekond. Viis perekonda loodab, et ta on hoopis nende kadunud laps. Nende seas on ka algkooliõpetaja ja kunstnik Fakhradin, kes kaotas 1998. aastal Saddam Hussein korraldatud Halabja gaasirünnakus viis last. Kaks neist jäid kaduma Iraanis... Kas Ali on nende kadunud laps?



Režissööri info

Biograafia:
Akram Hidou sündis 1973. aastal Serê Kaniyês Süüria Kurdistanis. Pärast ülikooli lõpetamist Latakias, kus ta õppis terviseteadust, lahkus ta 1995. aastal poliitilistel põhjustel koos perekonnaga Saksamaale.
1999. aastal alustas ta ajaloo ja poliitika õpingutega Hannoveri Ülikoolis, kuid otsustas seejärel alustada karjääri arvutigraafiku-kujundajana. Akram Hidou lõpetas filmirežii õpingud 2009. aastal Ruhri Kunstiakadeemias. Ta elab Berliinis ning töötab sõltumatu režissööri, operaatori ja produtsendina. „HALABJA- the lost children“ on Akram Hidou esimene täispikk film.

Filmograafia:
Director:
"HALABJA - the lost children" HD, 2011 (first long film)
"Déjà-vu" Beta SP, 2004 (short film)
"Ubi bene ibi patria" DVCAM, 2001 (short film)
Photography:
"HALABJA - the lost children" HD, 2011 (long film)
"Der Kreis" HD, 2009 (short film)
"Kidnapped Factory" Super 16 mm, 2009 (short film)
"Ronî" HD, 2008 (short film)
"Axîn" HD, 2006 (long film)
"Ubi bene ibi patria" DVCAM, 2001 (short film)

Näljased meeled

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 87
  • Režissöör: Beatrix Schwehm
  • Originaalkeel: bengali, somaali, swahili, mongoli, inglise
  • Tootjamaa: Saksamaa
  • Filmimispaik: Bangladesh, Keenia, Mongoolia
  • Levitaja: Trifilm GmbH
    Am Dobben 105
    28203 Bremen
    Tel: +49 (0) 421 - 89780887
    mobil: +49 (0) 1522 - 8900550
    email: beatrix.schwehm@trifilm.de
Film maailma rändraamatukogudest.
Bengalist pärit arhitekt ehitab laevraamatukogusid, mis võimaldavad toimetada raamatuid inimesteni isegi vihmaperioodil. Mongoolia lasteraamatute autor pakib igal suvel kokku kaks kastitäit raamatuid, et kaugete piirkondade lastel oleks midagi lugeda. Keenia raamatukogulane juhib kaamelikaravane, mis veavad raamatukaste Somaalia piiril elavatele rändhõimudele. Need inimesed suudavad läbida pikki vahemaid hoolimata kuumusest, tuulest, vihmast või lumest.
Käesolev film on road-movie kirjandusearmastusest ja austusest piiritlemata teadmise vastu.



Režissööri info

Biograafia:
Beatrix Schwehm sündis 1958. aastal Saksamaal Allgäus. Ta teeb dokumentaalfilme ning töötab ülikoolis filmiesteetika ja filmiajaloo õppejõuna. Alates 2001. aastast töötab ta Saksamaal Bremenis filmide tootmisega tegelevas ettevõttes trifilm GmbH produtsendi, juhi ja režissöörina.
Beatrix Schwehmi huvitavad erinevad elulised lood, mis toovad välja seosed sotsiaalsete ja poliitiliste teemade vahel ning kõigutavad üldlevinud seisukohti.
2005. aastal töötas ta Hamburgi HFBK kunstiülikoolis ning Hamburgi Ülikooli Kultuuri ja meedia osakonnas.
Aastatel 1993–1999 töötas Beatrix Schwehm telekanalite RB, WDR ja ARTE teatri- ja muusikaetenduste teemaliste telesaadete kaasrežissööri ja teise režissöörina.

Filmograafia (valik):
2012 Hungry Minds, 87 min, documentary
2009 Art Can Entertain 45 min, Portrait of Doris Dörrie
2007 Luise – A German Muslim, 52 min, documentary
2005 The Swaying of Things, 80 min, documentary
2004 Third Half, 58 min, documentary
1999 The Children from Bulldogs Bank, 60 min, documentary
1992 Mit Brennender Vernunft, 20 min, film essay

Teksad ja marto

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 52 min
  • Režissöör: Clio Sozzani, Claudia Palazzi
  • Originaalkeel: amhari, oromo
  • Tootjamaa: Itaalia
  • Filmimispaik: Etioopa, Itaalia
  • Levitaja: Suttvuess
    Via Sannio 61 Rome
    production@suttvuess.it
Käesolev film räägib noorest Etioopa karjusest, kes põgeneb korraldatud abielu eest, et viia ellu oma unistus. Ta on pealtnäha tavaline tudeng, kes on valmis leidma tasakaalu oma hõimu riietuse ja haritud meheks saamise unistuse vahel.
Roba on pärit kaugest Etioopia karjuskülast. Karrayu klanni kuuluv noormees kasvas üles karjuste ja kaamelite seas. Roba eluteed on sünnihetkest alates määranud traditsioonid.
Tahe juhib teda läbi uskumatute sündmuste – põgenemine korraldatud abielu eest, perekonnasisene vihkamine, noore „võitleja“ sisemised kahtlused, äraleppimise lootus, hävituslik põud Karrayu maa-aladel, linnaelu üksindus, ootamatu rännak Itaaliasse, venna surm etnilises konfliktis ning suure unistuse, kõrghariduse omandamise täitumine.
„Jeans ja Martó“ paljastab, kui keerukas on „uue aastatuhande Etioopia“, kus on vastuolus modernsus ja traditsioonid, maa- ja linnaelu ning noored ja vanad, kellel on raskusi kohanemisel kiirete muutustega. Roba ainulaadne ja kindel vaatepunkt võimaldab näha uue nurga alt üliolulist teemat: kuidas võiks traditsioonid ja modernsus parema tuleviku loomise nimel koostööd teha.



Režissööri info
Clio Sozzani on antropoloog ja filmitegija. Alates 2005. aastast on ta töötanud arenguprojektidega Aafrikas (peamiselt Etioopias ja Senegalis), filmitegijana erinevate rahvusvaheliste tootjaettevõtete ning mittetulundusühingute juures. Muuhulgas on ta lavastanud telesarja „Moto for Peace“ (näidati 2006. aastal Itaalias kanalil Fox); vaesuse vastu võitleva organisatsioon COOPI jaoks filmi „Toward a Better Life“; filmi „The stories of Mantgebush and Ashenafi“ (2008), filmi „Development Experience Association“(2009);  Itaalia välisministeeriumi jaoks filmid „CinemArena in Ethiopia“ (2009) ja „CinemArena in Senegal“ (2010); Region Lazio ja Agensporti jaoks filmi „Come2Play in Ethiopia“ (2010). Clio Sozzani on koos Claudia Palazziga lavastanud kaks 26-minutilist dokumentaalfilmi „In Benito’s Land“ ja „Memories from Crespi d’Adda“, mida näidati mitmetel rahvusvahelistel filmifestivalidel (Leipzigi, Rooma, Veneetsia).

Claudia Palazzi on sotsioloog ja filmitegija. Karjääri alustas ta lavastades koos Clio Sozzaniga kaks dokumentaalfilmi („In Benito’s Land. Predappio“ ja „Memories of Crespi d’Adda“), mis valiti rahvusvahelistele filmifestivalidele. 2006. ja 2007. aastal kirjutas ta stsenaariumeid erinevatele rahvusvahelistele tootjaettevõtetele ning töötas filme tootvate ettevõtete juures, peamiselt ettevõtted Lucky Red ning Janus International. 2008. aastal kirjutas ta telesarja jaoks dokumentaalfilmid „Erotika Italiana“ ja „Addiction“, mida näidata kanalil Cult 131 (Fox Channels). Viimased kaks aastat on ta töötanud ettevõttes Endemol production ning loonud telesarju peamiste üleriiklike telekanalite, nagu Italia 1 ja Rai 2, jaoks.

FIlmograafia:
“Nella Terra di Benito. Predappio”. 2006. Palazzi, Sozzani
“Memorie di Crespi d’Adda. Passato riemerso”. 2006. Palazzi, Sozzani
“Moto for Peace”. 2006. Clio Sozzani
“Brick Making and Food Conservation in Kenya”. 2006. Clio Sozzani
“Ma la Femmina…” 2006. Palazzi, Sozzani
“Kenyan Acrobats”. 2007. Clio Sozzani
“Toward a Better Life. The stories of Mantgebush and Ashenafi”. 2008. Clio Sozzani
“Erotika Italiana”. 2008. Claudia Palazzi
“Development Experience Association”. 2009. Clio Sozzani
“CinemArena in Ethiopia”. 2009. Clio Sozzani.
“Addiction”. 2009. Claudia Palazzi
“Come2Play in Ethiopia”. 2010. Clio Sozzani
“CinemArena in Senegal”. 2010. Clio Sozzani

“Solo per amore”. 2011. Claudia Palazzi. Rai 2
“Tamarreide”. 2011. Claudia Palazzi. Italia 1
“Bafut”. 2012. Clio Sozzani. Association for Cardiopathic Children
“Milan in the Belle Epoque 3D” 2012. Clio Sozzani. Milan by Heart 
Slow Food web documentary.2012. Palazzi and Sozzani


Jo Joko

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 61 min
  • Režissöör: Daisuke Bundo
  • Originaalkeel: baka
  • Tootjamaa: Jaapan
  • Filmimispaik: Kamerun
  • Levitaja: Daisuke Bundo
    daisuke.bundo@gmail.com
Film räägib kütt-korilastest või pigem nende toitumistavadest. Nad kütivad ümbritsevast loodusest, mida võimalik, ning seejärel jagavad seda söömisel. Kameruni troopilistest vihmametsades järgib Baka etniline grupp oma traditsioonilist kultuuri. Nende keeles on toit jo ja hea, ükskõik mis astmes, joko. Käesolev film on antropoloogiline tegevust jälgiv film, mille ainuke eesmärk on jäädvustada metsarahva toidukordi.



Režissööri info

Daisuke Bundo sündis 1972. aastal Osakas, Jaapanis ning hetkel on ta kaasprofessor Shinshu Ülikoolis. Ta on Kamerunis Bakade juures teinud välitöid alates 1996. aastast ning filmide tegemisega alustas 2002. aastal. „Wo a bele“ oli tema esimene film. Seda näidati 2005. aastal Jaapani televisioonis ning 2006. aastal Pariisi „Cinema du Réel“ ja Moskva „Mediating Camera“ rahvusvahelistel filmifestivalidel. „Jengi“ on Daisuke Bundo teine film. 2008. aastal  valiti see 9. Göttingeni rahvusvahelisele filmifestivalile. „Jo joko“ on Daisuke Bundo kolmas film. Selle 40-minutilist versiooni näidati 2012. aasta veebruaris Tokyos Jaapanis Yebisu rahvusvahelisel kunsti- ja alternatiivse visuaalkunsti festivalil.

Hüpe

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 81 min
  • Režissöör: Jouko Aaltonen
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Soome
  • Filmimispaik: Soome, India
  • Levitaja: Illume Ltd.
    Palkkatilankatu 7 B
    00240 Helsinki
    Puh. (09) 148 1489
    illume@illume.fi

“Hüpe” on film jüngrist ja tema gurust ning nende valikutest teekonnal Jumalale alistumise poole. Film on nii seiklusrännak rahvusvahelisse ja vastuolulisse Hare Krishna liikumisse kui ka film religioossest kogemusest üldises mõttes. Film jälgib soome trammijuhti ja jüngrit Keshava Madhava Das’i ning ta guru Guru Radhanath Swami, kes elab Indias ja on liikumise üks karismaatilisemaid juhte. Varem oli Keshava üksildane poiss Kenneth, kes nägi pealt oma vanaisa surma. Keshava guru Radhanath Swami on Ameerika väikelinnast pärit poiss Richie, keda nüüd austatakse kui elavat pühakut. Käesolev film jälgib enneolematult lähedalt Keshava arengut kahe aasta jooksul, kui ta seisab vastamisi katsumusega sobitada oma eraelu nõudliku religiooni kutsumusega. Samal ajal uurib film guru suhteid edasipüüdliku jüngriga ning guru isiklikke ja vaimseid muresid. Keshava ja Radhanath Swami teekonda järgides on võimalik heita pilk maailma ühele põnevamale religioonile.


Režissööri info
Jouko Aaltonen (1956) on lavastanud mitmeid dokumentaalfilme Siberi taigast New Delhi diplomaatiliste ringkondadeni. 2006. aastal linastus tema täispikk dokumentaalfilm „Revolution“, mis kogus rekordarvu vaatajaid ja sai dokumentaalfilmi kategoorias Soome rahvusliku filmiauhinna Jussi. Jouko Aaltonen on ka populaarne lektor ja filmindusõpikute autor. Ta lõpetas 1984. aastal Helsingi Kunsti ja Disaini Kõrgkooli filmiosakonna. 2007. aastal omandas ta Soome dokumentaalfilmidest rääkiva doktoritöö eduka kaitsmise järel doktorikraadi. Jouko Aaltoneni viimaste filmide hulka kuuluvad: Punksters & Youngsters (2008), Four Lives on Seven Seas (2007), Revolution (2006), Life Saver (2005), Ambassadors (2004).

Films:
Leap (2012)
Battle for the City (2011)
Punksters & Youngsters (2008 )
Four lives on the seven seas (2007)
Revolution (2006)
Life saver (2005)
Ambassadors (2003)
Kusum (2000)
Two Roads (1999)
Constructing and destroying (1998)
Kilometreittäin työtä (1997)
In the arms of Buddha and the Drum (1997)
Shining lights (1996)
Kuninkaan matkassa (1996)
Return to Taiga (1994)
Five days on Ox Road (1994)
Venetian etude (1993)
Taiga Nomads III (1992)
Taiga Nomads II (1992)
Taiga Nomads I (1992)
Flight over Gulf of Finland (1990)

Ennast vaadates - Babaluda luda

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 33 min
  • Režissöör: Andrei Leaha
  • Originaalkeel: rumeenia
  • Tootjamaa: Rumeenia
  • Filmimispaik: Rumeenia
  • Levitaja: Mihai Andrei Leaha
    tribafilm@gmail.com
Antud film on katse panna küsimärgi alla moodused, kuidas luuakse visuaalne narratiiv, kui kasutatakse meetodit, millega saadakse tagasisidet. Babaluda pidustustest osa võtnud inimeste (nii noorte esinejate kui ka vanemate) tagaside osutus äärmiselt oluliseks aru saamaks, kuidas olid pidustused visuaalse etnograafi poolt jäädvutatud. Suurtes gruppides ja suurtes linastusruumides, kuid ka väikestes gruppides ja eramajades korraldatud jagatud visuaalset etnograafiat lindistades üritab film eksperimenteeridamoodustega, kuidas luuakse jälgitavat jägides visuaalset narratiivi.



Režissööri info
Mihai Andrei Leaha omandas doktorikraadi Babes-Bolyai Ülikoolist Cluj-Napocast. Ta on õppinud humanitaaria valdkonnas mitut distipliini. Tal on bakalaureusekraad võrdlevas kirjanduses ja inglise keeles, magistrikraad multikultuursuses ja teine magistrikraad Teatri-ja meedia osakonnast samast Babes-Bolyai Ülikoolist. Ta on ühingu Orma Sodalitas Anthropologica liige ja sõltumatu dokumentaalfilmide tootjaettevõtte Triba Film juht. Mihai Andrei Leaha on avaldaminu mitu uuringut visuaalse antropoloogia ja etnograafilise filmi valdkonnas, pearõhuga metodoloogial ja representatsiooni küsimustel. Lisaks on tal suur huvi kalendritähtpäevadele keskenduva etnoloogia ja juttude vestmise vastu. MihaiAndrei Leaha on lavastatud mitu auhindadega pärjatud lühifilmi ning ühe täispika filmi.

Masi seadus

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 14 min
  • Režissöör: Aaro Hazak, Adam Jacobi Møller
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Lõuna-Aafrika Vabariik
  • Filmimispaik: Masiphumelele, Lõuna-Aafrika Vabariik
  • Levitaja: Aaro Hazak, Adam Jacobi Møller
    aarohazak@yahoo.com
Masiphumelele ehk Masi on Kaplinna lähedal asuv peamiselt mustanahalise elanikkonnaga elamurajoon, kus suur kuritegevus ja politseiabi vähene kättesaadavus on tekitanud vajaduse kogukonna-poolsete täeindavate turvameetmete järele. Antud film näitab, kuidas Bambanani ja Street Committee vabatahtlikud liikumised Masis kuritegevuse vastu võitlevad.



Režissööri info

Aaro Hazak (1978, Eesti) on võtnud osa filmiteemalistest kursustest Balti Filmi- ja Meediakoolis (Eestis), EICTV-s (Kuubal) ja Barefoot Workshopsi juures (Lõuna-Aafrika Vabariigis). Hazak on lavastanud kolm lühifilmi ("Distinct", Eesti, 2009; "Expirium", Eesti, 2009; "Architect", Eesti, 2009  ja kaks dokumentaalfilmi ("El Burrito", Kuuba, 2009; "Masi's Law", Lõuna-Aafrika Vabariik, 2012).

Adam Jacobi Møller (snd 1977 Taanis) on olnud seotud mittetulundusühingutega ja humanitaartööga Afganistanis, Sudaanis, Nepalis ja teistes riikides. Ta on õppinud dokumentaalfilmide loomist Barefoot Workshopsi juures.
"Masi's Law" on Adam Jacobi Mølleri esimene film ning ta töötab Lõuna-Aafrikas oma teise dokumentaalfilmi kallal.

Miramen

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 22 min
  • Režissöör: Khristine Gillard, Marco Rebuttini
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Belgia
  • Filmimispaik: Camargue saar
  • Levitaja: GSARA
    Sandra Demal
    26, rue du marteau
    1210 Bruxelles
    Belgia
Camargue on saar, mis nõuab elanikult saarega üheks saamist. Maa ja vee vahele jääv maailm on paik, kus kohtuvad jõgi, meri ja laguunid. See on maailm täis karjuste, kalurite ja sooküttide žeste. Žeste, mis on kirjutatud kehadesse ja maastikku.
Just seal ärkab koletis.



Režissööri info
Khristine Gillard on Brüsselis asuva Super 8mm/16mm filmide teadus- ja ilmutuslabori LABO asutajaliige. Ta on kasutanud heli ja pilti installatsioonides, nagu keha metamorfoosist rääkivas „Le Matin des eaux“ (16mm loop, heli AGFi poolt) ning projektsioonides nagu „Destra o Sinistra“ (koostöös LABO-ga) ja „Without blinking“ (koostöös Prairie Calmeliga). Khristine Gillard on dokfilmi „Des Hommes“ (2008) autor ning hetkel töötab ta Nicaraguas vulkaanilisel saarel oma järgmise täispika dokumentaalfilmiga „Cochihza“.

Marco Rebuttini on kirglik mägironija. Marco Rebuttini on töötanud mitme telesaate juures
ning täiustanud teatrietenduste ja mängufilmide jäädvustamise meetodeid. Marco on fotograaf, operaator ning rändur, kes jagab igapäevaelus nähtut alates 1991. aastast: kujutletava Patagoonia pildid, Nepali meeküttide portreed, Ladina-Ameerika vulkaanid… Hiljuti tegi ta Argentina taimestiku hävimisest rääkiva fotoseeria „Le Temps“ ning hetkel töötab ta lavatöölistest kõneleva fotoprojektiga „Les mains sales“. “Miramen” on tema esimene film.

Viis nostalgiale

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 30 min
  • Režissöör: Maria Kivirand, Robi Uppin
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti
  • Filmimispaik: Eesti
  • Levitaja: Maria Kivirand, Black Plastic Media Productions,
    Baltic Film and Media School
    maria@blackplastic.ee

Portreefilm viib vaataja Võrumaa väikekülla, kus pensionär Kati ja tema naaber Anneli koos oma päevi õhtusse veeretavad. Lugu räägib nende omavahelistest suhetest ning eluaegsest sõprusest, mis kohati on väga keevaline, kuid samas siiski soe ja siiras. Maagiline talvine atmosfäär, vaikus, nostalgia ja üksindus, mis nende igapäevast elu tegelikult ümbritseb, avab vaatajale ukse isemoodi poeetilisse maailma.



Režissööri info
Robi Uppin sündis 1978. aastal Tallinnas ning kolis kümneaastaselt Rootsi. Seal hakkasid talle huvi pakkuma filmid, telerimängud ja elektrooniline muusika. 2005. aastal läks ta Jaapanisse Tokyosse, et õppida sealset keelt ja kultuuri. 2006. aastal alustas ta õpingutega Balti Filmi- ja Meediakoolis audiovisuaalse meedia erialal. Robi Uppini lõputöö oli lühiulmefilm „Rändajad“. 2011. aastal jätkas ta õpinguid BFM-is televisiooni/dokumentaalfilmi magistriõppes. Õpingute jooksul on ta olnud lavastajaks ning teinud helikujundust mitmele lühidokumentaalile ja ulmefilmile. Lisaks teeb ta sageli helikujundust filmidele ning loob elektroonilist muusikat. „Viis nostalgiale“ on tema lõputöö.

Filmograafia (režissöörina):
2008 - lühidokumentaal "50 Meters From The Rails"
2010 - lühidokumentaal "Rändaja"
2011 - lühidokumentaal "Linnatundra
2012 - lühidokumentaal "Viis nostalgiale"

Maria Kivirand sündis 1986. aastal Tallinnas. Õppinud keskkoolis muusikat ja teatrit, tekkis ka huvi filmitegemist õppida. 2005. aastal läks ta Hispaaniasse õppima keelt ja kultuuri. 2006 naasis Eestisse, et asuda õppima Balti Filmi- ja Meediakooli bakalaureuseõppesse audiovisuaalse meedia erialale, praegu õpib ta magistriõppes televisiooni/dokumentaalfilmi erialal. Ta on produtseerinud, lavastanud ja monteerinud mitmeid lühidokumentaale ja ulmefilme. „Viis nostalgiale“ on tema lõputöö.

Filmograafia (režissöörina}.:
2008 - lühidokumentaal "Wheel of Time"
2011 - lühidokumentaal "Urban Tundra"
2012 - lühidokumentaal "Õpetaja lugu"
2012 - lühidokumentaal "Viis nostalgiale"

Rohkem kui jäätis – Wong Kwong

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 13 min
  • Režissöör: Riley Leung
  • Originaalkeel: kantoni
  • Tootjamaa: Hongkong
  • Filmimispaik: Hongkong
  • Levitaja: Riley Leung
    redd.rileyx@gmail.com
Film räägib Onu Jäätisest, 90-aastasest vanahärrast, kes jagab igapäevaselt klientidele oma kogemusi ja ilmutab vaimset kangust. Ta esindab vana Hongkongi hinge ning on tänapäeva noortele eeskujuks.



Režissööri info
Riley Leung on sündinud 1990. aastal. Ta on neljanda aasta tudeng Hongkongi Avatud Ülikoolis. Rahvusvahelisel lühifilmidefestivalil Freshwave võitis tema esimene lühiulmefilm „Remains“ parima stsenaariumi auhinna. Esimese dokumentaalfilmi „More than ice-cream Wong Kwong“ lavastas Riley Leung teisel õppeaastal ning sellele omistati 2012. aastal Taipei rahvusvahelisel digitaalsisu võistlusel Silver auhind.

Tähed sõrmede otsas

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 52 min
  • Režissöör: Giuseppe Carrieri
  • Originaalkeel: oriya
  • Tootjamaa: Itaalia
  • Filmimispaik: India
  • Levitaja: Natia Docufilm, giuseppecarrieri@natiadocufilm.com
Mõningates India kaugemates hõimukülades süttivad kohalike peade kohal esimesed lambipirnid. Mõne jaoks on see suur revolutsioon. Paljud teised aga tahaksid pimedat tagasi. Indias Kuraputi metsa hõimualal on piirkondi, kus alles nüüd on elekter hakanud valgustama õlghütte ja mudast katuseid. Noorte reaktsioon on entusiastlik, nad loodavad paremat tulevikku. Kogukonna vanemad liikmed aga jäävad pimedusele truuks ja jätavad õhtuti oma majade uksed lahti, et kuu- ja tähevalgus sisse pääseks. Nad ei tea, mida modernsusega peale hakata
.


Režissööri info

Giuseppe Carrieri sündis 28.aprillil 1985 Itaalias Napolis. Talle meeldib jälgida me endi kõrval elavat kaduvat inimkonda ning sellele värvust anda. Carrieri esimene lühifilm ‘Dust’, mis filmiti Kolkatas, Indias, valmis igasuguse eelarveta ning pälvis mitmeid auhindu rahvusvahelistelt konkurssidelt. “The Alphabet of the River” on Carrieri esimene dokumentaalfilm. Unistused ja varemed on tema filmide peamiseks materjaliks.

Talvevalgus

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 25 min
  • Režissöör: Skule Eriksen
  • Originaalkeel: norra
  • Tootjamaa: Norra
  • Filmimispaik: Lofoodi saared
  • Levitaja: Lisbeth Dreyer
    Nedre Nattland 15
    5099 Bergen
    Norway
    lisbeth.dreyer@gmail.com
“Talvevalgus” on film Lofoodi saartelt Norras põhja polaarjoonest põhja pool. Pärast nädalaid kestvat vähese valgusega sügist vajub päike horisondi taha ja püsib seal kogu talve. Aga sel pea olematul valgusel on oma peen ilu, mis langeb nii inimeste igapäevaelule kui ka unikaalsele arktilisele maastikule. See film on poeetiline ja rütmiline, temas on väga vähe dialoogi.



Režissööri info

Skule Eriksen on tegutsenud filmimaailmas 35 aastat. Ta on teinud dokumentaal- ja lühifilme ning on töötanud monteerijana täispikkades filmides, reklaamides ja dokumentaalfilmides. Paljud tema filmid on loodusest ja inimeste suhtest loodusega. Oma viimastes filmides “Fjord” ja “Winter Light” proovib ta esitada väljakutse viisile, kuidas on olnud tavaks portreteerida loodust filmides.

Filmograafia (valik):

Mo Sami Valdet (Samimaa võtmine) dokumentaalfilm - (Peaauhind, Oberhausen, 1984, Grand Prix Kuldne Draakon, Krakow, 1984, Publiku auhind, Norra Lühifilmide Festival, 1984)
Trollskogen (Maagiline mets), 1986 (laste lühimängufilm)
Slakteren (Lihunik), 1989 (laste lühimängufilm)
Sak 216 B (Juhtum 216 B), (dokumentaalfilm), 1998, (Terje Vigen’i auhind, Norra Lühifilmide Festival, 1998)
Fattighuset (Vaeste maja), (Teledokumentaal), 2001
Kriss (Teledokumentaal), 2003
Siste sommer på Hekkingen (Viimane suvi Hekkingenis), (Teledokumentaal), 2007
Fjord, 2009


Kui vaimud ratsutavad

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 28 min
  • Režissöör: Itsushi Kawase
  • Originaalkeel: amhari keel
  • Tootjamaa: Jaapan
  • Filmimispaik: Gondar, Etioopia
  • Levitaja: Itsushi Kawase
    kawaseon@gmail.com
Zar on laialt levinud religioosne tava Ida-Aafrikas ja Kesk-Idas. Etioopias Gondaris  nimetatakse Zari vaimu meediumi poolt üle võetud keha “Zari hobuseks”. Selles mõistes võib vaimu ülevõtmist võtta kui hinge, mis ratsutab meediumi kehal. Tseremoniaalne asupaik tuleb “üles soojendada” tantsu, muusika ja erinevate lõhnade abil, et äratada vaimude jõud. Vaimu ülevõtmine haarab pea meelelised ülemtoonid. Film portreteerib üht naist, kes pühendab oma elu Zari vaimudele ja avastab meelelise vastastoime enda ja erinevate vaimude vahel, sealhulgas Seyfou Tchengar, kellest räägitakse kui ühest selle regiooni vägevaimast vaimust.



Režissööri info

Doktor Itsushi Kawase, filmitegija, antropoloog ja Buddha munk, on sündinud Gifus, Jaapanis. 2001. aastal alustas ta pikaajalist antropoloogilist uurimistööd Põhja-Etioopia ülikoolis Aasia ja Aafrika kultuuriõppes pärimuslauljatest, kes on tuntud nime all Azmari ja Lalibala. Samas koolis omandas ta magistri- ja doktorikraadi. Ta on avaldanud mitmeid dokumentaalfilme (www.itsushikawase.com), sealhulgas “When Spirits Ride Their Horses” (2012), auhindu võitnud “Room 11, Ethiopia Hotel” (2007), samuti on ta  avaldaldanud artikleid nimetatud pärimuslauljate sotsiaalsest rollist ja nende esinemistest. Lisaks on ta uurinud antropoloogiliste teadmiste edastamise väljavaateid ja väljakutseid, olles pidevalt ekraanil, ning aeg-ajalt arutledes erinevate inimestega nendel teemadel oma filmides. Aastad 2010-2012 veetis ta Manchesteri Ülikoolis Visuaalantropoloogia Granada Keskuses, õppides järeldoktorantuuris. Samuti oli ta seotud SoundImageCulture (SIC) grupiga Brüsselis, kus 2011. aastal osales ta juhendajana. Hetkel on ta visuaalantropoloogia dotsent Jaapani Rahvuslikus Etnoloogia Muuseumis ja Visuaalantropoloogia Komisjoni juhatuse liige (IUAES).
Veebileht: 　www.itsushikawase.com

Mr Coperthwaite: elu Maine’i metsades

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 83 min
  • Režissöör: Anna Grimshaw
  • Originaalkeel: inglise
  • Tootjamaa: Ameerika Ühendriigid
  • Filmimispaik: Maine, Ameerika Ühendriigid
  • Levitaja: Anna Grimshaw
    Institute of the Liberal Arts
    Emory University
    Atlanta, GA 30322
    Ameerika Ühendriigid
    agrimsh@emory.edu
1960. aastal ostis Bill Coperthwaite 300 aakrit kõnnumaad Maine’i osariigis Machiasportis. Saanud innustust Emily Dickinsoni luulest ning Scott ja Helen Nearingu „Tagasi maale“ liikumisest, pühendus Bill Coperthwaite enda sõnul „käsitsi tehtud elule“. Viimased viiskümmend aastat on Bill Coperthwaite elanud ja töötanud metsas. Ta ehitab yurte ning valmistab lusikaid, kausse ja toole.



Režissööri info
Anna Grimshaw on antrolopoog ja filmitegija. Ta on teinud arvukalt dokumentaalfilme Põhja-Inglismaal, sealhulgas filmi Mr Wade (2003). Tema videoprojekt “Material Woman”, koostöös Elspeth Oweniga, valmis 2005. aastal. Anna Grimshaw on raamatu “The Ethnographer’s Eye: Ways of Seeing in Modern Anthropology” (2001) autor ning raamatu “Observational Cinema: Anthropology, Film and the Exploration of Social Life” (2009) kaasautor (koos Amanda Ravetziga).

Küberkohvik kõrgustes

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 28 min
  • Režissöör: Tanel Saimre
  • Originaalkeel: inglise, nepaali
  • Tootjamaa: Norra
  • Filmimispaik: Nepaal
  • Levitaja: Tanel Saimre
    tanel.saimre@gmail.com
Internet ja telekommunikatsioon on maailma hõivanud sellise määrani, et see pole enam imeline. Me peame seda enesest mõistetavaks, et saame planeedi teisel poolel olevate inimeste ja masinatega ühnedust võtta. Kuidas aga selline tehnoloogia kohandab end Nepaali mägikülas, ja kuidas kohandab end sellele mägiküla?„The High Cybercafe" (“Küberkohvik kõrgustes”) kujutab kahe noore nepaallase elu, kes töötavad Namche Bazaar’i küberkohvikus, mis asub Mount Everestini viival rajal. Me näeme nende tööpäeva ning teeme reisi kohaliku algkooli arvutitundi. Oleme muutuse tunnistajaks just sel hetkel, mil see aset leiab.



Režissööri info

Tanel Saimre (35) on Eesti päritolu arheoloogia ja visuaalantropoloogia taustaga uurija (arheoloogia magistrikraad Tartu Ülikoolist, magistrikraad visuaalantropoloogias Tromsø Ülikoolist).Ta huvitub materiaalsest kultuurist, eelkõige just inimeksistentsi tehnoloogilisest aspektist. Ta on töötanud arheoloogina, teinud filme, olnud tarkvaraarendajana ning teinud palju muudki.

Minu hääl

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 42 min
  • Režissöör: Monica Lăzurean-Gorgan, Andrei Gorgan
  • Originaalkeel: rumeenia
  • Tootjamaa: Rumeenia
  • Filmimispaik: Rumeenia
  • Levitaja: 4 Proof Film
    6 Intr. Iuliu Valaori, apt. 1, sect. 3
    030682 Bucharest
    Rumeenia
See on meeleolukas ja kaasahaarav dokumentaalfilm kohalikest valimistest Rumeenia külas. Ametisolev külavanem teatab oma järjekordsest kandideerimisest ning üritab külaelanikke veenda enda poolt hääletama. Film on huvipakkuv sissevaade noorde demokraatiasse, kus võetakse kasutusele manipulatsioonid ja pettus.



Režissööri info

Itaalia RAI 1 telekanali projekti „Central Express“ jaoks on režissöörid Monica Lăzurean-Gorgan ja Andrei Gorgan teinud koos viis lühidokumentaali.

Režissöör ja produtsent Monica Lăzurean-Gorgan tegi 2008. aastal 2 täispikka dokumentaalfilmi rasedusest ja sünnitusest. Tal on bakalaureusekraad filmirežii alal. Hetkel töötab ta kahe loomingulise dokumentaalfilmiga ja kahe täispika filmiga, mille režissööriks on Adrian Sitaru.

Režissöör ja monteerija Andrei Gorgan lõpetas Bukaresti Riikliku Teatri ja Filmi Ülikooli multimeedia erialal (montaaž, heli- ja graafiline kujundus). Ta on dokumentaalfilmi “Jean Yves” režissöör ning dokumentaalfilmide “The Way Home – Romanian Labor Force in Europe”, “Subzero – Lapland, wilderness and purity” ja Rumeenia televisiooni ühe populaarsema telesaate, reisisaate „Bazar“, peaoperaator ja monteerija.

Õnne keel

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 52 min
  • Režissöör: Michael O’Neill
  • Originaalkeel: inglise, pirahã
  • Tootjamaa: Austraalia
  • Filmimispaik: Amazonas, Brasiilia
  • Levitaja: info@essentialmedia.com
Brasiilia Amazonase vesikonna eemal asetsevas jõesüsteemis elavad viimased 300 Pirahã hõimu liiget. Lääne silmadele paistavad nad olevat ühed märkimisväärsematest elanikest maailmas. Lingvistikaprofessor Daniel Everett üritas 30 aasta vältel neist inimestest aru saada. Ta väidab, et neil ei ole ühtegi sõna, et väljendada värve ja numbreid. Samuti pole neil mingeid jälgi oma esivanematest: ei pärimust, kunstiteoseid ega mälestusi. Everetti arvates hoidusid nad minevikust ja tulevikust, eelistades nautida igat päeva just nii, nagu see on. Nad on järjepidevalt tagasi lükanud kõik välismõjud ning paistavad olevat läbinisti õnnelikud.
“Õnne keel” põimib loo Everetti tagasiminekust pirahãde juurde tema enda teekonnaga alates 1960ndatest – narkosõltuvuses muusikust evangeelse misjonäri ja demagoogilise akadeemikuni. Kas Everettil on õigus? Kas me võime teda uskuda? Vastus sellele küsimusele võib ümber kujundada meie arusaamu sellest, mis tähendab olla inimene...



Režissööri info
Aastal 2009 võitis Michael O’Neill Digitaalse Emmy auhinna oma töö eest “Scorched” (Põletatud) kaasprodutsendi ja kirjanikuna. Michael kirjutas ja lavastas National Geographicus sarjad “Megastructures: Dubai Racecourse” (Megastruktuurid: Dubai võidusõidurada) ja “Megastructures: Pearls River Tower”  (Megastruktuurid: Pärli jõe torn) ning oli kaasprodutsent ABCTV ja National Geographicu sarjale “Travellers Guide to the planets” (Reisijate teejuht planeetideni). Ta on teinud produtsendi- ning režisööritööd erinevates projektides.

Õhtu kaunitarid

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 26 min
  • Režissöör: Davor Borić
  • Originaalkeel: horvaadi
  • Tootjamaa: Horvaatia
  • Filmimispaik: Donja Bebrina, Ruščica
  • Levitaja: HRT (Horvaatia Televisioon)
    Prisavlje 3
    10000 ZAGREB
    Horvaatia
    Ljiljana.sismanovic@hrt.hr
Film tutvustab karnevalitraditsioone Donja Bebrina ja Ruščica külades Slavoonias. Ehkki põhimõtteliselt väga konventsionaalsed, leiavad inimesed siiski erinevaid viise, kuidas traditsioone tänapäevale kohandada.



Režissööri info

Davor Borić sündis 1966.aastal Zagrebis. Alates 1996 on ta töötanud režissööri ja teostajana Horvaatia televisioonis. Ta on mitmete dokumetaalreportaažide ning -filmide autor. Dokumentaalfilm "Following Memories" (Mälestuste radadel) hinnatipeaauhinna vääriliseks 16. Horvaatia Filmi päevadel ja peeti erilise tunnustuse vääriliseks nii esimesel Horvaatia usulisel filmifestivalil Trsatis, Rijekas kui ka Magnificati festivalil Valgevenes.

Ühe aasta meeldetuletus

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 75 min
  • Režissöör: Michele Di Salle, Luca Papaleo
  • Originaalkeel: itaalia
  • Tootjamaa: Itaalia
  • Filmimispaik: Salina saar, Sitsiilia (Messina), Itaalia
  • Levitaja: Michele Di Salle
    Vicolo del gallo 7
    00186 Rooma
    Itaalia
Võta saar. Seejärel lõika neljast aastaajast välja suvi: see ongi aasta ülejääk. “One Year’s Remainder” on dokumentaalfilm, mis on üles võetud Salinas, Sitsiiliast põhjas, Aeoli saarestikus. Saar, mis on tuntud eelkõige suvel, paljastab end pärast turistide lahkumist kuudel, mil selle tuhat elanikku viibivad kesk aja aeglast liikumist. Filmi “One Year’s Remainder” kekspunktis on saar: pildid ja helid, paigad ja inimesed, kõik see, mis ja kes on seal  aja kulgemist tunnistamas.


Režissööri info
Faralgon on loominguline ja dünaamiline grupeering, mille loojateks on Michele Di Salle ja Luca Papaleo.
Michele, sünd 1977, on 15 aastat töötanud televisioonisaate süsteemis; viimase kaheksa aasta jooksul on ta spetsialiseerunud lavastaja ning tekstitoimetajana mõnede suurte Itaalia tõsielushowde jaoks.
Luca, sünd 1971, on 20 aastat töötanud toimetajana, spetsialiseerudes TV draamadele. Kirg heade juttude ning ilusate piltide järele on nad pannud koos tööle muusikavideotes ning Itaalia televisiooni saridokumentaalides.

Ütle, millal

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 55 min
  • Režissöör: Steffen Köhn, Paola Calvo
  • Originaalkeel: inglise, hispaania
  • Tootjamaa: Saksamaa
  • Filmimispaik: Melilla, Hispaania
  • Levitaja: Saksa Filmi ja Televisiooni Akadeemia
    Laure Tinette
    Potsdamer Str. 2
    10785 Berliin
    Saksamaa
    tinette@dffb.de
Melilla on väike hispaania eksklaav Põhja-Aafrika rannikul. See on tükike Euroopat Aafrikas, koloniaalajastu jäänuk. Suur 12 km pikkune aed eraldab rikast Euroopat globaalsest lõunast, et eemale hoida migrante, kes otsivad Euroopas õnne. Meie film räägib loo kolmest migrandist, kes jõudsid aiast mööda. Üks jalg Euroopa pinnal, ootavad nad oma pabereid või tagasisaatmist. Opara on nigeerlane. Ta elas kaks aastat CETI kinnipidamislaagris linna äärealal. Ta on linna väikese nelipühilaste kiriku aktiivne liige. Shahbaz Pakistanist elas laagris kolm aastat. Kasutades oma mobiiltelefoni, organiseerib ta väga keerukat suhetevõrgustikku nii koduste kui ka sõprade jaoks, kes on juba Euroopasse jõudnud. Pildid  ja hindi-poplaulud, mis ta on oma telefonisse salvestanud, aitavad tal säilitada emotsionaalset sidet koduga. Ilhan on pärit Marokost. Nagu paljud marokolased, elab ka tema linnas illegaalselt. Aastaid võitleb ta legaalse staatuse eest, elab tänaval või ööbib aeg-ajalt sõprade pool ning teeb juhutöid, et elus püsida.



Režissööri info

Steffen Köhn sündis 1. detsembril 1980. aastal Kirchheimbolandenis. Õppis sotsiaalantropoloogiat ja filmi Mainzis ja Berliinis. Tegi välitöid ning lõputöö Lääne-Aafrika videofilmi-tööstusest. Alates 2006 õpib filmirežiid Berliini Saksa Filmi- ja Televisiooni Akadeemias.

Filmograafia
Morokapel´s Feast (Morokapeli pidusöök) - lugu kara küttimisrituaalist, dokumetaalfilm, 2006, 26 min, MiniDV, kara ja inglise keelsed subtiitrid
Hare Rama - lühike mängufilm, 2008, 8 min, 16-mm film, saksa
All in One Shot - portree ghana videofilmitegijast Bob Smithist, dokumentaalfilm, 2005, 32 min. MiniDV inglise/twi koos saksa/inglise keelsete subtiitritega

Paola Calvo sündis 22.mail 1980.aastal Caracases, Venezuelas. Meediaõpingud Universidad Complutense Madridis. Alates 2006 õpib ta kaameratehnikat Berliini Saksa Filmi ja Televisiooni Akadeemias.

Takso

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 8 min
  • Režissöör: Asier Urbieta
  • Originaalkeel: inglise, hiina
  • Tootjamaa: Hispaania
  • Filmimispaik: Hiina, Uus-Meremaa
  • Levitaja: Banatu Filmak
    c/ el refor s/n 01470 Amurrio, Hispaania, info@banatufilmak.com

Ferlin Hobson on ainus taksojuht “90 miili rannal”, mis on inimtühi rand 100 kilomeetri kaugusel Uus-Meremaa põhjaosas. Lubing Fei on üks paljudest Shenzheni taksojuhtidest. Shenzhen on kõige kiiremini kasvav Hiina suurlinn. Kaks täiesti erinevat maailma. Kaks taksojuhti, palju ühist
.


Režissööri info

Asier Urbieta (snd 1979) töötab reklaamilõikude ja dokumetaalfilmide režisöörina. Tema lühifilmid Larzabal (2003), Arco Iris (2005), Musika (2007), Pim Pam Pum (2008), Todo es Maybe (2010) ja Moldatu (2011) on võitnud mitmeid auhindu eri maailma paigus.

Stori Tumbuna: esivanemate lood

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 80 min
  • Režissöör: Paul Wolffram
  • Originaalkeel: tok-pisini, siarlaki, inglise
  • Tootjamaa: Paapua Uus-Guinea, Uus-Meremaa
  • Filmimispaik: Uus-Iirimaa, Paapua Uus-Guinea
  • Levitaja: DER/Paul Wolffram
    paul.wolffram@vuw.ac.nz
    http://storitumbuna.wordpress.com/
“See on lugu laki rahvast. Ka on see lugu sellest, kuidas ma õppisin tundma lakisid ja nende traditsioone, sain kogukonna liikmeks ning kuidas minu lugu põimus nende omadega... Mind mässiti ka sellistesse sündmustesse, mis lõppesid verevalamise ja surmaga ning ohustasid terve kogukonna eksistentsi. Veelgi enam, mind peeti vastutavaks...”
Aastal 2001 reisis kultuuriuurija Paul Wolffram ühte isoleeritumasse ja unikaalsemasse paika maakeral. Kokkuvõttes elas ja töötas ta kaks aastat koos laki inimestega Paapua Uus-Guinea vihmametsas. Kui tema suhted kohalikega lähedasemaks muutusid, hakkas ta märkama varjatud reaalsust: tumedat ja kurjakuulutavat minevikku, mis ähvardavalt kogukonna kohal kõikus. Samal ajal kui Pauli uudishimu kasvas, tulid päevavalgele sünged saladused, mis käivitasid rea liikumapanevaid ning surmatoovaid sündmusi.



Režissööri info
Biograafia:
Paul elab koos naise ja kahe lapsega Wellingtonis. Ta on töötanud viimase kümne aasta jooksul melaneesia rahva juures Paapua Uus-Guineasi. Paul on töötanud ka mitmete Vaikse ookeani kogukondadega, tehes dokumentaalfilme teemadel, mis on piirkonna inimestele olulised. Ta on töötanud banabani rahvaga, tokelauani kogukonnaga, filmides traditiooniliste naiste kunsti, ja kurtide kogukonnaga Uus-Meremaal. Paul omandas doktorikraadi muusika erialal Victoria Ülikoolis Wellingtonis, kus ta nüüd õpetab filmi eriala. Tema ettevõte keskendub vaegurluse abivahendite tootmisele. Paul on mitmete Uus-Meremaa viipekeelsete filmide ja abivahendite autor. Pauli naine Victoria Manning on kurt ning on Uus-Meremaa kurtide kogukonna juht.

Filmograafia:
“Aegade märk: lugu Uus-Meremaa visuaalsest keelest” 2006
“Te Eitei: Bababanite lugu” 2007
“Te To’kie I Nukunonu: sissejuhatus tokelau kudumisse” 2011
“Rubber’s Kastom” 2011
“Stori Tumbuna: vanavanemate jutud” 2011
“Mis asetseb niiviisi: reisid võlurite maal” 2012

Skollialles

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 30 min
  • Režissöör: Haukur Sigurdsson
  • Originaalkeel: islandi
  • Tootjamaa: Norra
  • Filmimispaik: Island
  • Levitaja: University of Tromsø c/o Trond Waage
    Teorifagbygget hus 5
    TEO-H5 5.307
    Tromsø
    Norra
    trond.waage@uit.no
Metshahad naasevad igal aastal samadele pesitsemisaladele. Nad teavad, et seal ei ohusta neid kiskjad. Dyrafjorduri fjordis Loode-Islandil pühendub grupp härrasmehi rohkem kui kaks kuud aastast nende lindude kaitsmisele. Vastutasuks saavad nad endale jätta udusuled, millega linnud oma pesa seestpoolt vooderdavad. Hahkade peamiseks vaenlaseks on Islandi ainuke kohalikku päritolu imetaja - polaarrebane. Eredatel polaaröödel tulevad rebased mägedest alla põldudele. Hahafarmerid on valmis kavalate rebastega võitlema, võttes appi vanad džiibid, püssid, omatehtud luule ning koogid. “Skolliales” on film meeste sõprusest loodusega. See on lugu hahafarmeritest naabritest Valdimarist ja Zófoníasest ning nende sõpradest. Meeste, hahkade ning polaarrebase vahel on unikaalne suhe, mis põhineb teineteise mõistmisel, austusel ja sõprusel.



Režissööri info
Haukur Sigurdsson sündis ning kasvas Isafjorduris, Islandil. Ta kaitses bakalaureusekraadi antropoloogia erialal Islandi Ülikoolis ning magistrikraadi visuaalkultuuri uuringute erialal Tromsø Ülikoolis, Norras. Skolliales on Haukuri esimene film.

Rogotini paastulaulud

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 30 min
  • Režissöör: Ljiljana Mandić
  • Originaalkeel: horvaadi (kohalik murre)
  • Tootjamaa: Horvaatia
  • Filmimispaik: Rogotin, Neretva org, Metkovici lähistel, Lõuna-Dalmaatsia
  • Levitaja: Branka Prazic, HRT, International Affairs Dpt.
    HTV, Odjel medjuranodnih poslova
    Prisavlje 3
    10000 ZAGREB
    Horvaatia
    Branka.Prazic@hrt.hr
Paast on 40-päevane periood, mille jooksul katoliiklased valmistuvad saabuvateks lihavõttepühadeks. See on ohverdamisaeg, mis tähendab, et inimesed ütlevad lahti naudingust ning meelelahutusest ja paastuvad. Rogotini külas, Neretva orus, muutub aeg täpselt nii, nagu ta alati on muutunud. Küla vanemad elanikud mäletavad nii paastu rangemaid käitumisreegleid kui ka mõningaid traditsioonilisi palveid. Mõned toitusid kindlatel päevadel lausa veest ja leivast. Huvitaval kombel ei peetud sellist rabalindu nagu lauk lihaks ning seda võis süüa ka paastu ajal. Rogotini külaelanikud peavad mõnedest reeglitest kinni, aga mõnedest on nad nüüdseks loobunud. See, mis aga ei ole muutunud, on Rogotini kiriku meeslauljate traditsiooniline laul. Mehed laulavad niivõrd hästi, et tihti kutsutakse neid ka Rogotini ümbruses olevate piirkondade matustele. Laulud, mida nad laulavad, ning see, kuidas nad neid laulavad, on traditsioon, mis on siiamaani elus ning Rogotini külaelanikele hingelähedane ja oluline.



Režissööri info
Biograafia
Ljiljana Mandić sündis 1962. aastal Bjelovari linnas. 1985. aastal lõpetas ta Zagrebi Ülikooli Humanitaar- ja Sotsiaalteadusteosakonna. Alates 1986 on ta töötanud Horvaatia Ringhäälingus (tollane Zagrebi Televisioon) haridus- ning dokumentaalfilmiosakonna direktori abina. 1992. aastast alates on ta töötanud reisisaate „Lijepa naša“ juhina. Viimase kahekümne aasta jooksul on ta olnud ligi 120 filmi režissöör. Mitmed neist pärjati lugematute auhindade ning tunnustusega. Ta on alates 1995 seotud autoriprojektidega ning on edukalt osalenud paljudel rahvusvahelistel filmifestivalidel.

Filmograafia
HVARSKI  DIVOVI  /1995./
BRAČKA  PRIČA  /1997./
MISTO  MOJE  LIPO /1999./
TISNO  /2001./
KOSTAJNICA /2002./
BERBA LAVANDE  /2003./
OPANCI TETE PERE  /2005./
POD SUNCEM   /2006./
KORNATI /2007./

Maanteepügmeed

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 60 min
  • Režissöör: Marie Devuyst, Alain Lemaitre
  • Originaalkeel: bakola, ewondo, ngoumba
  • Tootjamaa: Belgia
  • Filmimispaik: Kamerun
  • Levitaja: Wallonie Image Production (WIP)
    Cecile Hiernaux
    Pôle Image de Liège – Bat. T

    Rue de Mulhouse, 36
    B-4020 Liège
    tel +32 4 340 10 40
    ventes-cbawip-sales@skynet.be
    www.wip.be
    www.ventes-cbawip-sales.be

Kui enamik Kameruni pügmeedest elab siiamaani võsastikes, siis on ka üksikuid perekondi, mis on läinud elama asfalttee ääres asuvasse külla. Siinses igapäevaelus vaheldub vanade traditsioonide hoidmine ja Bantu ühiskonna elamisviisi omandamisega. Filmis me kohtume “maanteepügmeedega”, väikese, oma ajaloo ristteel asuva kogukonnaga.



Režissööri info
Marie Devuyst on sündinud 1982. aastal Brüsselis. Pärast kraadi kaitsmist sotsioloogia-kultuuri-kommunikatsioonikoolis otsustas ta jätkata õpinguid Sint-Lukas’es, dokumentalistika osakonnas, kus ta tegi magistritööks filmi “As long as the mine whistle”. Seejärel lavastas ta mõned lühifilmid sotsiaalseteks kujutelmadeks vanadusest, immigratsioonist, adopteerimisest. 2011. aastal läks ta mõneks kuuks Kameruni, kus koostöös Alain Lemaitre’ga valmis dokumentaalfilm “Road Pygmies”.
Alain Lemaitre on sündinud 1980. aastal La Louvière’is, Belgias. Ta õppis ajalugu ja filosoofiat ULB-s, Brüsselis ning õpetas seejärel kuus aastat keskkoolides. Hetkel töötab ta koolitajana. “Road Pygmies” on tema esimene film režissööri, helirežissööri ja helioperaatorina.

Sashupi elu, nii nagu ta seda näeb

  • Aasta: 2011-2012
  • Pikkus: 57 min
  • Režissöör: Olga Kornienko
  • Originaalkeel: metsaneenetsi, vene
  • Tootjamaa: Venemaa
  • Filmimispaik: Handi-Mansi piirkond, Numto
  • Levitaja: Ltd Studio O.K.
    Lenina 59-85
    Surgut, Handi-Mansi piirkond
    Venemaa
    okstud@mail.ru
Kogu elu töötas metsaneenets Shashupi väsimatult oma maa heaks. Ta töötas põhjapõtrade farmis töölisena ning kui ta naine suri, pidi ta kaheksa last ise üles kasvatama. Shashupi elab kahe rikkaima maa piiril: Handi-Mansi piirkond, mis kaevandab 60% vene naftast ning Jamali Neenetsi piirkond, kust tuleb 90% vene gaasist. Erinevalt Shashupist vajab Venemaa naftat ning gaasi. Shashupi vajab hoopiski põhjapõtru ja maad, kus neid karjatada. Aga kas Venemaa vajab tema põhapõtru? Kuidas käitub riik ühega oma poegadest?



Režissööri info
Biograafia
Olga Kornienko lõpetas ajakirjandusteaduskonna ning Televisiooni ja Raadioringhäälingu Töötajate Kvalifikatsioonitõstmise Moskva Instituudi. Ta töötas enam kui kümme aastat SurgutInformTV-s (temaatiliste programmide toimetajana. Eelkõige kajastas ta Jugra piirkonna inimeste eluolu. Alates 2003 juhib Olga Kornienko dokumentaalfilmistuudiot, mis töötab kolmel suunal: etno-, õppe- ja ajaloodokumentaalfilmid. Ta on kahe sarja ning rohkem kui kahekümne filmi autor. Olga Kornienko on Rahvusvahelise Televisiooni ja Raadio Akadeemia liige. Alates 2001. a on ta olnud režissöör ning kaameraoperaator. Alates septembrist 2008 on ta Surguti Riigi Pedagoogilise Ülikooli kaasprofessor ning keele- ja kirjandusteaduskonna lektor.

Merepiir

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 55 min
  • Režissöör: Rossella Schillaci
  • Originaalkeel: itaalia, teised keeled
  • Tootjamaa: Itaalia
  • Filmimispaik: Sitsiilia
  • Levitaja: AZUL
    Corso Francia 79
    10138 Torino, Itaalia
    www.azulfilm.com
    doc@azulfilm.com , info@azulfilm.com
Olles terav portree elust ühe Sitsiilia kalapaadi pardal, kujutab käesolev film kalurite igapäevaelu võitlust, teenimaks raske füüsilise tööga elatist. Seda tehes illustreerib film kaasaja ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke pingeid. Priamo meeskonda kuuluvad kapten Cola, tuneeslasest esimene ohvitser, kaks itaalia inseneri ja kaks tuneesia meremeest. Olles korraga kolm nädalat merel, püüavad nad kala Liibüa ja Tuneesia rannikuvetes, aeg-ajalt ka kalastamispiirist väljaspool, riskides ametivõimude-poolse kinnipidamisega. See on intiimne jutustus eraldatusest: pärast mõnepäevast kaldalolekut jätavad mehed oma kodud ja pered kuuks ajaks. Iga nelja tunni järel heidetakse võrgud välja nii ööl kui päeval, töö on väga nõudlik ja alamakstud, eluruumid on kitsad ja ebamugavad, konfliktid ja eelarvamused kerkivad keset mootorimürinat ja meremühinat pinnale. Horisondi taga asub Aafrika, kust immigrandid suunduvad parema elu lootuses Euroopasse, jättes seljataha kodud ja pered.



Režissööri info
Biograafia:
Rossella Schillaci kaitses magistrikraadi visuaalantropoloogia ja dokumentaalfilmide režii erialal Manchesteri Ülikoolis Inglismaal. Koos AZUL-iga oli ta paljudel filmifestivalidel nomineeritud ning auhinnatud dokumentaalfilmide režissöör. Neid filme näidati näiteks Raisat ja Al Jazeera telekanalites. Tema hiljutisim dokumetaalfilm “Other Europe” (Teine Euroopa) pälvis mitmeid auhindu Viini, Londoni ning Al Jazeera filmifestivalidelt.

Filmograafia:

ALTRA EUROPA (Teine Euroopa, 2011, HDCAM, AZUL, 75min), levitaja: Paabel TV

Inimõiguste preemia Al Jazeera filmifestivalilt

Parima dokumentaalfilmi preemia: This Human World rahvusvaheline filmifestival - RAI rahvusvaheline filmifestival, Salina dokumentaalfilmifestival - Piemonte Film

SHUKRI, A NEW LIFE (Shukri, Uus elu, 2010, HDCAM, AZUL Al Jazeera jaoks, 21 min), levitaja: ingliskeelne Al Jazeera

Põud

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 100 min
  • Režissöör: Everardo González
  • Originaalkeel: hispaania
  • Tootjamaa: Mehhiko
  • Filmimispaik: Mehhiko
  • Levitaja: Ivan Gutierrez
    Insurgentes Sur #674, 03100 Mexico City
    difuinte@imcine.gob.mx
Kirde-Mehhikos asuva ühiskasutuses maa Ejido Los Cuates de Australia elanikud rändavad iga-aastaselt massiliselt võõrsile. leidmaks vett põua ajal. Kodust eemal olles ootavad mehed, naised, vanurid ja lapsed esimesi veetilku, et minna tagasi omamaadele. Väikese linna metafoor, mis peidab end surma eest.



Režissööri info
Everardo Gonzáles (1971) on sündinud Mehhikos. Ta õppis Mehhiko Universidad Autónoma Metropolitanas sotsiaalset kommunikatsiooni, kinematograafiat Centro de Capacitación Cinematograficas ning fotograafiat Escuela Activa de Fotografias. Ta on spetsialiseerunud kinematograafiale ja dokumentaalfilmile ning töötanud režissöörina mängufilmide, dokumentaalide ja Mehhiko televisiooni juures. Tema dokumentaalfilm “Pulque laul“ sai Mehhiko Kinematograafia Akadeemialt parima dokumentaalfilmi auhinnaja parima esimese mängufilmi preemia.

Alto do Minho

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 49 min
  • Režissöör: Miguel Filgueiras
  • Originaalkeel: portugali
  • Tootjamaa: Portugal
  • Filmimispaik: Kõrgem Minho piirkond - Põhja-Portugal
  • Levitaja: Miguel Filgueiras
    altodominho@gmail.com
See pole lihtsalt dokumentaalfilm, see on kogemus. Erinevate varjundite esitamist alustab see madalikest ning liigub edasi kõrghooaega. Atlandi tsüklite kajastumine mägimaastikul on vääramatu. Kõrgendikud. Tavapärane seguneb pühaga ning minevik olevikuga. „Alto do Minho“ on enamat kui film, see on liikuv portree. Silmapilguks võib tunduda, et filmi taust pärineb mõnest Gance’i suurejoonelisest teosest, kuid tegelikult see on pop-etnograafia, pealispinna all magav tunne. Filmis tardub hetkeks vaataja silme ees kohalike pidustuste hing ja maastik, impressionistliku montaažigageograafilised stseenid, mis on immutatud juhuslikkusega.



Režissööri info
Miguel Filgueiras sündis 1980. aastal Viana do Castelos, Portugalis. Tal omandas 2004. aastal kraadi kaunites kunstides ESTAGD CR-ist (Superior School for Arts and Design – Caldas da Rainha, Portugal). Talle meeldib elada vendluses, ning teda köidab eksitus kui nähtus. Filgueiras juhib mitmeid kultuuriga seotud mittetulundusühinguid. Meediakunstnikuna on ta töötanud ühis- ja üksikprojektide kallal videokunsti, videoinstallatsiooni, performance’i, eksperimentaalvideo, liikuva graafika, kultuuri- ja sotsiaalsete sündmuste animatsioonide ning lühikesed kommertsdokumentaalide vallas. Kogunenud teadmised niivõrd erinevates distsipliinides viisid Filgueirase esimese autorifilmini, millega ta debüteeris 2012. aasta jaanuaris. “Alto Minho” ehk “Minho kõrgendikud” on dokumentaalportree Alto Minho piirkonna identiteedist, vaatemängust ja etnograafiast. Filmi tegemist alustas ta 2008. aastal.

Jumal kaitse rohelust

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 72 min
  • Režissöör: Alessandro Rossi, Michelle Mellara
  • Originaalkeel: inglise, itaalia, portugali, prantsuse, araabia, saksa
  • Tootjamaa: Itaalia
  • Filmimispaik: Itaalia, Keenia, Brasiilia, Maroko, Saksamaa
  • Levitaja: Mammut Film
    Via Bizzarri, 13 – 40012 Calderara di
    Reno Bo Italy
    malagutti@mammut ilm.it
Viimastel aastatel on inimesed hakanud kõikjal maailmas kasvatama köögivilju oma aias, maalapil, rõdul või kodulinna hooletusse jäetud paikades. „God save the green“ jutustab selliste inimeste lugusid, kes on aiapidamise kaudu leidnud taas ühiskondliku tunnetuse ning samal ajal muudavad oma elu ja ümbrust. T. S. Elioti, Karel Capeki ja R. Borchardti tekstidel põhinev poeetiline jutustus toob nähtavale inimese ja linnalooduse vahelise tugeva sideme. Jutustus liigub mööda kuut võimalikku ja innovaatilist suunda, et jälgida kuidas otsitakse mooduseid, mismoodi kasvatada tervislikku ja toitvat sööki, millest osa võiks isegi müüki panna. Need kuus suunda on järgnevad: Casablanca ühe rahvarikkama ääreala viimane aiamaa; Berliini ühiskondlikud aiamaad; kotis kasvatavad köögiviljad ühes Nairobi slummis; Berliini, Torino ja Bologna rippaiad ning Guerilla gardening aiamaad Berliinis. „God save the green“ on ilm võimaliku uue linnamaastiku loomisest, kus rohelus ei ole pelgalt iluasi.















Režissööri info
Michele Mellara ning Alessandro Rossi kunstiline koostöö on kestnud juba 15 aastat. Nad on katsetanud ƒilminduse, loomingulise dokumentalistika, teatri ja ürituste korraldamise valdkonnas. Mellara ja Rossi on lõpetanud Bologna Ülikooli. Mellara on lõpetanud ka Londoni Filmikooli. Nad olid dokumentaalistide ühingu D.E.R. asutajad ning Itaalia dokumentalistide ühingu Doc it juhtivad liikmed. Michele Mellara ja Alessandro Rossi on ühed tootjaettevõtte Mammut Film asutajatest.

Haiti - lootuse maa

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 53 min
  • Režissöör: Asier Reino
  • Originaalkeel: inglise, prantsuse, haitikreooli, hispaania, itaalia
  • Tootjamaa: Hispaania
  • Filmimispaik: Port Prince, Fond Verretes (Haiti), Madrid (Hispaania)
  • Levitaja: Promofest
    General Pardinãs 34, 1º, Office 9
    28001 Madrid (Spain)
    info@promofest.org
Käesolev dokumentaalfilmi põhineb ühe ajakirjaniku kogemustel. Pärast kohutava vägivalla tunnistamist 2004. aasta Haiti reisi ajal otsustas ta selle riigi oma mälust pühkida. Hoolimata lubadusest mitte kunagi Haitile naasta, otsustab ta seitse aastat pärast kohutavat esmareisi tagasi minna. Olukord, mis valitseb riigis pärast 2010. aasta maavärinat on kurb. Maavärin, mis hävitas palju võis aga ka aidata luua nii mõndagi.



Režissööri info
Bilbaost pärit ajakirjanik, publitsist ja fotograaf Asier Reino on rännanud paljudes riikides ning üritanud kaameraga jäädvustada mingitki osa kogetust. Tema multidistsiplinaarne töö keskendub reisireportaažidele, sotsiaalsele hukkamõistule, muusikale ja reklaamindusele. Ta töötab mitmetele ajalehtedele ja ajakirjadele ning tema töid kasutavad tihtipeale mittetulundusühingud ning muud solidaarsuse ja humanitaarabiga seotud organisatsioonid oma väljaannetes ja näitustel. Tema pildid on kaunistanud ka hulka reklaame, raamatuid ja plaadiümbriseid. Publitsistina on ta spetsialiseerunud kampaaniate korraldamisele, raadiosaadete tootmisele ning muusikaürituste, -festivalide ja kontsertide korraldamisele. Asier Reino on osa võtnud ka filmi ja televisiooniga seotud projektidest, kuid tema suurim kirg on siiki reisimine ning viielt mandrilt saadud kogemustest kõnelemine, kas siis tekstide või piltide abil.

Keha mälu (animatsioon)

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 9 min
  • Režissöör: Ülo PIkkov
  • Levitaja: Eesti Nukufilm
    Niine 11
    10414, Tallinn ESTONIA
    andrus.raudsalu@nukufilm.ee
Meie keha mäletab enamat kui arvata ja ette kujutada oskame, samuti mäletab ta esivanemate kurbust ja piina. Meie kehas talletuvad vanemate ja vanavanemate ning nende eellaste lood. Aga kui kaugele saame me oma keha mäluga minna?
Kümneminutiline küüditamist käsitlev „Keha mälu“ on üks viimase aja edukamaid eesti animaƒilme, mis on osalenud rohkem kui sajal festivalil ja võitnud 25 auhinda.


Tõrjutud mälestused

  • Aasta: 2005
  • Pikkus: 52 min
  • Režissöör: Imbi Paju
  • Tootjamaa: Eesti, Soome
  • Levitaja: Allfilm
    allfilm@allfilm.ee

Film dokumenteerib Teise maailmasõja ajal ja pärast selle lõppemist naiste suhtes toime pandud inimõiguste rikkumisi. Stalini repressioonide all kannatanud Eesti naiste lugude kaudu kaardistab film ajaloo valgeid laike ja kujuneb samas Euroopa ajaloo ja mälu teejuhise üheks osaks. Haruldaseks teeb filmi see, et naised, kes räägivad on vanad, nad on lahkujad, nagu nad ise end nimetavad. Nad ei ole kunagi oma väga raskeid mälestusi, näiteks ülekuulamisprotseduuril toimunut, avalikkusega jaganud. Kuid see, mida naised ei julge mäletada, võib surra koos nendega. Film on pühendatud autori emale ja kõigile emadele ja naistele, kes kannatasid või hukkusid nõukogude terrori läbi. Autor intervjueerib repressiooni läbi teinud vanu naisi, otsides vastust oma ema vangilaagriloole.

Elulood

  • Aasta: 2007
  • Pikkus: 28 min
  • Režissöör: Rao Heidmets
  • Tootjamaa: Eesti
  • Levitaja:

    RAO HEIDMETSA FILMISTUUDIO OÜ
    Müürivahe 31-16
    10140 Tallinn
    raoheidmets@hotmail.com


Animeeritud dokumentaalfilmi “Elulood” aluseks on killukesed reaalsete inimeste reaalsetest eludest. Ajaliselt hõlmab film perioodi Vabadussõjast pea tänase päevani, ehkki peamiselt keskendub see rasketele Teise maailmasõja aegsetele ja järgsetele aastatele, kui toimusid eestlaste seisukohast kõige traagilisemad sündmused: okupatsioon ja küüditamine.
Näiline ebakõla väga värvilise, isegi kerglase ja lapsikuna mõjuva väljanägemise ja raske, tihtipeale masendava sisu vahel on taotluslik. Just sel viisil on kergem taluda killukesteks hakitud traagilisi elusaatusi.

Ka Siber on olnud mu kodumaa

  • Aasta: 1990
  • Pikkus: 65 min
  • Režissöör: Märt Müür
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti
  • Levitaja: Tallinnfilm

Autobiograafiline retrospektiiv aastast 1949 – eestlaste massiküüditamisest. Autor tugineb põhiliselt isiklikule eluteele ja kogemustele, emotsioonidele ja mälestuspiltidele. Tänastele arusaamadele toetudes püüab ta luua tuhandete traagilise saatusega Eestist Siberisse küüditatute koondportreed.

Aegumatu

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 90 min
  • Režissöör: Andres Sööt
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti
  • Levitaja: F-Seitse.
    fseitse@fseitse.ee

Minevikusündmused kipuvad ununema, kuid 1941. aasta juuniküüditamine jääb Venemaa ühe kõige jõhkrama kuriteona Eesti rahva mällu igavesti.
Film räägib nendest, kes Siberis ellu jäid ja lõpuks ikkagi koju tagasi jõudsid. Filmi autor Andres Sööt on üks neist kes koju jõudis.


Vanaema ja vanaisa

  • Aasta: 2007
  • Pikkus: 30 min
  • Režissöör: Giedrė Beinoriūtė
  • Originaalkeel: leedu
  • Tootjamaa: Leedu
  • Levitaja: Monoklis,  VG studio

    Jurga Gluskinienė
    jurga@monoklis.lt

Dokumentaal-animatsioon põhineb filmitegija vanavanemate elulool, kes küüditati 1948. aastal Siberisse. Sellest karmist perioodist Leedu ajaloos räägitakse filmis isiklikust vaatenurgast, muinasjutu žanris. Jutustajaks on väike tüdruk, kes näeb neid sündmusi lapse vaatenurgast. Filmi visuaali moodustavad säilinud perekonnafotod, arhiivimaterjalid ja animatsioonilõigud.


Punased juuksed ja must kohv

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 56 min
  • Režissöör: Milena Bochet
  • Originaalkeel: romi
  • Tootjamaa: Belgia
  • Filmimispaik: Hermanovce, Slovakkia
  • Levitaja: GSARA
    Sandra Demal
    26, rue du marteau
    1210 Brüssel
    Belgia
Mustlasküla sügaval oru põhjas koos vanade sarade ning uute betoonist ehitistega. Hing luusib ringi... Vozarania hing, esivanem, kes annab endiselt asju edasi... emalt tütrele. Neli mustlasnaist jutustavad meile igapäevaelust iidsete traditsioonide abil, kasutades väljendeid, mis rändavad teiste maailmade piiridel... Jutud punastest juustest ningmustast kohvist... See on lugu teadmiste põlvest põlve edasi andmisest, aga ka unustamisest...



Režissööri info
Milena Bochet sündis Madridis. Ta õppis filmindust INSAS-is. Praegu töötab ta režisööri ja režissööri assistendina ning animeerib mitmeid audiovisuaalkursusi ning koolitusi erinevatele sihtgruppidele.

Mälestused tuhast

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 60 min
  • Režissöör: Eduardo Monteiro
  • Tootjamaa: hispaania

“Mälestused tuhast” kujutab endast nelja natsiõuduse käest pääsenud Andaluusia mehe südantlõhestavaid tunnistusi, kes esindavad tuhandete hävituslaagrites tapetud Hispaania vabariiklaste hääli. Nende ideaalidest kantud meeste lugu voolab läbi 20. sajandi tohutute draamade: viletsus, fašism, sõda, küüditamine, genotsiid, sundasumine.
Käesolev dokumentaalfilm näitab ühtlasi ka mündi teist külge – nende sugulasi, eriti naisi, kes jäid Franco juhitud Hispaaniasse, uskudes, et nende mehed jäid kadunuks juba Hispaania kodusõjas. On hämmastav, et isegi tänapäeval leidub inimesi, kes avastavad, et nende isa, onu või vanaisa elupäevad lõppesid vangistuses niivõrd õudsetes Euroopa paikades, nagu Mauthausen, Gusen, Buchenwald, Dachau, Neuengamme ...

Tähti puudutades

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 25 min
  • Režissöör: Giuseppe Carrieri
  • Originaalkeel: oriya
  • Tootjamaa: Itaalia
  • Filmimispaik: India
  • Levitaja: Natia Docu ilm
    giuseppecarrieri@
    natiadocu ilm.com
Mõningates India kaugemates hõimukülades süttivad kohalike peade kohal esimesed lambipirnid. Mõne jaoks on see suur revolutsioon. Paljud teised aga tahaksid pimedat tagasi. Indias Kuraputi metsa hõimualal on piirkondi, kus alles nüüd on elekter hakanud valgustama õlghütte ja mudast katuseid. Noorte reaktsioon on entusiastlik, nad loodavad paremat tulevikku. Kogukonna vanemad liikmed aga jäävad pimedusele truuks ja jätavad õhtuti oma majade uksed lahti, et kuu- ja tähevalgus sisse pääseks. Nad ei tea, mida modernsusega peale hakata.















Režissööri info

Giuseppe Carrieri sündis 28.aprillil 1985 Itaalias Napolis. Talle meeldib jälgida me endi kõrval elavat kaduvat inimkonda ning sellele värvust anda. Carrieri esimene lühiƒfilm “Dust”, mis fƒilmiti Kolkatas, Indias, valmis igasuguse eelarveta ning pälvis mitmeid auhindu rahvusvahelistelt konkurssidelt. “The Alphabet of the River” on Carrieri esimene dokumentaalƒfilm. Unistused ja varemed on tema fƒilmide peamiseks materjaliks.

Nummerdatud

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 55 min
  • Režissöör: Uriel Sinai, Dana Doron
  • Tootjamaa: Iisrael, Ameerika Ühendriigid

Auschwitzi juutidest ja ka mittejuutidest vangid nummerdati tätoveeringutega, mida tehti algul rinnale ja seejärel vasakule käele. Auschwitzis ja selle harulaagrites tätoveeriti hinnanguliselt 400 000 vangi; vaid mõned tuhanded pääsenud on tänini elus. Film “Nummerdatud” on plahvatuslik, ülimalt visuaalne ja emotsionaalselt kinemaatiline rännak, mida saadavad pääsenute tunnistused ja portreed. Film dokumenteerib numbrite tätoveerimise sünget aega ja paika ning samuti tähendust, mille need omandasid sõjale järgnenud aastatel. Filmi peategelaseks ongi number ise, arenedes ja muutudes korraga nii isiklikuks kui kollektiivseks sümboliks 1940. aastast tänapäevani. Need armid, mis on paradoksaalsel kombel korraga ühtsed ja anonüümsed, avalduvad erilaadsete, valgustavate ja elust pulbitsevatena.

Album

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 52 min
  • Režissöör: Branco Istvacic
  • Tootjamaa: Horvaatioa

Filmi "Album" peamiseks ideeks on peategelase katse taastada normaalset sõjajärgset elu, otsides endise Jugoslaavia territooriumil sõja ajal kaduma läinud perekonnafotosid. Selles poeetilises film-essees, millest osa on üles võetud Super 8 kaameraga, proovib kirjanik Miroslav Kirin rekonstrueerida perekonnaalbumit sõjas hävinud fotodest, kui tema perekond oli sunnitud lahkuma oma kodust okupeeritud Petrinjas. Pärast sõda leiab ta ebatavalise "hüvitise": koju naasnuna leiab ta oma perefotode asemel ilmutamata negatiivi, mille on sinna jätnud tundmatu serbia pere, kes elas tema majas okupatsiooni perioodil. Irooniliselt ja emotsionaalselt saavad need fotod osaks tema perekonnaalbumist.


540 nanomeetrit

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 13 min
  • Režissöör: Piibe Kolka
  • Originaalkeel: eesti, inglise
  • Tootjamaa: Ameerika Ühendriigid
  • Filmimispaik: New York, Ameerika Ühendriigid

“540 nanomeetrit” on eksperimentaalne dokumentaalfilm, mis sai alguse autori isiklikust huvist inimese vajaduse üle asju avastada ja leida oma uudishimule väljendusviis. Filmiprojekt toimus dokumentaalmeedia kahe semestri pikkuse õppe jooksul ning see on omamoodi avastamine dokumentaalfilmi kujul, uuritakse põhjalikult mittelineaarse narratiivi, abstraktsete eneseväljendusviiside ja isikliku lähenemise võimalusi ja piiranguid dokumentaalfilmis.



Režissööri info

Piibe Kolka lõpetas 2009. aastal kultuuriantropoloogia õpingud Tallinna Ülikoolis. Õpingute kõrvalt töötas ta Eesti Rahvusringhäälingu lavastuslike saadete toimetuses. Pärast õpingute lõppu asus ta Fulbrighti stipendiumiga  dokumentaalfilmiõpingutele New Yorgi New Schoolis, mille lõpetas 2012. aasta juunis esimese lühidokumentaaliga “540 nanomeetrit”. Hetkel töötab ta vabakutselisena dokumentaalproduktsioonifirmades ja soovib lõpetada magistriõpinguid antropoloogia erialal Tallinna Ülikoolis.


Ühepäevaliblika lend

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 7 min
  • Režissöör: Kaisa Sammelselg
  • Originaalkeel: eesti, inglise
  • Tootjamaa: Portugal
  • Filmimispaik: Portugal

Tänapäeval reisivad noored palju ning on raske hoida kuulikindlat sõprust. Eesti tüdruk ja itaalia poiss kohtuvad Lissabonis. See ei ole tüüpiline armastuslugu. Nad mõlemad on elu ühes peatuspunktis – kaasaja noorukid välisriigis, täis spontaansust ja millegi imelise otsinguil. Inimesed tulevad ja lähevad, jagatud õnn on kõigest ühepäevaliblika lend, mis kestab lühikest aega. See film uurib neid lühikesi, kuid võrratuid momente, kui kahe inimese teed ristuvad ja nad teavad, et see ei jää kestma.



Režissööri info

Kaisa Sammelselg on sündinud 1984. aastal Tartus. Ta on lõpetanud Tartu Ülikoolis etnoloogia magistrantuuri. 2012. aasta sügisest õpib Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakooli magistrantuuris dokumentaalfilmi. “Ühepäevaliblikalend” on tema esimene lühifilm, mille ta tegi enne dokumentaalfilmi õpinguid.


Wariazone

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 58 min
  • Režissöör: Terje Toomistu, Kiwa
  • Tootjamaa: Eesti
  • Filmimispaik: Indoneesia

Dokumentaalfilm „Wariazone“ uurib transsooliste mõistet Indoneesias. Wariad, keda kohalikus kontekstis iseloomustatakse sageli kui kombinatsiooni maskuliinsusest ja feminiinsusest, kui kolmandat sugu, või kui naise hinge, mis on sündinud mehe kehas, viitavad paljudele postkoloniaalajastu seisundiga seotud probleemidele.
http://wariazone.com/



Režissööri info

Terje Toomistu (1985) on antropoloog, kelle peamisteks huvideks on erinevad kultuuridevahelised protsessid, kultuuriliselt piiritletud tähendused ja sotsiaalsed reaalsused, sugude konstruktsioon.

Kiwa (ka KIWA, ki´wa, Kiwanoid) on mitmekülgne meta-artist. Tema kunst toetub tautoloogilisele manipulatsioonile, keele- ja identiteedimängudele, skisoanalüüsile ja ekstreemse valge kuubi spetsiifilistele situatsioonidele, esitades elementaarküsimusi semiosfääri rajatud tähenduse hierarhiatest.

Äge film

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 45 min
  • Režissöör: Andrei Dascalescu
  • Tootjamaa: Rumeenia

Halvast poliitikast, korruptsioonist, vaesusest ja raiest vaevatud riigis loob kangelaslik tegelaskuju Alin omaenda riigi. Sünnib “riik riigis”, mille valitsejaks on terve mõistus ja juhtideks vabatahtlikud ning mis kasutab haridust, kultuuri ja kaasamist, et teha maailmast parem paik. See dokumentaalfilm on omaette “kultuuriline vabatahtlik tegevus”, mis jälgib peaaegu aasta jooksul Tasuleasa Social’i vabatahtlikke nende püüdlustes muuta inimeste mõtteviisi ja ... tulevikku.



Režissööri info
Andrei Dascalescu (1984) oli teismeeas oma kodulinnas raadio-DJ, misjärel asus Bukaresti Filmiülikooli heli ja montaaži õppima. Samal ajal töötas ta vabakutselise monteerija ja helirežissöörina BBC Rumeenia juures ning mitmete filmide kallal, sealhulgas legendaarse monteerija Walter Murchi assistendina Francis Ford Coppola filmi “Youth Without Youth” juures. Dascalescu produtseeris ja lavastas auhinnatud lühimängufilmi “Fly” ning debüteeris seejärel dokumentaalfilmiga “Constantin ja Elena”. 2012 ühines ta Tasuleasa Social NGO vabatahtlikega, et filmida oma uut dokumentaali “Un film fain”.

Kultuuridega silmitsi

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 4x12 min
  • Režissöör: Lotte Haase
  • Originaalkeel: hollandi, inglise
  • Tootjamaa: Belgia
Videoseeria räägib noortest, kes kasvasid üles enamasti Belgias või Madalmaades, kuid on erineva kultuuritaustaga. Nad räägivad oma kogemustest üles kasvamisel erinevate kultuurimõjude all, mis väljendusid toidus, väärtushinnangutes, religioonis või käitumisviisides. Intervjuude vahele on põimitud stseenid nende igapäevaelust. Koos moodustavad need videod uurimuse teise põlvkonna immigrantide maailmavaatest.

Režissööri info
Lotte Haase lõpetas 2009. aastal  Leiden Ülikooli visuaalse etnograafia erialal auhinnatud lõputöö ja Peruu palverännakust rääkiva dokumentaalfilmiga, mida näidati festivalidel üle terve maailma. Pärast õpinguid alustas ta tööd vabakutselisena kollektiivis Koffer en Blik, mille ta asutas koos kahe kaasüliõpilasega.

ABC

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 12 min
  • Režissöör: Madli Lääne
  • Originaalkeel: loma
  • Tootjamaa: Saksamaa
  • Filmimispaik: Yealla, Libeeria

Libeeria on lõputult vaevelnud kodusõdade käes, mille tagajärjed tabavad kõige rängemalt süütuid naisi ja lapsi. Noor ema Velegai tahab õppida lugema ja kirjutama, et oma 7-aastase tütrega sammu pidada ning panna alus helgemale ja iseseisvamale tulevikule.

Režissööri info
Madli Lääne on režissöör, monteerija ja õppejõud Balti Filmi- ja Meediakoolis. Tema viimane lühidokumentaal ABC (2012) esilinastus Berlinale filmifestivalil ning oli üks viiest Berlin Today Awardi finalistist. Hetkel monteerib Madli uut filmi kurttummadest misjonäridest. www.madlilaane.com

Narmada

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 47 min
  • Režissöör: Manon Ott ja Grégory Cohen
  • Originaalkeel: hindi, inglise
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: India
  • Levitaja: TS Productions
    73, Rue Notre Dame Des Champs
    75006 Pariis
    Prantsusmaa
Kaasaegse India templiteks saavad paisud,“ teatas Jawaharlal Nehru pärast India iseseisvumist. Inimkonna ajaloos ühe kõige suurema paisukompleksi ehitustööd Indias Narmada jõel jõuavad peagi lõpule. Kui me ületame Narmada jõe oru, põrkame kokku elanike, uskumuste, veendumuste konfliktiga, mida on esile toonud jõega toimunud muutused. Jõgi, filmi peategelane, ärkab ellu kujutiste ja lugude tõttu, mis selle ümber tärkavad. Püütakse taasluua tundliku nägemuse sellest tegevuspaigast ja helimaastikust, peatatud aja tundest, ja vastandina käimasolevate muudatuste murrangutest ja vägivallast. Kogu selle emotsionaalse ja sügavalt isikliku reisi jooksul, mil vaataja seisab silmitsi Narmada jõe konflikti erinevate vaatenurkadega, küsime kaudselt ka käesolevatemuutuste tähendust ühiskonnas, kahtleme jõe müüdis just nagu progressi müüdiski.



Režissööri info
Manon Ott ja Grégory Cohen, sündinud vastavalt 1982 ja 1983, on fotograafid ja dokumentaalfilmitegijad
Pariisist. Nad õpetavad ülikoolis fotograafiat ja dokumentaalfilmi, õppides ise samal ajal doktoriõppes (visuaalruuringud, antropoloogia/sotsioloogia). Aastal 2008 ilmutasid nad fotograafiaraamatu Birmanie, rêves sous surveillance [Burma, unenägu valve all]. Manon oli filmi “Yu” režissöör, see on dokumentaalfilm ootamisest ning äsja Pariisi saabunud noorest birma varjupaigataotlejast. Nad on ka ühenduse Les yeux dans le monde kaasasutajateks, mis korraldab Pariisis dokumentaalfilmifestivali itinErrance, filmilinastusi ja visuaalhariduse õpitubasid. “Narmada” on nende esimene film. Hetkel valmistavad nad kaht dokumentaalfilmi ühes vanas tööliste naabruskonnas.

Elektririitused Guinea Conacrys

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 52 min
  • Režissöör: Florian Draussin, Julien Raout
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Belgia
  • Levitaja: Gsara
    Sandra Demal
    26 rue du Marteau 1210 Bruxelles, Belgium
    sandra.demal@gsara.be
“Kui sa tulid Guineasse muusikadokumentaali tegema, mainisid sa külarituaali, mis on kannustatud elektrikitarridest...” Elektririituse otsingud viivad meid rännakule, mis algab pealinnas Conakrys, kus suured iseseisvusmise järel loodud bändid (Bembeya Jazz, the Amazons...) on tänini aktiivsed. Rännak viib meid edasi Ülem-Guinea küladesse, kus pärimusevestjad ja nõiad-fetišistid on oma traditsioonilised pillid vahetanud moonutatud elektrikitarride vastu. See dokumentaalfilm tunnustab Guinea kultuurilist mitmekesisust, mille osaks on nii kõnnumaa elektrilised rituaalid kui kontserdid linna suurtes saalides ning samuti intiimsem muusika külaväljakul. Film jutustab loo Guinea armuloost elektrikitarriga, mis jõudis kohalike elanikeni kolonistide kaudu.



Režissööri info

Julien Raout on etnoloog ja filmitegija. Tal on valminud mitmeid muusika- ja ühiskonnateemalisi filme, sealhulgas film “Les fils de Bilal” Maroko transimuusikatest.

Florian Draussin on režissöör ja kunstnik. Victor Randrianary juhendamisel osales ta alates 2004. aastast dokumentaalfilmiseeriate tegemisel, mis rääkisid muusikatavadest India ookeani piirkonnas.

Vastutust võtma

  • Aasta: 2011
  • Pikkus: 86 min
  • Režissöör: Paul Lacoste
  • Originaalkeel: prantsuse
  • Tootjamaa: Prantsusmaa
  • Filmimispaik: Prantsusmaa
  • Levitaja: Jour2fête
    7 rue Ambroise Thomas
    75009 Pariis
    Prantsusmaa
    sales@jour2fete.com
Aastal 2009 otsustab Michel Bras, kolme Michelini tähe omanikust Prantsuse kokk, anda oma restorani üle poeg Sebastienile, kes on temaga koos töötanud 15 aastat. “Entre les Bras” räägib loo võrratutest toitudest, mis valmivad isa ja poja käe all Aubraci piirkonna mägisel maastikul. Me jälgime seda gastronoomilist etendust ja heidame intiimse pilgu nende peresidemetele. Paigutudes Jonathan Nossiter's “Mondovino” ja Raymond Depardon's “La vie moderne’i” vahele, maalib see dokumetaalfilm liigutava ja rõõmsa portree väljapaistvast perekonnast, mille kolm põlvkonda on pühendunud trendikale köögile. 



Režissööri info

Biograafia
Paul Lacoste on audiovisuaalõpingute osakonna professor Toulouse’i Le Mirail’ Ülikoolis. Alates septembrist 2007 on ta kinoõpingute osakonna juhataja (magistriõpe).

Dokumentaalfilmid (režissöör):
2011 Entre les Bras (Astu plaadile lähemale) - täispikkfilm (90’).
2001-2010 L’Invention de la Cuisine (Kokkamise leiutis)  - seeria 9 x 52’. Prod La Huit. TV ülekanded kanalitel France 5, TV5, NHK, Télévision Suisse Romande, Télé Canada ; saadaval DVD-na.
2004 Un an dans les vignes (Üks aasta viinamarjaistanduses) - seeria 6 x 26’. Prod La Huit. TV ülekanded kanalitel TV5, France 5.
2003 Louis de Froidour, une vie en forêt (Louis de Froidour, elu metsas) - 1 oopus seeriast «Epopées Pyrénéennes» - 26’. TV ülekanne kanalil France 3.

Mängufilmid (režissöör):
2010 Les Eaux fortes - poolpikkfilm 50’ (adaptsioon näidendist “Cure”)
2005 Reportage - lühifilm 10’. Aastal 2006 nomineeritud Clermont-Ferrand lühifilmifestivali ametlikus valikus
2004 Je me suis endormi - lühifilm 5’. Aastal 2004 nomineeritud Angers’i (esmafilmi festival) ametlikus valikus
2003 L’île au phare. poolpikkfilm 45’. Aastal 2004 nomineeritud Angers’i ametlikus programmis

Ülikooliõpingud ja kärjäär:
2010 Luba töötada ülikooliprofessorina
2009 akrediteering juhendada uurimistöid
1994 teadustöö kinoõpingutes (Toulouse’i Ülikool)
1991 magistrikraad kinoõpingute erialal «Sensatsioon kinos» (Toulouse’i Ülikool)
1987 bakalaureusekraad audiovisuaalkommunikatsiooni erialal (Toulouse’i Ülikool).

Orania

  • Aasta: 2012
  • Pikkus: 94 min
  • Režissöör: Tobias Lindner
  • Originaalkeel: afrikaani, inglise
  • Tootjamaa: Saksamaa
  • Filmimispaik: Lõuna-Aafrika Vabariik
  • Levitaja: Tba
Orania on eraldatud küla keset Lõuna-Aafrika Vabariigi viljatut keskust. Selle 800-liikmelise kogukonna liikmed on kõik valged afrikaanid, tuntud ka kui buurid. Orania on eraomand, muud etnilist või kultuurilist päritolu inimesed ei tohi siin elada ega töötada. Orania elanikud on uhked, et nad üritavad elada nii iseseisvalt, kui suudavad. Nad ei taha olla osa nn vihmavarjurahvast, milleks Lõuna-Aafrika Vabariik on alates apartheidi lõpust muutunud. Kuritegevus, töötus ning etno-sotsiaalne pinge muudavad nad haavatavaks kogu riigis. Seetõttu hoiavad nad omaette, luues Orania kui kultuurilise kodumaa, et säilitada enda pärand. Ühed elavad siin selle ideaali tõttu, teised turvalisuse pärast ning kolmandad puhtast meeleheitest. Vaadeldes ettevaatlikult oma peategelasi, uurib käesolev film ideaale ja motivatsiooni, miks elada sellises kummalises paigas. Samal ajal kui film vaatleb selle sotsiaalse eksperimendi taga peituvaid mehhanisme, loob ta ruumi ka küsimusteks, mis puudutavad kultuurilist identiteeti ning inimloomust. See on film õhkõrnast piirist isikliku vabaduse, vaba tahte ning diskrimineerimise vahel.



Režissööri info
Tobias Lindner sündis 1983. aastal Berliinis, kus elab ja töötab ka praegu. Pärast kooli töötas ta valguselektrikuna nii teles kui filmides. Samal ajal kui ta õppis Berliini Beuthi Rakendusteaduste Ülikoolis kinematograafiat, tegutses ta mängufilmide produktsiooni vallas ajani, mil avastas armastuse dokumentaalfilmide vastu. Peatudes Lõuna-Aafrika Vabariigis 2008-2010 oli ta seotud mitmete dokumentaalfilmide ning fotograafiaprojektidega. 2011. aastal kaitses magistrikraadi kinematograafia erialal, osales Berlinale Talentide ning Toimetamisstuudio õpitubades oma esimese täispika dokumentaalfilmiga “Orania”.

Hiite lummus

  • Aasta: 2013
  • Pikkus: 60 min
  • Režissöör: Rein Maran
  • Originaalkeel: eesti
  • Tootjamaa: Eesti
  • Filmimispaik: Eesti
  • Levitaja: Gaviafilm
    Koidu 80
    Tallinn 10139, Estonia
    info@gaviafilm.ee
See on filmirännak eripalgelistesse loodus-pärimuskultuuri paikadesse – hiitesse, vanarahva veel säilinud pühamutesse.  Puid ja puistuid lasti seal vabalt areneda.  Seetõttu kujunes iga hiie kooslus erinevate paikade kliima-, mullastiku- ja veeolude mõjul eripäraseks ja ainulaadseteks ökosüsteemiks, milliseid on säilitanud, kaitsnud ja läbi sajandite  tänasesse päeva kandnud meie muistsete esivanemate  kultuurisõnumina maarahva usundikombestik. Neid veel säilinud iidseid puutumatu loodusega paiku püüab  film vaatajale avada ja väärtustada. Selle rikkuse tajumise ning soomeugrilaste boreaalse elutunnetuse omapära on midagi niisugust, mida tasub enesele teadvustada ka tänapäeva tormakas elurütmis. Kõigepealt on see aga hiitele tuginev muusikalis-visuaalne ülemlaul loodusele - elule kui ülimale väärtusele.



Režissööri info
Rein Maran (1931) on Eesti kirjanik, režissöör, operaator ja produtsent. 1972  lõpetas Üleliidulises Riiklikus Kinematograafia Instituudi kiitusega teadusfilmi filmioperaatori eriala. Ta on osalenud enam kui saja filmi loomisel erinevates žanrites (mängu-, kontsert-, dokumentaal-, teadus-, loodusfilmid) peamiselt Tallinnfilmi, Eesti Telefilmi ja Gaviafilmi firmamärgi all. Meelisteemaks on Eestimaa loodus, loodusteemalisi autorifilme on ta loonud üle poolesaja. Filmid on linastunud paljude maade teleprogrammides, nad on osalenud ja leidnud tunnustust  rahvusvahelistel ja kodumaistel filmifestivalidel. On põlisloodust jäädvustavate filmide stenarist, režissöör, operaator, helisalvestaja, produtsent. Filmistuudio Gaviafilm juhatuse esimees.
http://www.gaviafilm.ee/