Amatöörfilmid – filmiamatöörid
- Aasta: 2011
- Pikkus: 25 min
- Režissöör: Ivo Zen
- Originaalkeel: retroromaani, šveitsi dialekt
- Tootjamaa: Šveits
- Filmimispaik: Šveits
- Levitaja: Alva Film
Töpferstrasse 28, 8045 Zürich, Switzerland www.alvafilm.ch
+41 79 716 35 44
Kirjeldus
Otsides amatööride tehtud filme, avastasin ma varjatud aardeid, mis dokumenteerivad elu Grisoni orgudes ja külades. Omal moel ja suure kirega loovad filmiamatöörid töid, mis peegeldavad nende maailmavaadet. Entusiasm, millega nad oma kirge järgivad, on nakkav, ja kui nad oma filmitegemiskogemustest räägivad, inspireerib see isegi proffi oma elukutsest rääkima.
Otsides amatööride tehtud filme, avastasin ma varjatud aardeid, mis dokumenteerivad elu Grisoni orgudes ja külades. Omal moel ja suure kirega loovad filmiamatöörid töid, mis peegeldavad nende maailmavaadet. Entusiasm, millega nad oma kirge järgivad, on nakkav, ja kui nad oma filmitegemiskogemustest räägivad, inspireerib see isegi proffi oma elukutsest rääkima.
Režissööri info
Ivo Zen (1970) on sündinud Santa Marias, Val Müstairis, Šveitsis ja elab Zürichis. Ta on rühmituse “Cineasts Rumantsch” kaasasutaja ja president (rühmitus on pühendunud retroromaani filmide tegemisele). Kahe lapse – Emma (2007) ja Vito (2010) isa. Alates 2008 õpetab dokumentaalfilmi Haute Ecole d’Art et Design‘is, Genfis; 2005 – Šveitsi filmitegijate assotsiatsiooni (ARF/FDS) liige; 2004 – sõltumatu filmitootmisüksuse Alva Film loomine; 1998–2003 – õpingud ja diplom Ecole Supérieure des Beaux Arts’i filmiosakonnas Genfis; 1992–1996 –arhitektuuriõpingud ETH’s Zürichis.
Filmograafia
2010 „Amatöörfilmid – filmiamatöörid“, dokumentaal, 26 min
2009 „Maurus, Nadia, Flurina”, dokumentaal, 59 min
2008 „Mes emprim onn en il convict“, dokumentaal, 25 min
2004 „Pizzet“, dokumentaal, 52 min
2002 „Pirmin“, filmikroonika, 15 min
2001 „Frédéric”, lühimängufilm, 15 min
2000 „Sterki-li“, dokumentaal, 9 min
Ivo Zen (1970) on sündinud Santa Marias, Val Müstairis, Šveitsis ja elab Zürichis. Ta on rühmituse “Cineasts Rumantsch” kaasasutaja ja president (rühmitus on pühendunud retroromaani filmide tegemisele). Kahe lapse – Emma (2007) ja Vito (2010) isa. Alates 2008 õpetab dokumentaalfilmi Haute Ecole d’Art et Design‘is, Genfis; 2005 – Šveitsi filmitegijate assotsiatsiooni (ARF/FDS) liige; 2004 – sõltumatu filmitootmisüksuse Alva Film loomine; 1998–2003 – õpingud ja diplom Ecole Supérieure des Beaux Arts’i filmiosakonnas Genfis; 1992–1996 –arhitektuuriõpingud ETH’s Zürichis.
Filmograafia
2010 „Amatöörfilmid – filmiamatöörid“, dokumentaal, 26 min
2009 „Maurus, Nadia, Flurina”, dokumentaal, 59 min
2008 „Mes emprim onn en il convict“, dokumentaal, 25 min
2004 „Pizzet“, dokumentaal, 52 min
2002 „Pirmin“, filmikroonika, 15 min
2001 „Frédéric”, lühimängufilm, 15 min
2000 „Sterki-li“, dokumentaal, 9 min
Andrei Mihalkinost
- Aasta: 2011
- Pikkus: 30 min
- Režissöör: Jevgeni Aleksandrov, Jelena Danilko
- Originaalkeel: vene
- Tootjamaa: Venemaa
- Filmimispaik: Venemaa, Pihkva oblast
- Levitaja: Evgeny Alexandrov
eale@yandex.ru
Kirjeldus
Kõikjal maailmas lahkuvad inimesed oma koduküladest linnadesse. Sama toimub Pihkva ümbruses, kohtades, mida Puškin niiväga armastas. Tema ajal oli Mihalkino rikas vanausuliste küla. Tänapäeval on küla välja suremas, seda elustavad vaid „puhkajad“, kes suvel oma vanavanematele külla sõidavad. Kuid selle filmi kangelane mäletab veel minevikku ja ei taha toimuvaga leppida.
Kõikjal maailmas lahkuvad inimesed oma koduküladest linnadesse. Sama toimub Pihkva ümbruses, kohtades, mida Puškin niiväga armastas. Tema ajal oli Mihalkino rikas vanausuliste küla. Tänapäeval on küla välja suremas, seda elustavad vaid „puhkajad“, kes suvel oma vanavanematele külla sõidavad. Kuid selle filmi kangelane mäletab veel minevikku ja ei taha toimuvaga leppida.
Režissööri info
Jevgeni Aleksandrov
Juhtiv uurimisassistent, PhD, Uute infotehnoloogiate laboratooriumi juhataja ning Visuaalse Antropoloogia keskuse juhataja M. V. Lomonossovi nimelises Moskva Riiklikus Ülikoolis. Tal on ligi 60 publikatsiooni visuaalsest antropoloogiast, sh monograafia „Arutelud visuaalse antropoloogia teoreetilistest ja metodoloogilistest probleemidest“. Kuue visuaalse antropoloogia alase artiklikogumiku toimetaja. Videofilmide produtsent visuaalse antropoloogia keskuses (1989–2009). Moskva rahvusvahelise visuaalse antropoloogia festivali „Mediating Camera“ asutaja ja direktor (2002–2010).
Jelena Danilko
Ajaloodoktor, juhtiv uurimisassistent Venemaa Teaduste Akadeemia Etnoloogia ja Antropoloogia Instituudis. Moskva rahvusvahelise visuaalse antropoloogia festivali „Mediating Camera“ tegevdirektor alates 2010. aastast.
Jevgeni Aleksandrov
Juhtiv uurimisassistent, PhD, Uute infotehnoloogiate laboratooriumi juhataja ning Visuaalse Antropoloogia keskuse juhataja M. V. Lomonossovi nimelises Moskva Riiklikus Ülikoolis. Tal on ligi 60 publikatsiooni visuaalsest antropoloogiast, sh monograafia „Arutelud visuaalse antropoloogia teoreetilistest ja metodoloogilistest probleemidest“. Kuue visuaalse antropoloogia alase artiklikogumiku toimetaja. Videofilmide produtsent visuaalse antropoloogia keskuses (1989–2009). Moskva rahvusvahelise visuaalse antropoloogia festivali „Mediating Camera“ asutaja ja direktor (2002–2010).
Jelena Danilko
Ajaloodoktor, juhtiv uurimisassistent Venemaa Teaduste Akadeemia Etnoloogia ja Antropoloogia Instituudis. Moskva rahvusvahelise visuaalse antropoloogia festivali „Mediating Camera“ tegevdirektor alates 2010. aastast.
Armastaja ja armastatu: tee tantrasse
- Aasta: 2011
- Pikkus: 70 min
- Režissöör: Andy Lawrence
- Originaalkeel: hindi, bengali, assami, inglise
- Tootjamaa: Ühendkuningriik
- Filmimispaik: India
- Levitaja: Andy Lawrence
Granada Centre for Visual Anthropology, Arthur Lewis Building,
University of Manchester, Oxford Road, Manchester, M13 9PL UK
Kirjeldus
Film ühe mehe teekonnast läbi Põhja-India ja tema valgusotsingutest. Rajive McMullen on kurnava haigusega võitlev ajalooõpetaja, kes otsib pühamutest selgust ja mõtet, jõuab krematsioonipaigas surmale lähedale ja naudib Aghori otsijate maailmas valitsevat kaost.
Film pakub dramaatilist pilguheitu tantristlikku elutsükli, eriti surma ideedesse ja rikastab meie arusaamist sellest, kuidas me teadmisi otsime ja kuidas sureme. “Armastaja ja armastatu” proovib ka realistlikult mõista nii India tantrismi kombeid kui ka petlikku teooriat selle taga ning kavatseb ümber lükata selle mõttesüsteemi läänes levinud väärtõlgendusi. Teekonna jooksul külastame Kamakhya Devit Assamis ja Tarapithi lääne-Bengalis, mis on kaks kõige tähtsamat tantristliku hinduismi keskust.
Film ühe mehe teekonnast läbi Põhja-India ja tema valgusotsingutest. Rajive McMullen on kurnava haigusega võitlev ajalooõpetaja, kes otsib pühamutest selgust ja mõtet, jõuab krematsioonipaigas surmale lähedale ja naudib Aghori otsijate maailmas valitsevat kaost.
Film pakub dramaatilist pilguheitu tantristlikku elutsükli, eriti surma ideedesse ja rikastab meie arusaamist sellest, kuidas me teadmisi otsime ja kuidas sureme. “Armastaja ja armastatu” proovib ka realistlikult mõista nii India tantrismi kombeid kui ka petlikku teooriat selle taga ning kavatseb ümber lükata selle mõttesüsteemi läänes levinud väärtõlgendusi. Teekonna jooksul külastame Kamakhya Devit Assamis ja Tarapithi lääne-Bengalis, mis on kaks kõige tähtsamat tantristliku hinduismi keskust.
Režissööri info
Andy Lawrence on vabakutseline filmitegija, kes kasutab antropoloogilisi teooriaid ja etnograafilisi uurimismeetodeid, et uurida filmi ja video probleeme. Teda huvitab inimese elutee, eriti sünd ja surm, ning ta keskendub Ühendkuningriigile ja Indiale. Tema töö uurib sünni ja surma lähedust meie eludele ning kuidas seda ümbritsevat teavet levitatakse. Ta on filmitegija Manchesteri Ülikooli Granada Visuaalantropoloogia Keskuses, kus ta õpetab visuaalantropoloogia magistrierialal. Andy on teinud filme nii televisiooni kui ka auhinnalisi filme festivalidele.
Andy Lawrence on vabakutseline filmitegija, kes kasutab antropoloogilisi teooriaid ja etnograafilisi uurimismeetodeid, et uurida filmi ja video probleeme. Teda huvitab inimese elutee, eriti sünd ja surm, ning ta keskendub Ühendkuningriigile ja Indiale. Tema töö uurib sünni ja surma lähedust meie eludele ning kuidas seda ümbritsevat teavet levitatakse. Ta on filmitegija Manchesteri Ülikooli Granada Visuaalantropoloogia Keskuses, kus ta õpetab visuaalantropoloogia magistrierialal. Andy on teinud filme nii televisiooni kui ka auhinnalisi filme festivalidele.
Caetshage – linnatalu
- Aasta: 2011
- Pikkus: 48 min
- Režissöör: Lotte van Leengoed, Maria Kolossa
- Tootjamaa: Holland
- Filmimispaik: Holland
- Levitaja: Lotte van Leengoed, Maria Kolossa
Kirjeldus
Hollandis Culemborgis asub keset elamurajoone linnatalu Caetshage. Talupidajad Todd ja Boudien on siin alates 2008. aastast kasvatanud maheköögivilju. Köögiviljapakkide ja talupoe vahendusel müüvad nad oma toodangut Culemborgi elanikele. Kolm kuud tegid Maria ja Lotte selles talus tööd samal ajal filmides. Toddi ja Boudieni elu on pisut erinev tavaliste talupidajate omast. Koostöös omavalitsusega on Caetshage ettevõtte nõukogu võtnud sihikule mitu eesmärki korraga. Lisaks maheköögiviljade tootmisele pakub talu tööd erivajadusega inimestele, samuti mitmeid haridusprogramme. Film näitab, kuidas Todd ja Boudien suudavad rasket tööd tehes entusiasmi kaotamata vastu pidada. Nad on teinud linnatalust erakordse paiga, kuhu tullakse meeleldi maheköögivilju nautima.
Hollandis Culemborgis asub keset elamurajoone linnatalu Caetshage. Talupidajad Todd ja Boudien on siin alates 2008. aastast kasvatanud maheköögivilju. Köögiviljapakkide ja talupoe vahendusel müüvad nad oma toodangut Culemborgi elanikele. Kolm kuud tegid Maria ja Lotte selles talus tööd samal ajal filmides. Toddi ja Boudieni elu on pisut erinev tavaliste talupidajate omast. Koostöös omavalitsusega on Caetshage ettevõtte nõukogu võtnud sihikule mitu eesmärki korraga. Lisaks maheköögiviljade tootmisele pakub talu tööd erivajadusega inimestele, samuti mitmeid haridusprogramme. Film näitab, kuidas Todd ja Boudien suudavad rasket tööd tehes entusiasmi kaotamata vastu pidada. Nad on teinud linnatalust erakordse paiga, kuhu tullakse meeleldi maheköögivilju nautima.
Režissööri info
Maria Kolossa (25) õpib viimast aastat kultuuriantropoloogiat Utrechti Ülikoolis (Holland), pärast kolmeaastaseid esituskunstide õpinguid.
Lotte van Leengoed (24) lõpetas antropoloogia bakalaureuseõppe 2010. aastal. Ta tegi välitöid afro-peruulaste muusika ja tantsu alal.
Möödunud aastal osalesid nad kahel visuaalse antropoloogia kursusel Leideni Ülikoolis. „Caesthage: linnatalu“ on teise kursuse läbimise tulemus.
Maria Kolossa (25) õpib viimast aastat kultuuriantropoloogiat Utrechti Ülikoolis (Holland), pärast kolmeaastaseid esituskunstide õpinguid.
Lotte van Leengoed (24) lõpetas antropoloogia bakalaureuseõppe 2010. aastal. Ta tegi välitöid afro-peruulaste muusika ja tantsu alal.
Möödunud aastal osalesid nad kahel visuaalse antropoloogia kursusel Leideni Ülikoolis. „Caesthage: linnatalu“ on teise kursuse läbimise tulemus.
Edela-Iraan
- Aasta: 2011
- Pikkus: 52 min
- Režissöör: Mohammad Reza Fartousi
- Originaalkeel: araabia
- Tootjamaa: Iraan
- Filmimispaik: Iraan
- Levitaja: Mohammad Reza Fartousi
No 2, 16st, kianpars, Ahwaz
Tel: 00989169153746
mohammad.fartousi@yahoo.com
Kirjeldus
“Edela-Iraan” on lugu Edela-Iraanis asuvast kuivavast Al-Azimi rabast ja tutvumine sealsete viimaste elanikega.
“Edela-Iraan” on lugu Edela-Iraanis asuvast kuivavast Al-Azimi rabast ja tutvumine sealsete viimaste elanikega.
Režissööri info
Mohammad Reza Fartousi
produtsent, režissöör, uurija ja fotograaf
Iraani dokumentaalfilmitegijate assotsiatsiooni liige
Euroopa dokumentalistikavõrgustiku (European Documentary Network) liige
Produtseerinud 15 lühifilmi ja dokumentaali
Olnud 7 filmi ja dokumentaali režissöör
Mohammad Reza Fartousi
produtsent, režissöör, uurija ja fotograaf
Iraani dokumentaalfilmitegijate assotsiatsiooni liige
Euroopa dokumentalistikavõrgustiku (European Documentary Network) liige
Produtseerinud 15 lühifilmi ja dokumentaali
Olnud 7 filmi ja dokumentaali režissöör
Elu lainetel
- Aasta: 2011
- Pikkus: 52 min
- Režissöör: Riho Västrik
- Originaalkeel: eesti
- Tootjamaa: Eesti
- Filmimispaik: Eesti
- Levitaja: OÜ Vesilind
vesilind@vesilind.ee
Kirjeldus
Rannakalurite räimepüügihooaeg kestab kõigest ühe kuu. Kuna lubatud püügikogused on eraldatud kaluritele ühiskasutuseks, tähendab iga mahamagatud tund kokkuvõttes väiksemat sissetulekut. Ise võrdlevad kalurid seda olümpiajooksuga: kui stardipauk on kõlanud, ei ole halastust enne, kui finišijoon on ületatud. See tähendab peaaegu ööpäevaringset rügamist. Kui siis lõpuks saabub telefonikõne, mis ütleb, et kvoot on täis ja rohkem püüda ei tohi, ei teagi, kas nutta või naerda.
Rannakalurite räimepüügihooaeg kestab kõigest ühe kuu. Kuna lubatud püügikogused on eraldatud kaluritele ühiskasutuseks, tähendab iga mahamagatud tund kokkuvõttes väiksemat sissetulekut. Ise võrdlevad kalurid seda olümpiajooksuga: kui stardipauk on kõlanud, ei ole halastust enne, kui finišijoon on ületatud. See tähendab peaaegu ööpäevaringset rügamist. Kui siis lõpuks saabub telefonikõne, mis ütleb, et kvoot on täis ja rohkem püüda ei tohi, ei teagi, kas nutta või naerda.
Režissööri info
Riho Västrik on sündinud 4. augustil 1965. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo ja ajakirjanduse erialal ning kaitsnud filmikunsti magistrikraadi Balti Filmi- ja Meediakoolis. Esimene põhjus dokfilmide tegemiseks oli tema kirg mägironimise vastu: mägede ilu ja inimeste läbielamised kutsusid salvestama. Alates 2003. aastast on Riho tundnud huvi Siberi ja Kaug-Põhja vastu. Ta on teinud filme Taimõri poolsaarest, saami põhjapõdrakasvatajatest ja muskusveistest.
Riho Västrik on sündinud 4. augustil 1965. Ta on lõpetanud Tartu ülikooli ajaloo ja ajakirjanduse erialal ning kaitsnud filmikunsti magistrikraadi Balti Filmi- ja Meediakoolis. Esimene põhjus dokfilmide tegemiseks oli tema kirg mägironimise vastu: mägede ilu ja inimeste läbielamised kutsusid salvestama. Alates 2003. aastast on Riho tundnud huvi Siberi ja Kaug-Põhja vastu. Ta on teinud filme Taimõri poolsaarest, saami põhjapõdrakasvatajatest ja muskusveistest.
Jahis ainult naised
- Aasta: 2012
- Pikkus: 28 min
- Režissöör: Kullar Viimne
- Originaalkeel: eesti
- Tootjamaa: Eesti
- Filmimispaik: Eesti
- Levitaja: Rühm Pluss Null
Gonsiori 21-804, Tallinn, 10147
+372 506758565
film@plussnull.ee
Kirjeldus
Eestis on ametlikult üle 16 000 jahimehe, enamik neist mehed. Vaid 200 tublit ja hakkajat jahimeest on naised. Ühe pikkade jahitraditsioonidega pere vanim tütar Merle otsustab kevadel jahikoolitusel osaleda. Sarnaselt oma noorema õega soovib temagi saada esmaklassiliseks jahimeheks ja osaleda kord aastas toimuval naistejahil.
Eestis on ametlikult üle 16 000 jahimehe, enamik neist mehed. Vaid 200 tublit ja hakkajat jahimeest on naised. Ühe pikkade jahitraditsioonidega pere vanim tütar Merle otsustab kevadel jahikoolitusel osaleda. Sarnaselt oma noorema õega soovib temagi saada esmaklassiliseks jahimeheks ja osaleda kord aastas toimuval naistejahil.
Režissööri info
Kullar Viimne sündis 1980. aastal Võrus. Pärast sotsiaaltööõpinguid asus ta Balti Filmi- ja Meediakooli filmi õppima. 2006. ja 2007. aastal õppis ta FAMU Rahvusvahelises filmikoolis Prahas. Samal aastal viibis ta kolm kuud Ugandas, tehes dokumentaalfilmi “Süütu” koos Sofie Haarhausiga. Ta on tegutsenud operaatori ja režissöörina mitmete Eesti ja rahvusvaheliste filmiprojektide juures.
Kullar Viimne sündis 1980. aastal Võrus. Pärast sotsiaaltööõpinguid asus ta Balti Filmi- ja Meediakooli filmi õppima. 2006. ja 2007. aastal õppis ta FAMU Rahvusvahelises filmikoolis Prahas. Samal aastal viibis ta kolm kuud Ugandas, tehes dokumentaalfilmi “Süütu” koos Sofie Haarhausiga. Ta on tegutsenud operaatori ja režissöörina mitmete Eesti ja rahvusvaheliste filmiprojektide juures.
Kaev. Veehääled Etioopiast
- Aasta: 2011
- Pikkus: 56 min
- Režissöör: Paolo Barberi and Ricardo Russo
- Originaalkeel: oromo (etioopia keel)
- Tootjamaa: Itaalia
- Filmimispaik: Etioopia
- Levitaja: GA&A
Via Cicerone, 64 – 00193 Roma, Italy
Tel: 0039 06 3613480, laurar@gaea.it
Kirjeldus
Igal aastal, kui kuivaperiood Lõuna-Etioopias haripunkti jõuab, kogunevad Borana karjused koos loomadega iidsete kaevude ümber.
Mitme tegelase koostöös tutvustab film meile ainulaadset veemajandamise süsteemi, mis laseb Borana karjastel seda väikest veehulka kõigi omandi ja õigusena kasutada.
Mitte kellelegi, ei karjastele ega vaenulikule hõimule ei tohi keelata ligipääsu veele. Samal ajal, kui kõikjal maailmas ei peeta joogiveele ligipääsu ikka veel inimõiguseks, väärib Borana erilist tähelepanu selle tavatu viisi eest, kuidas nad kõigile ühes maailma kõige kuivemas paigas veele ligipääsu garanteerivad.
Igal aastal, kui kuivaperiood Lõuna-Etioopias haripunkti jõuab, kogunevad Borana karjused koos loomadega iidsete kaevude ümber.
Suured käsitsikaevatud kraatrid, mida tuntakse “laulvate kaevude” nime all pakuvad neile võimalust pikkade iga-aastaste põudade ajal ellu jääda. Siin moodustavad noored karjused iga päev pikki inimkette, et ulatuda sügavale kaevu põhja ja sealt vett kätte saada. Nende tööd saadab laul, mis tundub suuri karju pärast pikka kuival maal veedetud päeva aeglaselt lähemale kutsuvat.
Dokumentaalfilm jälgib Borana elu põuast kuni kauaoodatud vihma tulekuni.Mitme tegelase koostöös tutvustab film meile ainulaadset veemajandamise süsteemi, mis laseb Borana karjastel seda väikest veehulka kõigi omandi ja õigusena kasutada.
Mitte kellelegi, ei karjastele ega vaenulikule hõimule ei tohi keelata ligipääsu veele. Samal ajal, kui kõikjal maailmas ei peeta joogiveele ligipääsu ikka veel inimõiguseks, väärib Borana erilist tähelepanu selle tavatu viisi eest, kuidas nad kõigile ühes maailma kõige kuivemas paigas veele ligipääsu garanteerivad.
Režissööri info
Paolo Barberi (Ravenna, 1968), antropoloog ja filmitegija, õpetab Rooma Ülikoolis “La Sapienza” kultuuriantropoloogiat. Ta asutas 2004. aastal Esplorare la Metropoli uurijate ja filmitegijate liidu koos Riccardo Russoga, kes oli koos temaga dokumentaalfilmi “Kaev. Veehääled Etioopiast” juures kaasrežissöör.
Paolo Barberi (Ravenna, 1968), antropoloog ja filmitegija, õpetab Rooma Ülikoolis “La Sapienza” kultuuriantropoloogiat. Ta asutas 2004. aastal Esplorare la Metropoli uurijate ja filmitegijate liidu koos Riccardo Russoga, kes oli koos temaga dokumentaalfilmi “Kaev. Veehääled Etioopiast” juures kaasrežissöör.
Riccardo Russo (1974), on Itaalia sõltumatu filmitegija, kes tegeleb sotsiaalsete dokumentaalfilmide produktsiooniga.
Tal on doktorikraad inimgeograafias, spetsialiseerumisega audiovisuaalidele inimõiguste eest võitlemisel. Ta asutas 2004. aastal Esplorare la Metropoli uurijate ja filmitegijate liidu koos Paolo Barberiga, kellega kahasse tehti dokumentaalfilm “Kaev. Veehääled Etioopiast”. Viimastel aastatel on tal valminud mitu publikatsiooni ja dokumentaalfilmi, mis räägivad sotsio-keskkondlikest teemadest ja inimõigustest Euroopas, Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Okeaanias.
Katar, võiduajamine
- Aasta: 2011
- Pikkus: 52 min
- Režissöör: Alba Sotorra
- Tootjamaa: Hispaania
- Filmimispaik: Katar
- Levitaja: Alba Sotorra
Kirjeldus
Katar
on kõige kiirema majanduskasvuga riik maailmas: kõrbesse tahutud
kiirteed ühendavad vana maailma uue reaalsusega. Pilvelõhkujad kerkivad
igale poole ja tuhandeid erineva taustaga töölisi tõmbab ligi musta
kulla palavik. “Katar, võiduajamine” jälgib suurejoonelise elektrijaama ehituse eest vastutava lääne pagulase isiklikku võiduajamist, ja Katari
ettevõtjat, kes juhib oma kaamelite suureks rahvusvaheliseks
võiduajamiseks treenimist. See petlik stsenaarium, mida nad mõlemad läbi
mängivad, illustreerib võiduajamises osaleva inimkonna saatust.
Režissööri info
Dokumentaalfilmide
tegija, stsenarist ja režissöör, kes oma laia rahvusvahelise
uurimistegevusega ja filmimiskogemusega, k.a Iraanis, Afganistanis,
Pakistanis, Zimbabwes ja Kataris, keskendub kino ja televisiooni
loovvideoproduktsioonile.
Koduteel
- Aasta: 2011
- Pikkus: 56 min
- Režissöör: Sergey Kachkin
- Originaalkeel: vene
- Tootjamaa: Venemaa
- Filmimispaik: Venema, Saksamaa
- Levitaja: Sergey kachkin
Dneprovskaya st. 29,
614018, Perm
Russia
Tel: +79028019266
sergkachkin@gmail.com
Kirjeldus
See lugu räägib teekonnast, suhtest ja kojunaasmisest. Mees on oma veoautoga juba kakskümmend aastat läbi Venemaa sõitnud, samal ajal kui naine teda koju ootab. Tema on üksinda teel. Temake on koos oma armastatud kodulooma, ustava sõbra ja kaitsja Irbisega. See kõik võiks kauemgi kesta, kui ta poleks suremas.
See lugu räägib teekonnast, suhtest ja kojunaasmisest. Mees on oma veoautoga juba kakskümmend aastat läbi Venemaa sõitnud, samal ajal kui naine teda koju ootab. Tema on üksinda teel. Temake on koos oma armastatud kodulooma, ustava sõbra ja kaitsja Irbisega. See kõik võiks kauemgi kesta, kui ta poleks suremas.
Režissööri info
Vene filmirežissöör, kes omandas hariduse Moskva Kõrgemas Ajakirjanduse ja Dokumentaalfilmi Koolis. 2006. aastast on ta teinud mitu dokumentaalfilmi produtsendi, režissööri ja filmioperaatorina. Tema filme on näidatud ja auhinnatud nii Venemaal kui ka väljaspool. Kahte tema filmi näidati Ameerika Ühendriikides 2007.–2008. aastal osana Kultuuriliidrite/Filmitegijate programmist. 2008. aastal võttis ta osa Arte poolt finantseeritud Aristotelese Töötoast. Ta filmis kuu aega ühes Rumeenia külas mustlasi. 2009.–2010. aastal võttis ta osa DOXPRO Töötoast Peterburis, mida juhtisid rahvusvaheline dokumentaalfilmide konsultant Tue Steen Müller ja Iikka Vehkalakti YLE TV2 Documentaries’est.
Vene filmirežissöör, kes omandas hariduse Moskva Kõrgemas Ajakirjanduse ja Dokumentaalfilmi Koolis. 2006. aastast on ta teinud mitu dokumentaalfilmi produtsendi, režissööri ja filmioperaatorina. Tema filme on näidatud ja auhinnatud nii Venemaal kui ka väljaspool. Kahte tema filmi näidati Ameerika Ühendriikides 2007.–2008. aastal osana Kultuuriliidrite/Filmitegijate programmist. 2008. aastal võttis ta osa Arte poolt finantseeritud Aristotelese Töötoast. Ta filmis kuu aega ühes Rumeenia külas mustlasi. 2009.–2010. aastal võttis ta osa DOXPRO Töötoast Peterburis, mida juhtisid rahvusvaheline dokumentaalfilmide konsultant Tue Steen Müller ja Iikka Vehkalakti YLE TV2 Documentaries’est.
Kurdi armastaja
- Aasta: 2012
- Pikkus: 98 min
- Režissöör: Clarisse Hahn
- Originaalkeel: prantsuse, inglise, saksa, türgi
- Tootjamaa: Prantsusmaa
- Filmimispaik: Kurdistan
- Levitaja: Nicole Craime
lesfilmsduprésent
19 rue de la république
13200 Arles
France
T + 33 4 90 49 69 66
F + 33 4 90 49 50 06
contact@lesfilmsdupresent.fr
http://www.lesfilmsdupresent.fr
Kirjeldus
Kurdi armastaja on Oktay, Kurdi päritolu mees, kellega ma oma elu jagan. Me oleme triivinud läbi hävinenud piirkonna, mille arengut on takistanud sõda ja majanduslik viletsus. Kuidas suudavad inimesed sellises paigas koos eksisteerida? See on küsimus, mille film esitab.
Me elame siin üksteisele lähedal, tihedalt kootud geograafiliste ja sotsiaalsete sidemete võrgustikus. Kellegi armastamist võib segi ajada tema kinni hoidmisega. Siin filmis kujutatud tegelased leiavad tihti musta huumori abil oma kogukonnas võimalusi, kuidas tõestada, et nad tõesti eksisteerivad.
Šamaan läheb televiisori ees transsi, seksinäljas erak unistab abielust, utt ohverdatakse ja süüakse, vana naine takistab oma minial lugema õppimist, mäe otsas elav karjuseneiu tahaks orgu naasta, sõjavägi valvab küla, Euroopast tulnud mees läheb emaga elava noore neiu kätt paluma. Just nende situatsioonide vahendusel avaneb nende perede reaalsus, kes üritavad kuidagimoodi koos elada, kes võtavad igast hetkest parima – või halvima.
Kurdi armastaja on Oktay, Kurdi päritolu mees, kellega ma oma elu jagan. Me oleme triivinud läbi hävinenud piirkonna, mille arengut on takistanud sõda ja majanduslik viletsus. Kuidas suudavad inimesed sellises paigas koos eksisteerida? See on küsimus, mille film esitab.
Me elame siin üksteisele lähedal, tihedalt kootud geograafiliste ja sotsiaalsete sidemete võrgustikus. Kellegi armastamist võib segi ajada tema kinni hoidmisega. Siin filmis kujutatud tegelased leiavad tihti musta huumori abil oma kogukonnas võimalusi, kuidas tõestada, et nad tõesti eksisteerivad.
Šamaan läheb televiisori ees transsi, seksinäljas erak unistab abielust, utt ohverdatakse ja süüakse, vana naine takistab oma minial lugema õppimist, mäe otsas elav karjuseneiu tahaks orgu naasta, sõjavägi valvab küla, Euroopast tulnud mees läheb emaga elava noore neiu kätt paluma. Just nende situatsioonide vahendusel avaneb nende perede reaalsus, kes üritavad kuidagimoodi koos elada, kes võtavad igast hetkest parima – või halvima.
Režissööri info
Clarisse Hahn (1973) on prantsuse filmitegija. Ta tegeleb dokumentaaluuringutega filmide, fotode ja videoinstallatsioonide abil. Tema dokumentaalfilme ühendab pidev seotus filmitavate inimeste eluga. Ta järgneb oma subjektidele vähemalt ühe aasta jooksul; jälgides, filmides ja ise nende igapäevase elu osaks saades. Ta kaevub inimesi ühendavate isiklike ja ühisväärtuste keerulisse võrgustikku. Hahni dokumentaalfilmid on ajendatud tema soovist oma subjektidega personaalselt suhelda. Teda huvitab eriti see, kuidas indiviidid ümbritseva keskkonnaga hakkama saavad ja sellele reageerivad.
Clarisse Hahn (1973) on prantsuse filmitegija. Ta tegeleb dokumentaaluuringutega filmide, fotode ja videoinstallatsioonide abil. Tema dokumentaalfilme ühendab pidev seotus filmitavate inimeste eluga. Ta järgneb oma subjektidele vähemalt ühe aasta jooksul; jälgides, filmides ja ise nende igapäevase elu osaks saades. Ta kaevub inimesi ühendavate isiklike ja ühisväärtuste keerulisse võrgustikku. Hahni dokumentaalfilmid on ajendatud tema soovist oma subjektidega personaalselt suhelda. Teda huvitab eriti see, kuidas indiviidid ümbritseva keskkonnaga hakkama saavad ja sellele reageerivad.
Linnatundra
- Aasta: 2011
- Pikkus: 15 min
- Režissöör: Robi Uppin, Maria Kivirand
- Originaalkeel: eesti
- Tootjamaa: Eesti
- Filmimispaik: Eesti
- Levitaja: Black Plastic Media Productions; Balti Filmi- ja Meediakool; Robi Uppin, Maria Kivirand
Kirjeldus “Linnatundra”
on vaatlusdokumentaal kodutusest ja usust. Väga suur Monica-nimeline
lumetorm jõuab 2010. aasta detsembris Tallinna ja võttegrupp külastab
puudust kannatavatele inimestele avatud supikööki. Film üritab jälgida
jõulupühade ajal toimuvat ja dokumenteerida, kuidas inimesed tormiga
hakkama saavad.
Režissööri info
Robi Uppin
Robi Uppin sündis 1978. aastal Tallinnas. Ta kolis kümneaastasena Rootsi. Seal hakkasid teda huvitama filmid, telekamängud ja elektrooniline muusika. 2005. aastal läks ta Jaapanisse Tokyosse, et kohaliku keelt ja kultuuri tundma õppida. 2006. aastal alustas ta õpinguid Balti Filmi- ja Meediakoolis audiovisuaalse meedia erialal ning 2011. aastal jätkas õpinguid TV ja dokumentaalfilmi erialal magistriõppes. Ta on loonud ja kujundanud mitme lühidokumentaal- ja ulmefilmi heli ning kirjutanud elektroonilist muusikat.
Maria Kivirand
Maria Kivirand sündis 1986. aastal Tallinnas. Keskkooli ajal hakkas ta muusikat ja teatrikunsti õppima ning sai sealt inspiratsiooni, et minna õppima filmitegemist. 2005. aastal läks ta Hispaaniasse, et kohalikku keelt ja kultuuri tundma õppida. 2006. aastal naasis ta Eestisse, et minna õppima filmi ja meediat. Ta lõpetas Balti Filmi- ja Meediakooli bakalaureusekraadiga audiovisuaalmeedia erialal ja õpib nüüd TV ja dokumentaalfilmi magistriõppes. Ta on olnud mitme lühidokumentaal- ja ulmefilmi produtsent, režissöör ja monteerija.
Robi Uppin
Robi Uppin sündis 1978. aastal Tallinnas. Ta kolis kümneaastasena Rootsi. Seal hakkasid teda huvitama filmid, telekamängud ja elektrooniline muusika. 2005. aastal läks ta Jaapanisse Tokyosse, et kohaliku keelt ja kultuuri tundma õppida. 2006. aastal alustas ta õpinguid Balti Filmi- ja Meediakoolis audiovisuaalse meedia erialal ning 2011. aastal jätkas õpinguid TV ja dokumentaalfilmi erialal magistriõppes. Ta on loonud ja kujundanud mitme lühidokumentaal- ja ulmefilmi heli ning kirjutanud elektroonilist muusikat.
Maria Kivirand
Maria Kivirand sündis 1986. aastal Tallinnas. Keskkooli ajal hakkas ta muusikat ja teatrikunsti õppima ning sai sealt inspiratsiooni, et minna õppima filmitegemist. 2005. aastal läks ta Hispaaniasse, et kohalikku keelt ja kultuuri tundma õppida. 2006. aastal naasis ta Eestisse, et minna õppima filmi ja meediat. Ta lõpetas Balti Filmi- ja Meediakooli bakalaureusekraadiga audiovisuaalmeedia erialal ja õpib nüüd TV ja dokumentaalfilmi magistriõppes. Ta on olnud mitme lühidokumentaal- ja ulmefilmi produtsent, režissöör ja monteerija.
Mees Jupiterilt
- Aasta: 2011
- Pikkus: 57 min
- Režissöör: Erik Strömdahl
- Originaalkeel: rootsi
- Tootjamaa: Rootsi
- Filmimispaik: Rootsi
- Levitaja: ESFilm, Erik Strömdahl
Skogsvägen 19, S-13755 Tungelsta, Sweden
estfilm@mac.com
Kirjeldus
Hans-Erik on elanud 45 aastat eraldatud mullis. Ta istub oma raudtrellidega akende taga ning ei vasta telefonile ega avaks ust, kui keegi kella helistaks. Ta otsustas 16-aastaselt, et ei taha endale ühtegi sõpra, pärast seda, kui ta oma ainsa sõbraga tülli läks. Tema totaalne eraldatus sai alguse ema surmast. Tema lapsepõlve mõjutasid tugevalt vägivaldne ja samas ülikaitsev isa ning problemaatiline olukord koolis, kus teda jõhkralt kiusati. Kaasasündinud südamerike ei lasknud tal teiste laste moodi joosta ja mängida. See, et ta sai pärast südameoperatsiooni kerge ajukahjustuse ning et ta oli piitspeenike ja helesinise nahaga, ei teinud ta elu kergemaks. Ainuke asi, mis temas eluisu tekitab, on intensiivne töö hiiglasliku laevamudeli kallal. Ta on sellega üheksa aastat töötanud ja see täidab nüüd terve ta elutoa.
Film on põnev rännak uskumatu muutusega psühholoogilisele maastikule.
Hans-Erik on elanud 45 aastat eraldatud mullis. Ta istub oma raudtrellidega akende taga ning ei vasta telefonile ega avaks ust, kui keegi kella helistaks. Ta otsustas 16-aastaselt, et ei taha endale ühtegi sõpra, pärast seda, kui ta oma ainsa sõbraga tülli läks. Tema totaalne eraldatus sai alguse ema surmast. Tema lapsepõlve mõjutasid tugevalt vägivaldne ja samas ülikaitsev isa ning problemaatiline olukord koolis, kus teda jõhkralt kiusati. Kaasasündinud südamerike ei lasknud tal teiste laste moodi joosta ja mängida. See, et ta sai pärast südameoperatsiooni kerge ajukahjustuse ning et ta oli piitspeenike ja helesinise nahaga, ei teinud ta elu kergemaks. Ainuke asi, mis temas eluisu tekitab, on intensiivne töö hiiglasliku laevamudeli kallal. Ta on sellega üheksa aastat töötanud ja see täidab nüüd terve ta elutoa.
Film on põnev rännak uskumatu muutusega psühholoogilisele maastikule.
Režissööri info
Õpingud Stockholmi Kunstikõrgkoolis (sisearhitektuur) 1968–73.
Arhitekt Dublinis 1973.
Filmiteaduste õpingud Stockholmi Ülikoolis 1974–75.
Immigrantide (mustlaste) õpetaja 1975–78.
1975. aastast täiskohaga vabakutseline filmitegija ja töötab ka SVT-s.
1990. aastal korraldas Gotlandil filmifestivali “Around the Baltic”.
Produktsioonijuht 2004.
1994. aastast õpetab osakoormusega Kulturama filmiakadeemias.
Õpingud Stockholmi Kunstikõrgkoolis (sisearhitektuur) 1968–73.
Arhitekt Dublinis 1973.
Filmiteaduste õpingud Stockholmi Ülikoolis 1974–75.
Immigrantide (mustlaste) õpetaja 1975–78.
1975. aastast täiskohaga vabakutseline filmitegija ja töötab ka SVT-s.
1990. aastal korraldas Gotlandil filmifestivali “Around the Baltic”.
Produktsioonijuht 2004.
1994. aastast õpetab osakoormusega Kulturama filmiakadeemias.
Mullast oled sa võetud: looduslik matus ja anglikaani kirik
- Aasta: 2011
- Pikkus: 30 min
- Režissöör: Sarah Thomas
- Originaalkeel: inglise
- Tootjamaa: Ühendkuningriik/Island
- Filmimispaik: Ühendkuningriik, Cambridgeshire
- Levitaja: Sarah Thomas,
Isafjardarvegur 6 – Bogguhus
410 Hnifsdalur, Iceland
Kirjeldus Tegevus
toimub alalises muutuses oleval Barton Glebe’i maastikul –
Ühendkuningriigis Cambridge’is kristlikus metsamatusepaigas. Selle
paigaga seotud inimestega peetud vestluste abil uurib film “Mullast oled
sa võetud: looduslik matus ja anglikaani kirik” muutusi suhtumises
surma, matmisse ja suhetesse maaga. Film tutvustab meile kaunite helide
ja kohapeal filmitud detailsete loodusvõtete abil 'looduse'
terapeutilist mõju leinaprotsessile ja vabadust, mida see annab
matusetalituse ja leina mitmesugustele ja originaalsetele avaldustele.
Seda paika tähtsustate inimeste juttude abil näeme, kuidas see tekitab
nii katkematuse kui ka surnuga jätkuva suhte tunnet ning ka võimalust
osa endast uuesti ringlusse lasta. Me näeme, kuidas on võimalik, et üks
matmispaik saab tunduda nii elust pulbitsev.
Režissööri info Sarah
Thomas on visuaalantropoloog ja filmitegija. Ta veetis suurema osa oma
noorusajast Keenias, tänu millele mõistis, et maailma nägemiseks on mitu
viisi. Oma huvi tõttu inimeste vastu omandas ta kraadi antropoloogias
ja sellele järgnes 2003. aastal magistrikraad Manchesteri Granada
Keskuses visuaalantropoloogia erialal.
Ta on töötanud mitme etnograafilise filmiga Londonis, Tate Britain’i galeriis migratsioonist ja visuaalkultuurist rääkiva uurimisprojekti jaoks ning 2008. aastal tegi biograafilise dokfilmi “Hannah Frank: The Spark Divine”, mis tähistas Glasgow juudi kunstniku Hannah Franki sajandale sünniaastapäevale pühendatud näitust.
Ta on töötanud mitme etnograafilise filmiga Londonis, Tate Britain’i galeriis migratsioonist ja visuaalkultuurist rääkiva uurimisprojekti jaoks ning 2008. aastal tegi biograafilise dokfilmi “Hannah Frank: The Spark Divine”, mis tähistas Glasgow juudi kunstniku Hannah Franki sajandale sünniaastapäevale pühendatud näitust.
Mõrkjad juured: Kalahari müüdi lõpp
- Aasta: 2010
- Pikkus: 71 min
- Režissöör: Adrian Strong
- Originaalkeel: afrikaansi, inglise, ju/hoansi
- Tootjamaa: USA
- Filmimispaik: Namiibia
- Levitaja: Documentary Educational Resources
Julia Teitel
101 Morse St.
Watertown, MA 02472
shannon@der.org
Kirjeldus
“Mõrkjad juured” leiab aset Kirde-Namiibias, Lõuna-Aafrika Kalahari kõrbes, mis on Võsameeste kodu. See film uuendab etnograafilist filmirekordit, mida alustas 1950ndatel John Marshall, kelle filmid dokumenteerisid 50 aastat muutusi ning kes koos Claire Ritchiega lõi rohujuuretasandil arengufondi, millega Adrian Strong (filmitegija) 1980ndate lõpus ühines. 2007. aastal filmitud “Mõrkjad juured” dokumenteerib Strongi ja Ritchie tagasipöördumist Namiibiasse, kus nad uurivad Maailma Looduse Fondi, mis tähtsustab looduse säilimist ja turismi rohkem kui elatuseks vajalikku põllumajandust, uue reeglistiku sisseseadmisele järgnenud kogukondlikult juhitud arenguprotsessi hääbumist. Kogukonnad ütlevad välja oma rahulolematuse uue looduskaitseprojekti suhtes, mis ei ole teinud suurt midagi, et aidata inimesi põldu harida ja oma elujärge parandada.
“Mõrkjad juured” leiab aset Kirde-Namiibias, Lõuna-Aafrika Kalahari kõrbes, mis on Võsameeste kodu. See film uuendab etnograafilist filmirekordit, mida alustas 1950ndatel John Marshall, kelle filmid dokumenteerisid 50 aastat muutusi ning kes koos Claire Ritchiega lõi rohujuuretasandil arengufondi, millega Adrian Strong (filmitegija) 1980ndate lõpus ühines. 2007. aastal filmitud “Mõrkjad juured” dokumenteerib Strongi ja Ritchie tagasipöördumist Namiibiasse, kus nad uurivad Maailma Looduse Fondi, mis tähtsustab looduse säilimist ja turismi rohkem kui elatuseks vajalikku põllumajandust, uue reeglistiku sisseseadmisele järgnenud kogukondlikult juhitud arenguprotsessi hääbumist. Kogukonnad ütlevad välja oma rahulolematuse uue looduskaitseprojekti suhtes, mis ei ole teinud suurt midagi, et aidata inimesi põldu harida ja oma elujärge parandada.
Režissööri info
Adrian Strong teeb parajasti oma doktoritööd Griffithi Ülikoolis etnograafilise filmi erialal, keskendudes eriti põlisrahvastele. Adrian kasvas üles Ühendkuningriigis, õppides teaduse ja filosoofia erialal, enne Aafrikasse kolimist1984. aastal. Adrianil on olnud väga palju erinevaid töökohti, alates farmeri ja lõpetades ärimehe elukutsega. 1980. aastate lõpus elas ja töötas Adrian Kalaharis koos Ju/’hoansi rahvaga ja tal tekkis huvi filmitegemise vastu. 1997. aastal kolis Adrian Namiibiast Kaliforniasse ja omandas magistrikraadi mütoloogiaõpingutes ja süvapsühholoogias Pacifica Graduate’i instituudist. Alates 2000. aastast elab Austraalias, kus ta on samuti mitmeid ameteid pidanud, kuid on kõige õnnelikum õpetades, uuringuid ja filme tehes.
Adrian Strong teeb parajasti oma doktoritööd Griffithi Ülikoolis etnograafilise filmi erialal, keskendudes eriti põlisrahvastele. Adrian kasvas üles Ühendkuningriigis, õppides teaduse ja filosoofia erialal, enne Aafrikasse kolimist1984. aastal. Adrianil on olnud väga palju erinevaid töökohti, alates farmeri ja lõpetades ärimehe elukutsega. 1980. aastate lõpus elas ja töötas Adrian Kalaharis koos Ju/’hoansi rahvaga ja tal tekkis huvi filmitegemise vastu. 1997. aastal kolis Adrian Namiibiast Kaliforniasse ja omandas magistrikraadi mütoloogiaõpingutes ja süvapsühholoogias Pacifica Graduate’i instituudist. Alates 2000. aastast elab Austraalias, kus ta on samuti mitmeid ameteid pidanud, kuid on kõige õnnelikum õpetades, uuringuid ja filme tehes.
Mälu teedele eksinud
- Aasta: 2010
- Pikkus: 90 min
- Režissöör: Klara van Es
- Originaalkeel: hollandi
- Tootjamaa: Belgia
- Filmimispaik: Antwerp, Belgia
- Levitaja: Associate Directors
Bram Crols
Sint Elisabethstraat 38a
2060 Antwerp
Belgium
Kirjeldus
„Mälu teedele eksinud“ on esimene dokumentaalfilm Alzheimeri tõvega elamisest, nagu seda näevad selle käes kannatavad inimesed. Tegelased elavad kõik koos korteris nimega Iduna, kus neid pidevalt jälgitakse ja nende eest hoolitsetakse. See on veidi eriline osa The Bjisterist, hooldekodust, kus elavad dementsuse käes kannatavad inimesed ja mis asub Belgias, Antwerpeni lähedal Essenis. Iduna kaheksa elanikku on – teaduslikus mõttes – haiguse esimeses staadiumis: selgus- ja hajameelsuspuhangud vahelduvad pidevalt. Neid kaheksat indiviidi jälgitakse ühe aasta vältel. Filmis on näha narratiivi erinevaid tasandeid: igapäevarutiini, selle pärssimist ning vaateid tegelaste elukäigule. Filmi lõpuks pole tegelased enam samad. Mitte ainult seepärast, et haigus on neid muutnud, vaid ka seetõttu, et oma edasi arenenud haiguse tõttu võivad nad olla nii füüsiliselt kui vaimselt täielikult kadunud.
„Mälu teedele eksinud“ on esimene dokumentaalfilm Alzheimeri tõvega elamisest, nagu seda näevad selle käes kannatavad inimesed. Tegelased elavad kõik koos korteris nimega Iduna, kus neid pidevalt jälgitakse ja nende eest hoolitsetakse. See on veidi eriline osa The Bjisterist, hooldekodust, kus elavad dementsuse käes kannatavad inimesed ja mis asub Belgias, Antwerpeni lähedal Essenis. Iduna kaheksa elanikku on – teaduslikus mõttes – haiguse esimeses staadiumis: selgus- ja hajameelsuspuhangud vahelduvad pidevalt. Neid kaheksat indiviidi jälgitakse ühe aasta vältel. Filmis on näha narratiivi erinevaid tasandeid: igapäevarutiini, selle pärssimist ning vaateid tegelaste elukäigule. Filmi lõpuks pole tegelased enam samad. Mitte ainult seepärast, et haigus on neid muutnud, vaid ka seetõttu, et oma edasi arenenud haiguse tõttu võivad nad olla nii füüsiliselt kui vaimselt täielikult kadunud.
Režissööri info
Klara Van Es õppis kunstiajalugu ja tegi muljetavaldavat karjääri raadio- ja televisiooniprodutsendina. Ta on töötanud mitme televisiooniproduktsiooni firma reporterina, ajakirjanikuna, juhatajana ja peatoimetajana. Ta õpetas (kunsti)ajalugu ning arvustas raadio jaoks (kaasaegse) kunsti teemalisi raamatuid ja näitusi. Filmiga “Kadunud mälestused” tutvustab Klara end dokumentaalfilmitegijana. Filmi- ja raadioprodutsendina saadud kogemuste abil on ta võimeline lugusid endale omasel veidral moel edasi andma.
Klara Van Es õppis kunstiajalugu ja tegi muljetavaldavat karjääri raadio- ja televisiooniprodutsendina. Ta on töötanud mitme televisiooniproduktsiooni firma reporterina, ajakirjanikuna, juhatajana ja peatoimetajana. Ta õpetas (kunsti)ajalugu ning arvustas raadio jaoks (kaasaegse) kunsti teemalisi raamatuid ja näitusi. Filmiga “Kadunud mälestused” tutvustab Klara end dokumentaalfilmitegijana. Filmi- ja raadioprodutsendina saadud kogemuste abil on ta võimeline lugusid endale omasel veidral moel edasi andma.
Neljas
- Aasta: 2012
- Pikkus: 26 min
- Režissöör: Liis Lepik
- Originaalkeel: eesti
- Tootjamaa: Eesti
- Filmimispaik: Eesti
- Levitaja: Kultusfilm OÜ, Niine 8e-8, 10414 Tallinn, info@kultus.ee
Kirjeldus
Film „Neljas“ on üles võetud vaid ühel päeval. See on päev vanaproua Emilia elus, mis algab näiliselt üsnagi hariliku hommikuga, kuid loo kulgedes avalduvad järk-järgult üllatavad faktid. Selgub, et see päev on kõike muud kui tavaline. Tegemist on sügavalt inimliku ning liigutava looga. Filmis kerkivad ehedalt esile nii elu ja surma küsimused, ema ja lapse vahelised suhted kui ka kontrastid vanade ning noorte elurütmide vahel.
Film „Neljas“ on üles võetud vaid ühel päeval. See on päev vanaproua Emilia elus, mis algab näiliselt üsnagi hariliku hommikuga, kuid loo kulgedes avalduvad järk-järgult üllatavad faktid. Selgub, et see päev on kõike muud kui tavaline. Tegemist on sügavalt inimliku ning liigutava looga. Filmis kerkivad ehedalt esile nii elu ja surma küsimused, ema ja lapse vahelised suhted kui ka kontrastid vanade ning noorte elurütmide vahel.
Režissööri info
Liis Lepik (27) on õppinud Berliinis visuaalantropoloogiat ning magistrandina Tallinna Ülikoolis sotsiaal- ja kultuurantropoloogiat ning dokumentalistikat. Varasemalt on ta tegutsenud koolitusvaldkonnas ning õpetanud dokumentaalfilmi analüüsi keskkooliõpilastele. Liis on ettevõtte Kultusfilm OÜ asutaja ning tegutseb produtsendina. „Neljas” on tema esimene dokumentaalfilm režissöörina.
Liis Lepik (27) on õppinud Berliinis visuaalantropoloogiat ning magistrandina Tallinna Ülikoolis sotsiaal- ja kultuurantropoloogiat ning dokumentalistikat. Varasemalt on ta tegutsenud koolitusvaldkonnas ning õpetanud dokumentaalfilmi analüüsi keskkooliõpilastele. Liis on ettevõtte Kultusfilm OÜ asutaja ning tegutseb produtsendina. „Neljas” on tema esimene dokumentaalfilm režissöörina.
Odüsseused
- Aasta: 2011
- Pikkus: 83 min
- Režissöör: Agatha Amciaszek, Alberto García Ortiz
- Originaalkeel: punjabi
- Tootjamaa: Hispaania
- Filmimispaik: Ceuta (Hispaania), India
- Levitaja: Agatha Amciaszek, Alberto García Ortiz
Kirjeldus
Tiheda metsaga kaetud küngastel, mis asuvad Ceuta – Aafrikas asuva Hispaania enklaavi kohal, ootab 57 India immigranti oma saatust. Nad läbisid pool planeeti, et Euroopasse jõuda ja näevad nüüd juba Gibraltarit ja Hispaania rannikut – need on teisel pool väina vaid 14 kilomeetri kaugusel – kuid ei jõua nendeni. Nad on kinni Ceuta juriidilises limbos ja pärast kahte linna migratsioonijärelvalve keskuses veedetud aastat ja enne, kui neid välja saadetakse, otsustavad nad ühel õhtul põgeneda ning panevad lähedalasuvatesse mägedesse püsti hädise laagri.
Film käsitleb grupi kogemust viie peategelase portreede abil. Babu, Mili, Rocky, Happy ja Guri on väga erinevad tegelased, kes satuvad kokku saatuse tahtel ja sõltuvad ellujäämisel üksteisest. Nende elusid räsivad geopoliitilised tõsiasjad, mille üle neil kontroll puudub, näiteks majanduskriis ja karmistuv Euroopa migratsioonipoliitika. Vaataja saab osa nende ärevusest, kui nad lahendust ootavad, ja ühineb nendega emotsionaalses lõpplahenduses.
Tiheda metsaga kaetud küngastel, mis asuvad Ceuta – Aafrikas asuva Hispaania enklaavi kohal, ootab 57 India immigranti oma saatust. Nad läbisid pool planeeti, et Euroopasse jõuda ja näevad nüüd juba Gibraltarit ja Hispaania rannikut – need on teisel pool väina vaid 14 kilomeetri kaugusel – kuid ei jõua nendeni. Nad on kinni Ceuta juriidilises limbos ja pärast kahte linna migratsioonijärelvalve keskuses veedetud aastat ja enne, kui neid välja saadetakse, otsustavad nad ühel õhtul põgeneda ning panevad lähedalasuvatesse mägedesse püsti hädise laagri.
Film käsitleb grupi kogemust viie peategelase portreede abil. Babu, Mili, Rocky, Happy ja Guri on väga erinevad tegelased, kes satuvad kokku saatuse tahtel ja sõltuvad ellujäämisel üksteisest. Nende elusid räsivad geopoliitilised tõsiasjad, mille üle neil kontroll puudub, näiteks majanduskriis ja karmistuv Euroopa migratsioonipoliitika. Vaataja saab osa nende ärevusest, kui nad lahendust ootavad, ja ühineb nendega emotsionaalses lõpplahenduses.
Režissööri info
Alberto García Ortiz
(Burgos, Hispaania, 1972)
Lõpetas 1995. aastal Edinburghi Ülikooli. Varsti avastas oma tõelise kire: dokumentaalfilmid ja sealt edasi osales mitmel filmindusega seotud kursusel ja töötoas.
Agata Maciaszek
(Lodz, Poola, 1980) Kolis 12-aastaselt Hispaaniasse. Lõpetas Madridi Complutense Ülikooli audiovisuaalse kommunikatsiooni erialal. Ta ühendab oma tööd filmi/videolavastuses ja -produktsioonis audiovisuaalsete tõlgetega Hispaania Rahvusliku Filmi jaoks.
Alberto García Ortiz
(Burgos, Hispaania, 1972)
Lõpetas 1995. aastal Edinburghi Ülikooli. Varsti avastas oma tõelise kire: dokumentaalfilmid ja sealt edasi osales mitmel filmindusega seotud kursusel ja töötoas.
Agata Maciaszek
(Lodz, Poola, 1980) Kolis 12-aastaselt Hispaaniasse. Lõpetas Madridi Complutense Ülikooli audiovisuaalse kommunikatsiooni erialal. Ta ühendab oma tööd filmi/videolavastuses ja -produktsioonis audiovisuaalsete tõlgetega Hispaania Rahvusliku Filmi jaoks.
Odüsseuse avang
- Aasta: 2011
- Pikkus: 12 min
- Režissöör: Alex Lora
- Tootjamaa: Hispaania/USA
- Filmimispaik: New York
- Levitaja: Alex Lora
Comlessa Sobradid, 7 21
08002 Barcelona, Spain
al@alexlora.es
Kirjeldus
Oma eluajal mängib iga inimene saatanaga malet.
Oma eluajal mängib iga inimene saatanaga malet.
Režissööri info
Alex Lora on rahvusvaheliselt tunnustatud Barcelonast pärit hispaania filmitegija, kes elab New Yorgis. Ta õppis filmitegemist ning töötab elukutselisena Euroopas, Lõuna- ja Põhja-Ameerikas.
Alex on saanud mitmeid stipendiume, mis on teda aidanud magistrikraadini filmi- ja televisiooniproduktsioonis, doktorikraadini ning võimaluseni õpetada sellistes Hispaania prestiižsetes ülikoolides nagu Elisava, Blanquerna ja Barcelona Ülikool.
Ta on saanud oma töö eest üle 70 auhinna ja äramärkimise ning tema loomingut on näidatud rohkem kui 40 riigis ja pea 300 rahvusvahelisel filmifestivalil. Kõige tähtsamad filmifestivalid on olnud Berlinale Talent Campus ja Cannes Short Film Corner ning ta on kaks korda olnud Catalan Gaudi Akadeemia Auhinna nominent.
Alex Lora on rahvusvaheliselt tunnustatud Barcelonast pärit hispaania filmitegija, kes elab New Yorgis. Ta õppis filmitegemist ning töötab elukutselisena Euroopas, Lõuna- ja Põhja-Ameerikas.
Alex on saanud mitmeid stipendiume, mis on teda aidanud magistrikraadini filmi- ja televisiooniproduktsioonis, doktorikraadini ning võimaluseni õpetada sellistes Hispaania prestiižsetes ülikoolides nagu Elisava, Blanquerna ja Barcelona Ülikool.
Ta on saanud oma töö eest üle 70 auhinna ja äramärkimise ning tema loomingut on näidatud rohkem kui 40 riigis ja pea 300 rahvusvahelisel filmifestivalil. Kõige tähtsamad filmifestivalid on olnud Berlinale Talent Campus ja Cannes Short Film Corner ning ta on kaks korda olnud Catalan Gaudi Akadeemia Auhinna nominent.
Polüfoonia – Albaania unustatud hääled
- Aasta: 2011
- Pikkus: 90 min
- Režissöör: Björn Reinhardt, Eckerhard Pistrick
- Originaalkeel: albaania
- Tootjamaa: Rumeenia, Saksamaa
- Filmimispaik: Albaania, Spathi mäed
- Levitaja: Maramures-Filmarchive
Björn Reinhardt
Valea Vinului 84,
435700 Viseu de Sus
Maramures, Romania
Tel: 0040 262 352 849
valeavinului@aol.de
Kirjeldus
Kaks Albaania mägede karjust, moslem Arif ja ortodoksne kristlane Anastas on vaatamata religioonibarjääridele aastaid sõbrad olnud. Nende tähendusrikast sõprust tugevdab kohalik muusikatraditsioon – polüfoonia. 2005. aastal kanti see vokaaltraditsioon UNESCO kultuuripärandi nimekirja.
Film visandab unustamatuid pilte tõsisest luulest, karmidest saatustest ja inimhääle peaaegu maagilisest jõust, mis aitab mägedes elavatel inimestel kesk postsotsialistlike muutuste vastuolusid oma igapäevaseid toimetusi teha. Teisel tasandil näitab film, kuidas muusika – ka Balkanil – saab inimeste ja religioonide vahele sildu ehitada.
Kaks Albaania mägede karjust, moslem Arif ja ortodoksne kristlane Anastas on vaatamata religioonibarjääridele aastaid sõbrad olnud. Nende tähendusrikast sõprust tugevdab kohalik muusikatraditsioon – polüfoonia. 2005. aastal kanti see vokaaltraditsioon UNESCO kultuuripärandi nimekirja.
Film visandab unustamatuid pilte tõsisest luulest, karmidest saatustest ja inimhääle peaaegu maagilisest jõust, mis aitab mägedes elavatel inimestel kesk postsotsialistlike muutuste vastuolusid oma igapäevaseid toimetusi teha. Teisel tasandil näitab film, kuidas muusika – ka Balkanil – saab inimeste ja religioonide vahele sildu ehitada.
Režissööri info
Björn Reinhardt sündis 1963. aastal Ida-Saksamaal, kus töötas mitu aastat lavakujundaja ja dokumenteerijana enne 2002. aastal Rumeeniasse emigreerumist. Viimased 10 aastat on ta teinud rahvusvaheliselt tunnustatud dokumentaalfilme peamiselt Maramuresi regioonis, kuid ka Kreetal, Põhja-Kreekas, Albaanias ja mujal. 2007. aastast alates töötab ta ka fotograafina.
Björn Reinhardt sündis 1963. aastal Ida-Saksamaal, kus töötas mitu aastat lavakujundaja ja dokumenteerijana enne 2002. aastal Rumeeniasse emigreerumist. Viimased 10 aastat on ta teinud rahvusvaheliselt tunnustatud dokumentaalfilme peamiselt Maramuresi regioonis, kuid ka Kreetal, Põhja-Kreekas, Albaanias ja mujal. 2007. aastast alates töötab ta ka fotograafina.
Rituaalsed rännakud
- Aasta: 2011
- Pikkus: 75 min
- Režissöör: Dawa Tshering Lepcha, Anna Balikci
- Tootjamaa: India
- Filmimispaik: Sikkim, India
- Levitaja: Royal Anthropological Institute
London, UK
Kirjeldus
“Rituaalsed rännakud” on intiimne portree Meraykist, kes on 80-aastane Lepcha šamaan ehk Padim. Meryak elab koos perega Dzongus, Põhja-Sikkimis asuvas Lepcha reservaadis. Ta viib läbi nii inimesi tervendavaid rituaale kui ka rituaale majapidamise, klanni ja oma külakogukonna heaoluks. Kaameramees Dawa Lepcha jälgis Meryakit ning lindistas ta igapäevaelu ja rituaale ajavahemikus 2003–2010.
“Rituaalsed rännakud” on intiimne portree Meraykist, kes on 80-aastane Lepcha šamaan ehk Padim. Meryak elab koos perega Dzongus, Põhja-Sikkimis asuvas Lepcha reservaadis. Ta viib läbi nii inimesi tervendavaid rituaale kui ka rituaale majapidamise, klanni ja oma külakogukonna heaoluks. Kaameramees Dawa Lepcha jälgis Meryakit ning lindistas ta igapäevaelu ja rituaale ajavahemikus 2003–2010.
Režissööri info
Dawa Tshering Lepcha (bakalaureusekraad kunstiteadustes, diplom filmitegemises/lavastamises) on filmioperaator, sotsiaaltöötaja ja aktivist, keda huvitavad pärismaalaste õigused ja kultuuri säilitamine. Ta on pärit Dzongust, Põhja-Sikkimis asuvast Lepcha reservaadist ja kuulub Sikkimi pärismaisesse etnilisse kogukonda. Ta töötab filmioperaatorina Indias, Sikkimis, Namgyali Tibetoloogia Instituudis Sikkimi Videoprojekti juures (2003–tänapäev). Enne instituudiga ühinemist valmis tal film Lepcha bambussildade konstruktsioonitehnikast (“Lepcha and their Soam”, 2003).
Dawa Tshering Lepcha (bakalaureusekraad kunstiteadustes, diplom filmitegemises/lavastamises) on filmioperaator, sotsiaaltöötaja ja aktivist, keda huvitavad pärismaalaste õigused ja kultuuri säilitamine. Ta on pärit Dzongust, Põhja-Sikkimis asuvast Lepcha reservaadist ja kuulub Sikkimi pärismaisesse etnilisse kogukonda. Ta töötab filmioperaatorina Indias, Sikkimis, Namgyali Tibetoloogia Instituudis Sikkimi Videoprojekti juures (2003–tänapäev). Enne instituudiga ühinemist valmis tal film Lepcha bambussildade konstruktsioonitehnikast (“Lepcha and their Soam”, 2003).
Siioni õied
- Aasta: 2011
- Pikkus: 50 min
- Režissöör: Josu Larunbe, David Moncasi
- Originaalkeel: portugali, shangana
- Tootjamaa: Hispaania
- Filmimispaik: Mosambiik
Kirjeldus
Kauges Aafrika maakohas surevad inimesed neile mõistmatuks jääva kohutava epideemia tõttu. Kohaliku sekti piiskop pakub lahendusi, mis on pärit iidsest raamatust, kus on kõik kirjas. Vaesus, kirjaoskamatus ja usk: heidutav kombinatsioon. Siioni õied.
Kauges Aafrika maakohas surevad inimesed neile mõistmatuks jääva kohutava epideemia tõttu. Kohaliku sekti piiskop pakub lahendusi, mis on pärit iidsest raamatust, kus on kõik kirjas. Vaesus, kirjaoskamatus ja usk: heidutav kombinatsioon. Siioni õied.
Režissööri info
Josu Larunbe ja David Moncasi on koos töötanud juba üle kümne aasta. Nad lavastasid filmi “Forgotten in the Sahara” ja filmi “The silent epidemic”, mis võitis 2004. aasta Akadeemia Kunsti- ja Televisiooniauhindade jagamisel parima dokumentaalfilmi preemia. Nad tegid koos dokumentaalfilmi “The Space Doll”, mis võitis 2007. aastal auhindu festivalidel Documenta Madrid, NEF ja DIBA Barcelona. Praegu töötavad nad uue projekti kallal.
Josu Larunbe ja David Moncasi on koos töötanud juba üle kümne aasta. Nad lavastasid filmi “Forgotten in the Sahara” ja filmi “The silent epidemic”, mis võitis 2004. aasta Akadeemia Kunsti- ja Televisiooniauhindade jagamisel parima dokumentaalfilmi preemia. Nad tegid koos dokumentaalfilmi “The Space Doll”, mis võitis 2007. aastal auhindu festivalidel Documenta Madrid, NEF ja DIBA Barcelona. Praegu töötavad nad uue projekti kallal.
Šamaani kättemaks
- Aasta: 2011
- Pikkus: 55 min
- Režissöör: Laetitia Merli
- Originaalkeel: vene, tuva
- Tootjamaa: Prantsusmaa
- Filmimispaik: Tuva Vabariik, Venemaa
- Levitaja: ZED
42 Rue E. Carriére
75018 Paris, France
0033142626460
info@zed.fr
Kirjeldus
Kara-Ool on Tuva Vabariigi ülemšamaan. Ta juhib Kyzyl’is “Karuvaimu Keskust”, kus töötab regulaarselt umbes kümme šamaani. Tulevikku vaadates loodab ta šamanismi rahvusvahelise arengu ja maapealse ökoteadlikkuse peale. Mitmete tervendamiste ja puhastuste vahel räägib ta meile oma projektidest ja maailmavaatest.
Kara-Ool on Tuva Vabariigi ülemšamaan. Ta juhib Kyzyl’is “Karuvaimu Keskust”, kus töötab regulaarselt umbes kümme šamaani. Tulevikku vaadates loodab ta šamanismi rahvusvahelise arengu ja maapealse ökoteadlikkuse peale. Mitmete tervendamiste ja puhastuste vahel räägib ta meile oma projektidest ja maailmavaatest.
Režissööri info
Laetitia Merli on antropoloog (PhD, EHESS, Paris) ja dokumentaalfilmitegija (magistrikraad visuaalantropoloogias, Granada Keskus, Manchesteri ülikool). Ta on Mongoolia ja Siberi šamanismi spetsialist ning keskendub turismile ja neošamanismile. “Šamaani kättemaks” on tema neljas šamanismi-teemaline film.
Laetitia Merli on antropoloog (PhD, EHESS, Paris) ja dokumentaalfilmitegija (magistrikraad visuaalantropoloogias, Granada Keskus, Manchesteri ülikool). Ta on Mongoolia ja Siberi šamanismi spetsialist ning keskendub turismile ja neošamanismile. “Šamaani kättemaks” on tema neljas šamanismi-teemaline film.
Tagaselja
- Aasta: 2011
- Pikkus: 42 min
- Režissöör: Tareq Daoud
- Originaalkeel: hispaania
- Tootjamaa: Šveits, Kuuba
- Filmimispaik: Kuuba, Quantanamo provints
- Levitaja:
Kirjeldus
The Rancheria on väike isoleeritud mägiküla Kuuba Guantánamo provintsis. Sealne talunike kogukond põlvneb saare algsetest asukatest. “Tagaselja” uurib viis sajandit pärast Hispaania kolonistide poolt nende indiaanlastest esivanemate suhtes toimepandud genotsiidi selle spetsiifilise juhtumi abil kultuuri püsimajäämise ja edasikandumise laiemat probleemi.
The Rancheria on väike isoleeritud mägiküla Kuuba Guantánamo provintsis. Sealne talunike kogukond põlvneb saare algsetest asukatest. “Tagaselja” uurib viis sajandit pärast Hispaania kolonistide poolt nende indiaanlastest esivanemate suhtes toimepandud genotsiidi selle spetsiifilise juhtumi abil kultuuri püsimajäämise ja edasikandumise laiemat probleemi.
Režissööri info
Sündis 1976. aastal Afganistanis Kabulis. Genfi Ülikoolis loodusteaduste magistrikraadi omandamisele järgnes kinopraktika EICTV-s (Escuela internacional de Cine y Television) Havannas. Mitme lühifilmi autor. Elab ja töötab Genfis, Marseilles’s ja Istanbulis. Praegu loob ta oma teist dokumentaalfilmi, mis valmib koostöös Šveitsi Riikliku Kultuuriministeeriumiga, ja esimest suurfilmi.
Sündis 1976. aastal Afganistanis Kabulis. Genfi Ülikoolis loodusteaduste magistrikraadi omandamisele järgnes kinopraktika EICTV-s (Escuela internacional de Cine y Television) Havannas. Mitme lühifilmi autor. Elab ja töötab Genfis, Marseilles’s ja Istanbulis. Praegu loob ta oma teist dokumentaalfilmi, mis valmib koostöös Šveitsi Riikliku Kultuuriministeeriumiga, ja esimest suurfilmi.
Tagasihoidlik mees
- Aasta: 2011
- Pikkus: 64 min
- Režissöör: Maxime Coton
- Originaalkeel: prantsuse
- Tootjamaa: Belgia
- Filmimispaik: Belgia
- Levitaja: CVB centre vidéo de bruxelles
111 rue de la poste 1030 bruxelles belgium
Tel: 003222210167
Philippe.cotte@cvb-videp.be
Kirjeldus
Diskreetse mehe, töömehe portree. See on režissööri isa Marc Cotoni portree.
Selle sooja vaikuse kaja, mis on tema peret kaitsnud lärmi eest, mida tekitab terasetööstus, kus ta juba 30 aastat töötanud on.
Lugu lõpetamata pärandusest, vaiksest lubadusest: “Mu poeg, sinust saab teistsugune mees.” Film viib lepituseni, mis saavutatakse aastate jooksul, igapäevaste tegude abil.
Diskreetse mehe, töömehe portree. See on režissööri isa Marc Cotoni portree.
Selle sooja vaikuse kaja, mis on tema peret kaitsnud lärmi eest, mida tekitab terasetööstus, kus ta juba 30 aastat töötanud on.
Lugu lõpetamata pärandusest, vaiksest lubadusest: “Mu poeg, sinust saab teistsugune mees.” Film viib lepituseni, mis saavutatakse aastate jooksul, igapäevaste tegude abil.
Režissööri info
Maxime Coton sündis 1986. aastal La Louviére’is. Ta õppis helimontaaži INSAS-is, kus segas kokku oma kired (muusika ja kirjutamise), avastas raadiofoonilise kunsti, elektroakustilise muusika ja kino. Tänapäeval pole ta mitte ainult helitehnik või -monteerija, vaid ka filmirežissöör (“Entre Création Et Exil”, “Les Vagues Et L’Enfant”, “Nicolas Treatt, des voix, des visages”, “A l’Improviste” jne.). Ta on ka poeet, muusik ja osaleb ühiskondlikus elus ning audiovisuaalses produktsioonis. “Tagasihoidlik mees” on tema esimene film.
Maxime Coton sündis 1986. aastal La Louviére’is. Ta õppis helimontaaži INSAS-is, kus segas kokku oma kired (muusika ja kirjutamise), avastas raadiofoonilise kunsti, elektroakustilise muusika ja kino. Tänapäeval pole ta mitte ainult helitehnik või -monteerija, vaid ka filmirežissöör (“Entre Création Et Exil”, “Les Vagues Et L’Enfant”, “Nicolas Treatt, des voix, des visages”, “A l’Improviste” jne.). Ta on ka poeet, muusik ja osaleb ühiskondlikus elus ning audiovisuaalses produktsioonis. “Tagasihoidlik mees” on tema esimene film.
Visuaalantropoloogi retrospektiiv: Stéphane Breton
Kirjeldus
Stéphane Breton (1959) on etnoloog ja dokumentaalfilmide tegija. Ta on lektor Pariisis Ecole des Hautes Etudes en Sciences Sociales, kus õpetab antropoloogiat ja dokumentaalfilmi. Ta on uurijana spetsialiseerunud Melaneesia antropoloogiale, uurinud Lääne-Paapuat (Indoneesia provintsis Paapua Uus-Guinea Saartel), keskendudes wodani keelele ja etnograafiale. Tema uurimishuvideks on nõidus, kauplemine ja raha, etnolingvistika, keha ja seksuaalsus, kuid ka museograafia, kujutised, dokumentalistika ning televisioon.
Ta teeb oma filmides ise nii kaameratöö kui ka helisalvestuse, sest filmib maailma erinevates kaugetes piirkondades (Lääne-Paapua, Kõrgõzstan, New Mexico, Nepal, ja järgmine kord loodetavasti Siber) üksi. Kuid samamoodi filmib ta ka tänaval, mis asub vaid kvartali kaugusel tema kodust Pariisis. Tema filmide hulka kuuluvad sellised tööd nagu “Nemad ja mina” (2001), “Taevas aias” (2003), “Vaikne suvi” (2005), “Välisilm” (2007), “Pilvedele tõusev öö” (2007), “Tühi maja” (2008), “Taevassetõus” (2009).
Retrospektiivis näidatavad filmid:
Nemad ja mina(originaalpealkiri: “Eux et moi”, 63 min, 2001, Prantsusmaa, Lääne-Paapua)
Filmides kulisside
taga, subjektiivse kaamera vaatenurgast, näitab film vastuolulisi
suhteid ja läbirääkimisi etnoloogi ja wodani rahva vahel, kes
elavad Uus-Guinea mägedesse kadunud väikeses asunduses, kus etnoloog
oma välitöid tegi.
Tühi maja
(originaalpealkiri: “La
maison vide”, 52 min, 2008, New Mexico, USA)
Filmitud nagu relvadeta
vestern, joodiku kauguselt, leiab see film aset New Mexicos (USA),
muistse ajahambast puretud ning roostest, õllest ja tolmutormidest
räsitud vanas hispaanlaste kogukonnas.
Taevassetõus
(originaalpealkiri: “La
montée au ciel”, 52 min, 2008, Nepal)
Väikeses orus Nepalis, nii paljude jalgade ja nii mitmete sajandite kulutatud raja lõpus, põgenevad kaks vana karjust oma külast, et mägedesse minna. Sõnnik igal pool, südamepuhtus, pimestatus.
Retrospektiivi toetas Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Kultuuriteooria Tippkeskus)
Režissööri info
Utopistid
- Aasta: 2011
- Pikkus: 55 min
- Režissöör: Maple Rasza, Pacho Velez
- Originaalkeel: horvaatia, inglise
- Tootjamaa: USA
- Filmimispaik: Horvaatia, Inglismaa
- Levitaja: Maple Rasza
Kirjeldus
Kolm Horvaatia aktivisti võitlevad maailma muutmise eest. Lastena elasid nad läbi Jugoslaavia vägivaldse kokkuvarisemise. Aga nüüd, keset sotsialismi ebaõnnestumise järelvapustusi, võitlevad nad omal viisil uue vasakpoolsuse eest. Võitluse kestel võidavad nad enda poole skeptilise ameeriklase, kes läheb koos nendega isegi vangi. Minnakse vastuollu politseiga, asutakse elama vanasse tehasehoonesse – oma vaadete nimel riskitakse kõigega. Kuid kas nad loobuvad oma võitlusest, kui ilmnevad tagasilöögid? Horvaatia anarhistide kogukonnas toimunud välitööaastate jooksul tehtud filmis on unikaalsel moel segunenud vaatlus, vahetu osalus ja selle mittemõistetud poliitilise liikumise kriitiline reflektsioon.
Viis, kuidas liikumist portreteeritakse, on empaatiline ja vankumatu – lähedalseisev, elegantne meditatsioon võitlusest taastamaks vasakpoolne poliitika ja toomaks võimule selle maa noored.
Kolm Horvaatia aktivisti võitlevad maailma muutmise eest. Lastena elasid nad läbi Jugoslaavia vägivaldse kokkuvarisemise. Aga nüüd, keset sotsialismi ebaõnnestumise järelvapustusi, võitlevad nad omal viisil uue vasakpoolsuse eest. Võitluse kestel võidavad nad enda poole skeptilise ameeriklase, kes läheb koos nendega isegi vangi. Minnakse vastuollu politseiga, asutakse elama vanasse tehasehoonesse – oma vaadete nimel riskitakse kõigega. Kuid kas nad loobuvad oma võitlusest, kui ilmnevad tagasilöögid? Horvaatia anarhistide kogukonnas toimunud välitööaastate jooksul tehtud filmis on unikaalsel moel segunenud vaatlus, vahetu osalus ja selle mittemõistetud poliitilise liikumise kriitiline reflektsioon.
Viis, kuidas liikumist portreteeritakse, on empaatiline ja vankumatu – lähedalseisev, elegantne meditatsioon võitlusest taastamaks vasakpoolne poliitika ja toomaks võimule selle maa noored.
Režissööri info
Maple Razsa
Maple Razsa on antropoloog, aktivist ja dokumentalist. Ta tegeleb teksti, kujutiste ja heli kasutamisega selleks, et edasi anda kaasaegsete sotsiaalsete liikumiste kogemust ja poliitilisi vaateid. Käesoleval ajal tegutseb globaliseerumisuuringute dotsendina Colby Kolledžis Maine’is, USAs.
Pacho Velez
Pacho Velez on huvitatud personaalsetest lugudest, mis aitavad avada laiemaid poliitilisi teemasid. Ta on uhke, et on töötanud SEIUs (Service Employees International Union), millele ta on teinud koostöödokumentaali teenistujatest Harvardis. Tema filmid on linastunud Silverdoc’sil, RIFFIl ja Telluride Indiefestil. 2010 lõpetas ta CALArtsi magistrikraadiga filmi ja video alal ning asus õpetama Harvardi ülikoolis.
Maple Razsa
Maple Razsa on antropoloog, aktivist ja dokumentalist. Ta tegeleb teksti, kujutiste ja heli kasutamisega selleks, et edasi anda kaasaegsete sotsiaalsete liikumiste kogemust ja poliitilisi vaateid. Käesoleval ajal tegutseb globaliseerumisuuringute dotsendina Colby Kolledžis Maine’is, USAs.
Pacho Velez
Pacho Velez on huvitatud personaalsetest lugudest, mis aitavad avada laiemaid poliitilisi teemasid. Ta on uhke, et on töötanud SEIUs (Service Employees International Union), millele ta on teinud koostöödokumentaali teenistujatest Harvardis. Tema filmid on linastunud Silverdoc’sil, RIFFIl ja Telluride Indiefestil. 2010 lõpetas ta CALArtsi magistrikraadiga filmi ja video alal ning asus õpetama Harvardi ülikoolis.
Varjatud naeratus
- Aasta: 2010
- Pikkus: 13 min
- Režissöör: Ventura Durall i Soler
- Originaalkeel: amariko, inglise
- Tootjamaa: Hispaania
- Filmimispaik: Addis Abeba
- Levitaja: Marvin&Wayne Short Film Distribution
Kirjeldus
“Varjatud naeratus” jälgib 10-aastast poissi, kes saabub Etioopia pealinna pärast seda, kui ta on põgenenud kodust ja ebaõnne eest, ning integreerub tänavalaste gruppi. Film konstrueerib realistliku loo väärtustest, mis puhkevad õitsele lastest koosnevas ühiskonnas.
“Varjatud naeratus” jälgib 10-aastast poissi, kes saabub Etioopia pealinna pärast seda, kui ta on põgenenud kodust ja ebaõnne eest, ning integreerub tänavalaste gruppi. Film konstrueerib realistliku loo väärtustest, mis puhkevad õitsele lastest koosnevas ühiskonnas.
Režissööri info
Ventura Durall i Soler (Barcelona, 1974) on stsenarist, režissöör, ulme- ja dokumentaalfilmiprodutsent ning ESCAC’i (Escola Superior de Cinema i Audiovisuals de Catalunya) stsenaristieriala lõpetaja. 2000. aastal lõi ta produktsioonifirma Nanouk Films eesmärgiga rajada Katalaani ja Euroopa audiovisuaalsel tandril uut kunstilist arvamusplatvormi ja uut uurivat kommunikatsioonikanalit dokumentaal- ja ulmealade vahel. Ta keskendub oma ESCAC’ist saadud pedagoogilise haridusega diplomitööde juhendamisele ning dokumentaalfilmi- ja ühiskonnateemalise magistriprogrammi juhtimisele, olles dokumentaalfilmiosakonna juht.
Ventura Durall i Soler (Barcelona, 1974) on stsenarist, režissöör, ulme- ja dokumentaalfilmiprodutsent ning ESCAC’i (Escola Superior de Cinema i Audiovisuals de Catalunya) stsenaristieriala lõpetaja. 2000. aastal lõi ta produktsioonifirma Nanouk Films eesmärgiga rajada Katalaani ja Euroopa audiovisuaalsel tandril uut kunstilist arvamusplatvormi ja uut uurivat kommunikatsioonikanalit dokumentaal- ja ulmealade vahel. Ta keskendub oma ESCAC’ist saadud pedagoogilise haridusega diplomitööde juhendamisele ning dokumentaalfilmi- ja ühiskonnateemalise magistriprogrammi juhtimisele, olles dokumentaalfilmiosakonna juht.
Väljasõit
- Aasta: 2010
- Pikkus: 13 min
- Režissöör: Bartoz Kruhlik
- Originaalkeel: poola
- Tootjamaa: Poola
- Filmimispaik: Walbrzych, Poola
- Levitaja: Weronika Czolnowska
Targowa 61/63, 90-323 Lodz, Poland
+48426345820
wczolnowska@filmschool.lodz.pl
Kirjeldus 13-aastane
Asia läheb koos vanaisaga ekskursioonile. Vanaisa õpetab teda skuutriga
sõitma, näitab talle looduse ilu. Vanaisal on talle ka midagi öelda...
Režissööri info
Bartosz Kruhlik sündis 1985. aastal Poolas Lubskos. Ta lõpetas Zielona Gora Kunstikeskkooli ja Wroclawi Filmikõrgkooli. Nüüd õpib ta Lodzis PWSFTViT-is režiid. Tema esimene dokumentaalfilm “Tomorrow…” sai pea 40 auhinda.
Bartosz Kruhlik sündis 1985. aastal Poolas Lubskos. Ta lõpetas Zielona Gora Kunstikeskkooli ja Wroclawi Filmikõrgkooli. Nüüd õpib ta Lodzis PWSFTViT-is režiid. Tema esimene dokumentaalfilm “Tomorrow…” sai pea 40 auhinda.
Ülistuse loomine ja laulmine: laul kannab südant ja ajalugu
- Aasta: 2011
- Pikkus: 26 min
- Režissöör: Satoru Ito
- Originaalkeel: tai (Birmas tuntud kui ’shan’)
- Tootjamaa: Jaapan
- Filmimispaik: Yunnani provints, Hiina
- Levitaja: Satoru Ito
Satoru_worldmusic@yahoo.co.jp
Kirjeldus
Dehong Tai rahvas on Theravada budismi järgijad. Selleks, et praeguses ja järgmises maailmas paremat elu elada, täidavad nad väärikaid rituaale ja omandavad „teeneid“. Nad kulutavad aastaid neile rituaalidele raha kogudes ning teevad seejärel mõne heateo, näiteks annetades budistlike pühakujude püstitamise heaks või sildade ehitamiseks. Suuremad annetajad palkavad endale haritud kirjutaja, kes talletab heateo järgmistele põlvedele ajaloolisse käsikirja. Seda kaunite sõnadega ning riimis teksti nimetatakse Tais "Lik Yaat. Naine nimega Wan Xiang-ya on üks neid, kes "Lik Yaati" traditsiooni alal hoiab.
Dehong Tai rahvas on Theravada budismi järgijad. Selleks, et praeguses ja järgmises maailmas paremat elu elada, täidavad nad väärikaid rituaale ja omandavad „teeneid“. Nad kulutavad aastaid neile rituaalidele raha kogudes ning teevad seejärel mõne heateo, näiteks annetades budistlike pühakujude püstitamise heaks või sildade ehitamiseks. Suuremad annetajad palkavad endale haritud kirjutaja, kes talletab heateo järgmistele põlvedele ajaloolisse käsikirja. Seda kaunite sõnadega ning riimis teksti nimetatakse Tais "Lik Yaat. Naine nimega Wan Xiang-ya on üks neid, kes "Lik Yaati" traditsiooni alal hoiab.
Režissööri info
Satoru Ito on antropoloog ja etnoloog. Ta on Osaka Riikliku Etnoloogiamuuseumi doktorant.
Satoru Ito on antropoloog ja etnoloog. Ta on Osaka Riikliku Etnoloogiamuuseumi doktorant.
Eesti film 100 filmiprogramm
Kirjeldus
2012. aastal tähistatakse Eesti filmi 100. aastapäeva. Tänavune Maailmafilmi festival märgib seda sündmust kahe Eesti filmile pühendatud eriprogrammiga:
“Elu liivi lahe kallastel” toob vaatajate ette filmid, mis on jäädvustanud hääbuvat rahvast liivlasi ning pisikese Ruhnu saare elu läbi 20. sajandi.
Ruhno
(Rež Theodor Luts,
Theodor Lutsu Filmiproduktsioon 1931) 17 min
Ruhnu
(Rež Andres Sööt,
Tallinnfilm 1965) 10 min
Liivi rannikult
(Eesti Kultuurfilm
1940, teksti autor ajaloodoktor Ferdinand Linnus) 10 min
Liivi rannal
(Rež Endel Nõmberg,
Eesti Telefilm 1966) 20 min
Liivlaste lood
(Rež Enn Säde, Eesti
Telefilm 1991) 30 min
„Kauged ja
lähedased rahvad”: meenutab 1970.−1980. aastate
dokumentalistikat, mil mitmed Eesti filmitegijad pöördusid oma
juuri ja identiteeti otsides soome-ugri ja teiste põhjarahvaste
juurde.
Esitusele tuleb kaks
vähem tuntud filmi legendaarsetel Eesti filmitegijatelt Peeter
Toomingalt ja Mark Soosaarelt ning Lennart Meri lummav dokfilm
“Šamaan”.
Elamise lugu
(Rež Peeter Tooming,
Tallinfilm 1980) 10 min
Tuhandeaastane
muusika
(Rež Mark Soosaar,
Eesti Telefilm 1976−1978) 40 min
Šamaan
(Rež Lennart Meri,
1977/1997) 22 min
Režissööri info
Võõras nahas
- Aasta: 2011
- Pikkus: 51 min
- Režissöör: Christophe Hermans
- Originaalkeel: French
- Tootjamaa: Belgia
- Filmimispaik: Belgia
- Levitaja: Cat’n’Docs
18 rue Quincampoix # 133
F-75004 Paris, France
+33144596353
Maëlle Guenegues maelle@catndocs.com
Kirjeldus Arnaud
on noor 20-aastane mees. Kui ta ema kolm aastat tagasi suri, lõpetas ta
õpingud ja leidis lohutust toidust. Ta kaalub nüüd 177 kilo ja elab
koos isaga, kellega nad tihti tülitsevad. Arnaud on jõudnud punkti, kus
ta on teinud otsuse maovähendusoperatsioonile minna...
Režissööri info
Režissöör ja stsenarist Christoph Hermans sündis 1982. aastal Namuris. Ta astus 2001. aastal Belgia Institut des Arts de Diffusionisse. 2005. aastal võitis ta oma lõputööga – „Poids Plume“ mitmeid auhindu ja see film valiti rohkem kui 20 festivalile üle maailma. Ta on olnud mitmete auhinnaliste filmide režissöör ja kaasrežissöör. Tema teine lühifilm „La Balançoire“ valiti rohkem kui 30 festivalile ning sai kümmekond auhinda mitmel pool maailmas ja seda esitati Belgia filmi esimesel Magritte’i tseremoonial. Christophe lõpetas just oma kolmanda lühifilmi „Fancy-Fair“ ja kaks 52-minutilist dokumentaalfilmi „Les Enfants“ ja „Corps Etranger“. Hetkel valmistab ta ette oma esimest täispikka filmi.
Režissöör ja stsenarist Christoph Hermans sündis 1982. aastal Namuris. Ta astus 2001. aastal Belgia Institut des Arts de Diffusionisse. 2005. aastal võitis ta oma lõputööga – „Poids Plume“ mitmeid auhindu ja see film valiti rohkem kui 20 festivalile üle maailma. Ta on olnud mitmete auhinnaliste filmide režissöör ja kaasrežissöör. Tema teine lühifilm „La Balançoire“ valiti rohkem kui 30 festivalile ning sai kümmekond auhinda mitmel pool maailmas ja seda esitati Belgia filmi esimesel Magritte’i tseremoonial. Christophe lõpetas just oma kolmanda lühifilmi „Fancy-Fair“ ja kaks 52-minutilist dokumentaalfilmi „Les Enfants“ ja „Corps Etranger“. Hetkel valmistab ta ette oma esimest täispikka filmi.
Viiuldajad
- Aasta: 2011
- Pikkus: 72 min
- Režissöör: Alex Gentelev
- Originaalkeel: heebrea
- Tootjamaa: Israel
- Filmimispaik: Israel
- Levitaja: Go2Films, Hedva Goldsmith
Kirjeldus
See on väike lugu pisikesest kohast, kus inimesed kaovad teiste sekka ja nende nimed pole uudistest tuttavad. Sügaval sisimas aga pulbitsevad elumured. Nende inimeste tänapäev on mineviku vigade kurb tagajärg, samas kui nende lapsi on peaaegu tahtmatult ootamas ilus tulevik.
Meile, filmi “Viiuldajad” tegijatele avanes suurepärane võimalus ja me saime küsida kõige suurema küsimuse, mida dokumentaalfilmitegijad endalt keerulist olukorda kujutades küsivad: kas seda saab muuta? Ja kui saab, siis kuidas?
See on väike lugu pisikesest kohast, kus inimesed kaovad teiste sekka ja nende nimed pole uudistest tuttavad. Sügaval sisimas aga pulbitsevad elumured. Nende inimeste tänapäev on mineviku vigade kurb tagajärg, samas kui nende lapsi on peaaegu tahtmatult ootamas ilus tulevik.
Meile, filmi “Viiuldajad” tegijatele avanes suurepärane võimalus ja me saime küsida kõige suurema küsimuse, mida dokumentaalfilmitegijad endalt keerulist olukorda kujutades küsivad: kas seda saab muuta? Ja kui saab, siis kuidas?
Režissööri info
Alex Gentelev sündis ja kasvas Venemaal. Tal on magistrikraad filosoofias ja sotsioloogias (1982) ning magistrikraad filmi, teatri ja muusika erialal (Peterburi Kunstiakadeemia, 1988). Ta läks 1992. aastal Iisraeli elama. Ta on abielus Ninaga, kes töötab arstina ühes Tel-Avivi suuremas meditsiinikeskuses. Alexil ja Ninal on kaks last.
Alex Gentelev sündis ja kasvas Venemaal. Tal on magistrikraad filosoofias ja sotsioloogias (1982) ning magistrikraad filmi, teatri ja muusika erialal (Peterburi Kunstiakadeemia, 1988). Ta läks 1992. aastal Iisraeli elama. Ta on abielus Ninaga, kes töötab arstina ühes Tel-Avivi suuremas meditsiinikeskuses. Alexil ja Ninal on kaks last.
Võitlus linna eest
- Aasta: 2011
- Pikkus: 76 min
- Režissöör: Jouko Aaltonen
- Originaalkeel: soome
- Tootjamaa: Soome
- Filmimispaik: Soome
- Levitaja: Jouko Aaltonen
Illume Ltd.
Palkkatilankatu 7 B
00240 Helsinki, Finland
Kirjeldus
Turu on Soome vanim linn. Sealsed erilised vanad majad hävinesid modernses õhinas – ärimeeste, kohalik uvõimu ja arhitektide koostöös. Miks polnud nad võimelised ajalugu hindama? Film ei käsitle ainult minevikku, vaid jälgib ka tänapäeva aktiviste ja kodutuid: miks nad ennast tühjadesse majadesse sisse seavad? Kellele kuuluvad ehitised ja kes nende saatuse üle otsustab? Filmis tõstatatud küsimused on tüüpilised nii Turus kui ka terves Euroopas ja kaugemalgi.
Turu on Soome vanim linn. Sealsed erilised vanad majad hävinesid modernses õhinas – ärimeeste, kohalik uvõimu ja arhitektide koostöös. Miks polnud nad võimelised ajalugu hindama? Film ei käsitle ainult minevikku, vaid jälgib ka tänapäeva aktiviste ja kodutuid: miks nad ennast tühjadesse majadesse sisse seavad? Kellele kuuluvad ehitised ja kes nende saatuse üle otsustab? Filmis tõstatatud küsimused on tüüpilised nii Turus kui ka terves Euroopas ja kaugemalgi.
Režissööri info
Jouko Aaltonen on dokumentaalfilmide režissöör, produtsent, kunstideaduste doktor. Ta sündis 1956. aastal Soomes, Turu linnas. 1975.–1976. aastal õppis ta Turu Ülikoolis sotsiaalteadusi ja 1977–1984 Helsingi Kunsti ja Disaini Kõrgkooli (UIAH) filmiosakonnas, kus lõpetas 1984. aastal režissööri eriala. 1990. aastast spetsialiseerus ta dokumentaalfilmide produktsioonile ja töötab peamiselt produktsioonifirmas Illume Ltd. Ta on Soome üks juhtivaid dokumentaalfilmitegijaid, kes on võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Aaltonen tegi oma doktoritöö dokumentaalfilmist 2006. aastal Helsingi Kunsti ja Disaini Kõrgkoolis. Pärast dissertatsiooni, “Reaalsuse vangid vabadusriigis” on tal ilmunud ka kaks raamatut stsenaariumide kirjutamisest.
Jouko Aaltonen on dokumentaalfilmide režissöör, produtsent, kunstideaduste doktor. Ta sündis 1956. aastal Soomes, Turu linnas. 1975.–1976. aastal õppis ta Turu Ülikoolis sotsiaalteadusi ja 1977–1984 Helsingi Kunsti ja Disaini Kõrgkooli (UIAH) filmiosakonnas, kus lõpetas 1984. aastal režissööri eriala. 1990. aastast spetsialiseerus ta dokumentaalfilmide produktsioonile ja töötab peamiselt produktsioonifirmas Illume Ltd. Ta on Soome üks juhtivaid dokumentaalfilmitegijaid, kes on võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Aaltonen tegi oma doktoritöö dokumentaalfilmist 2006. aastal Helsingi Kunsti ja Disaini Kõrgkoolis. Pärast dissertatsiooni, “Reaalsuse vangid vabadusriigis” on tal ilmunud ka kaks raamatut stsenaariumide kirjutamisest.
Võtsin sihikule oma kallima
- Aasta: 2010
- Pikkus: 70 min
- Režissöör: Tomer Heymann
- Originaalkeel: heebrea, saksa
- Tootjamaa: Iisrael
- Filmimispaik: Iisrael
- Levitaja: Deckert Distribution GMBH, info@deckert-distribution.com
Kirjeldus
Seitsekümmend aastat pärast seda, kui ta vanaisa Natsi-Saksamaalt Palestiinasse põgenes, naaseb Iisraeli dokumentaalfilmirežissöör Tomer Heymann oma esiisade maale, et esitleda filmi “Paper Dolls” Berliini Rahvusvahelisel Filmifestivalil, kus ta kohtab meest, kes muudab ta elu.
See 48-tunnine afäär, mis saab alguse Berghain Panorama baarist, areneb tähendusrikkaks suhteks Tomeri ja saksa tantsija Andreas Merki vahel. Kui Andreas otsustab Tel-Avivi kolida, peab ta harjuma uue partneriga ning hakkama saama ka Iisraeli elu keerulise reaalsusega ja oma isikliku seosega sellega Saksa kodanikuna.
Tomeri ema, kes on saksa immigrantide järeltulija, sündis ja on kogu oma elu elanud väikeses Iisraeli külas, kus ta kasvatas viit poega. Ta vaatab, kuidas ta lapsed üksteise järel lahkuvad riigist, mida tema ja ta pere ehitada aitasid ning paratamatult püüab ta oma viimase allesjäänud poja Tomeri elu mõjutada.
“Võtsin sihikule oma kallima” jutustab isikliku, kuid universaalse armastusloo ja jälgib Tomeri, tema sakslasest poiss-sõbra ja üdini iisraellasest ema suhtekolmnurka.
Seitsekümmend aastat pärast seda, kui ta vanaisa Natsi-Saksamaalt Palestiinasse põgenes, naaseb Iisraeli dokumentaalfilmirežissöör Tomer Heymann oma esiisade maale, et esitleda filmi “Paper Dolls” Berliini Rahvusvahelisel Filmifestivalil, kus ta kohtab meest, kes muudab ta elu.
See 48-tunnine afäär, mis saab alguse Berghain Panorama baarist, areneb tähendusrikkaks suhteks Tomeri ja saksa tantsija Andreas Merki vahel. Kui Andreas otsustab Tel-Avivi kolida, peab ta harjuma uue partneriga ning hakkama saama ka Iisraeli elu keerulise reaalsusega ja oma isikliku seosega sellega Saksa kodanikuna.
Tomeri ema, kes on saksa immigrantide järeltulija, sündis ja on kogu oma elu elanud väikeses Iisraeli külas, kus ta kasvatas viit poega. Ta vaatab, kuidas ta lapsed üksteise järel lahkuvad riigist, mida tema ja ta pere ehitada aitasid ning paratamatult püüab ta oma viimase allesjäänud poja Tomeri elu mõjutada.
“Võtsin sihikule oma kallima” jutustab isikliku, kuid universaalse armastusloo ja jälgib Tomeri, tema sakslasest poiss-sõbra ja üdini iisraellasest ema suhtekolmnurka.
Režissööri info
Tomer Heymann sündis 1970. aastal Iisraelis, Kfar Yedidias ja on viimase kümne aasta jooksul lavastanud mitmeid dokumentaalfilme ja -sarju, millest suurem osa on pikaajalised jälgimised ja isiklikud dokumentatsioonid. Ta filmid on mitmetel prestiižsetel filmifestivalidel auhindu võitnud, k.a esimene film “It Kinda Scares Me”. Film “Paper Dolls” võitis 2006. aasta Berliini Filmifestivalil kolm auhinda ja Los Angelese Festivalil publikuauhinna. Film ja teleseriaal “Bridge over the Wadi”, mida ta lavastas koos oma venna Barakiga, võitis Iisraeli Dokumentaalfilmide võistluse, osales IDFA Festivali prestiižses võistluses ja võitis mitmeid auhindu üle maailma.
Tomer Heymann sündis 1970. aastal Iisraelis, Kfar Yedidias ja on viimase kümne aasta jooksul lavastanud mitmeid dokumentaalfilme ja -sarju, millest suurem osa on pikaajalised jälgimised ja isiklikud dokumentatsioonid. Ta filmid on mitmetel prestiižsetel filmifestivalidel auhindu võitnud, k.a esimene film “It Kinda Scares Me”. Film “Paper Dolls” võitis 2006. aasta Berliini Filmifestivalil kolm auhinda ja Los Angelese Festivalil publikuauhinna. Film ja teleseriaal “Bridge over the Wadi”, mida ta lavastas koos oma venna Barakiga, võitis Iisraeli Dokumentaalfilmide võistluse, osales IDFA Festivali prestiižses võistluses ja võitis mitmeid auhindu üle maailma.
Metsikud
- Aasta: 2011
- Pikkus: 30 min
- Režissöör: Lucy Kaye
- Originaalkeel: inglise
- Tootjamaa: Suurbritannia
- Filmimispaik: Liverpool
- Levitaja: Lucy Kaye
210 Iverson Rd London nw6 2hl
Tel: +44(0)7841825832
Lucykaye101@yahoo.com
Kirjeldus
Liverpoolis Bootle’is tegutsev Impact Pupil Referral Unit
pakub koolist väljavisatud õpilastele viimast võimalust lõputunnistust
saada. Sel semestril avaneb seitsmel õpilasel võimalus organisatsioonist
lahkuda, et proovida uut õppimismoodust selle allakäinud piirkonna
keskel asuvas hobuste varjupaigas. Seda juhib kohalik elanik Bernadette
Langfield, kelle mitu päästetud poni vajavad taltsutamist. Aga nagu ka
õpilastel, on neil hobustel keeruline minevik ja selleks, et nende vahel
saaks suhe areneda, peavad nii hobused kui ka teismelised kõigepealt
enda käitumisraskustega tegelema.
Režissööri info
Lucy Kaye sündis Londonis ning lõpetas 2009. aastal Suurbritannias Rahvusliku Filmi- ja Televisioonikooli. Enne seda õppis ta Manchesteri Granada keskuses visuaalantropoloogiat ning pärast lõpetamist töötas koos režissöör Marc Isaacs’iga silmapaistvate BBC dokumentaalfilmide kallal. Tema lõputööna valminud filme näidati üle maailma festivalidel ning praegu töötab ta dokumentaalfilmide režissöörina Channel Four’is.
Lucy Kaye sündis Londonis ning lõpetas 2009. aastal Suurbritannias Rahvusliku Filmi- ja Televisioonikooli. Enne seda õppis ta Manchesteri Granada keskuses visuaalantropoloogiat ning pärast lõpetamist töötas koos režissöör Marc Isaacs’iga silmapaistvate BBC dokumentaalfilmide kallal. Tema lõputööna valminud filme näidati üle maailma festivalidel ning praegu töötab ta dokumentaalfilmide režissöörina Channel Four’is.
Jumala köök
- Aasta: 2011
- Pikkus: 64 min
- Režissöör: Valerie Berteau, Philippe Witjes
- Tootjamaa: Belgia
- Filmimispaik: India
- Levitaja: Polymorfilms
Rue T. Verhaegenstraat 18
1060 Brussel/Bruxelles, Belgium
Tel: +3225378569
contact@polymorfilms.be
Kirjeldus Amritsari
Kuldses Templis valmistavad sajad vabatahtlikud igapäevaselt 50 000
tasuta einet. Selle imetlusväärse paiga atmosfääri ja olemuse parim
väljendus ongi paljude heade inimeste käte spontaanne koreograafia.
Režissööri kommentaar:
See film väljendab ja rõhutab inimlikku headust, lugupidavat käitumist ajal, mil religioone karikaturiseeritakse ja stigmatiseeritakse; kui ületarbimine provotseerib nälga ja jätab paljud inimesed ilma mõtiskluspaikadest ja eluks vajalikest toitainetest.
Liigset tarbimist, meeletuid sotsiaalseid erinevusi ja ökoloogilisi katastroofe täis maailmas tundub hädavajalik näidata meile lihtsaid tegutsemisviise.
Režissööri kommentaar:
See film väljendab ja rõhutab inimlikku headust, lugupidavat käitumist ajal, mil religioone karikaturiseeritakse ja stigmatiseeritakse; kui ületarbimine provotseerib nälga ja jätab paljud inimesed ilma mõtiskluspaikadest ja eluks vajalikest toitainetest.
Liigset tarbimist, meeletuid sotsiaalseid erinevusi ja ökoloogilisi katastroofe täis maailmas tundub hädavajalik näidata meile lihtsaid tegutsemisviise.
Režissööri info
Valerie Berteau
Valerie Berteau sündis 1975. aastal ning elab ja töötab Brüsselis. 1990ndatel hakkas ta tegelema fotograafia ja reisimisega. Pärast fotograafia- ja visuaalialaseid õpinguid asus ta tööle fotoajakirjaniku ja produtsendina. www.valerieberteau.be
Philippe Witjes
Philippe Witjes elab ja töötab koka ja režissöörina Brüsselis. Lisaks sellele tegeleb Witjes demokraatliku toidu, üldkasutatavate ahjude ja avalike sööklate projektidega. Ta on mitmete kultuurikeskuste ja MTÜde kokk ja logistikajuht ning teeb süüa Belgia väikestes kontsertsaalides. Ta reisib ja teeb süüa ka mitmetes teistes maades. www.philippewitjes.com
Valerie Berteau
Valerie Berteau sündis 1975. aastal ning elab ja töötab Brüsselis. 1990ndatel hakkas ta tegelema fotograafia ja reisimisega. Pärast fotograafia- ja visuaalialaseid õpinguid asus ta tööle fotoajakirjaniku ja produtsendina. www.valerieberteau.be
Philippe Witjes
Philippe Witjes elab ja töötab koka ja režissöörina Brüsselis. Lisaks sellele tegeleb Witjes demokraatliku toidu, üldkasutatavate ahjude ja avalike sööklate projektidega. Ta on mitmete kultuurikeskuste ja MTÜde kokk ja logistikajuht ning teeb süüa Belgia väikestes kontsertsaalides. Ta reisib ja teeb süüa ka mitmetes teistes maades. www.philippewitjes.com
Isade õigused
- Aasta: 2011
- Pikkus: 56 min
- Režissöör: Isri Halpern
- Originaalkeel: heebrea
- Tootjamaa: Iisrael
- Filmimispaik: Iisrael
- Levitaja: Isri Halpern
58. Makor Hayim St.
Tel-Aviv 66037, Israel
+972522309090
Isri.halpern@gmail.com
Kirjeldus See
film räägib Iisraeli esimesest sool põhinevast organisatsioonist. Film
jälgib viie aasta jooksul nelja lahutatud meest, kes on oma naiste
valede pärast lastest võõrandunud. Need mehed on Yaki, puusepp
Tel-Avivist, ortodoksne juut Nissim, töötu füüsikaprofessor Michael ja
vahelduvvoolutehnik Ilan. Nad alustavad avalikku kampaaniat, et nende
lugu kuuldaks. Seda lugu pole kerge rääkida, sest see hõlmab endas suurt
hulka lastejärelvalve ja -toetuste väärastunud reeglite ja
regulatsioonide ning avalikkuse eest varjul olevate politsei ja
sotsiaaltöötajate eeskirjade keerulisi detaile, mida film esmakordselt
paljastab...
Film räägib ka selle süsteemi ohvritest väikese meestegrupi lugusid ja järgneb neile nende õiguste eest võitlemise teel. Aga kõige rohkem räägib film armastusest; armastusest, mida ei peeta vahel nii iseeneslikuks kui võiks – isade armastusest oma laste vastu.
Pärast filmi linastust Iisraeli TV’s 2011. aasta juunis on see esile kutsunud rohkem avalikku arutelu ja poleemikat kui ükski teine viimastel aastatel Iisraelis linastunud film.
Film räägib ka selle süsteemi ohvritest väikese meestegrupi lugusid ja järgneb neile nende õiguste eest võitlemise teel. Aga kõige rohkem räägib film armastusest; armastusest, mida ei peeta vahel nii iseeneslikuks kui võiks – isade armastusest oma laste vastu.
Pärast filmi linastust Iisraeli TV’s 2011. aasta juunis on see esile kutsunud rohkem avalikku arutelu ja poleemikat kui ükski teine viimastel aastatel Iisraelis linastunud film.
Režissööri info
Isri Halpern on üks Iisraeli huvitavamaid dokumentaalfilmitegijaid ja Iisraeli esimene guerilla-filmitegija. 1997. aastal lõpetas Isri filmikooli ja on praegu Iisraeli filmirežissööride gildi juhatuses. Tema viimane film võitis tudengite EMMY ja mitmeid muid auhindu. Ta produtseerib, lavastab ja redigeerib oma filme ise, kasutades loo edasiandmiseks oma tugevat visuaalset ja dramaatilist tunnetust. 10 aasta jooksul on ta produtseerinud, lavastanud ja redigeerinud 5 dokumentaalfilmi:
„Psychedelic Zion“ (2001), koos Channel 3’e ja The New Israeli Film and Television Foundation’iga
„Shot on Yom Kippur“ (2001), Channel 3
„The last leopard of Judaea“ (2004), Channel 8 ja Rabinovich Foundation
„Boys do cry“ (2007), Channel 2 ja The New Israeli Film and Television Foundation
„Fathers Rights“ (2011), Channel 1 ja “Makor”Film Fund
Isri Halpern on üks Iisraeli huvitavamaid dokumentaalfilmitegijaid ja Iisraeli esimene guerilla-filmitegija. 1997. aastal lõpetas Isri filmikooli ja on praegu Iisraeli filmirežissööride gildi juhatuses. Tema viimane film võitis tudengite EMMY ja mitmeid muid auhindu. Ta produtseerib, lavastab ja redigeerib oma filme ise, kasutades loo edasiandmiseks oma tugevat visuaalset ja dramaatilist tunnetust. 10 aasta jooksul on ta produtseerinud, lavastanud ja redigeerinud 5 dokumentaalfilmi:
„Psychedelic Zion“ (2001), koos Channel 3’e ja The New Israeli Film and Television Foundation’iga
„Shot on Yom Kippur“ (2001), Channel 3
„The last leopard of Judaea“ (2004), Channel 8 ja Rabinovich Foundation
„Boys do cry“ (2007), Channel 2 ja The New Israeli Film and Television Foundation
„Fathers Rights“ (2011), Channel 1 ja “Makor”Film Fund
Mehed teel
- Aasta: 2010
- Pikkus: 32 min
- Režissöör: Christine Moderbacher
- Originaalkeel: saksa
- Tootjamaa: Ühendkuningriik
- Filmimispaik: Austria
- Levitaja: Granada Center for Visual Anthropology, University of Manchester
Kirjeldus “Mehed
teel” kujutab Austria ühes viimases vaid mehi palkavas riiklikus
institutsiooni töötava 35 mehe igapäevarutiini. Nende tööks on hooldada
üht suuremat transiiditeed – A1. Film on inspireerituna ühe teetöölise
luuletusest, tundlik teekond puhta maskuliinsuse, kamraadluse ja
meeskonnavaimu maailma.
Režissööri info
Sündis 1982. aastal, õppis Austrias Viini Ülikoolis sotsiaalantropoloogiat ja hiljem meediapedagoogikat. Ta töötas Viinis ja Brüsselis sotsiaaltöötaja ja meediapedagoogina. 2009. aasta septembris asus õppima Inglismaale Manchesteri Ülikooli Granada Visuaalantropoloogia Keskusse etnograafilise dokumentaalfilmi magistriõppesse ja lõpetas selle 2010. aasta oktoobris filmiga “Mehed teel”. Praegu töötab ta Tuneesia revolutsioonist rääkiva filmi kallal.
Sündis 1982. aastal, õppis Austrias Viini Ülikoolis sotsiaalantropoloogiat ja hiljem meediapedagoogikat. Ta töötas Viinis ja Brüsselis sotsiaaltöötaja ja meediapedagoogina. 2009. aasta septembris asus õppima Inglismaale Manchesteri Ülikooli Granada Visuaalantropoloogia Keskusse etnograafilise dokumentaalfilmi magistriõppesse ja lõpetas selle 2010. aasta oktoobris filmiga “Mehed teel”. Praegu töötab ta Tuneesia revolutsioonist rääkiva filmi kallal.
Indiaanlased nagu meiegi
- Aasta: 2011
- Pikkus: 55 min
- Režissöör: Sylvie Jacquemin
- Tootjamaa: Prantsusmaa
- Filmimispaik: Prantsusmaa, USA
- Levitaja: Vox Lucida
pmazenod@windrose.fr
Kirjeldus Grupp
prantslasi suhtub kirglikult kõigesse, mis on seotud indiaanlastega:
igal nädalavahetusel riietuvad nad indiaanlasteks ja lahutavad inimeste
meelt Prantsusmaa väikestel külalaatadel. Nende suur unistus aga on
rännata Ameerika Ühendriikidesse ja kohtuda tõeliste indiaanlastega. Kui
neil lõpuks õnnestub minna Kesk-Läände 2-nädalasele autoreisile,
avastavad nad, et tänapäevaste indiaanlaste elu erineb nende
idealiseeritud kujutlusest: vaesus, jätkuv maakaotus ja mis veelgi
hullem, indiaanlaste häirivalt aktiivne diskrimineerimine asunike
valgete järeltulijate poolt.
Režissööri info
Prantslanna Sylvie Jacquemin alustas õpingutega (farmaatsia Prantsusmaal ja arvutigraafika Kalifornias), seejärel valis kinematograafia ja montaaži. Pärast 9 aastat Ameerika Ühendriikides reklaame ja muusikavideoid lavastades ja filmides, tegi ta dokumentaal-portreefilmi ameerika trompetimängijast Wynton Marsalisest, mida soovisid indiaanlased 1992. aastal, mis suunas teda dokumentaalfilmi ja pärismaalaste kultuuri poole.
Ta elab nüüd Prantsusmaal ning teeb vaheldumisi reklaame, lühikesi teleprogramme (teleseriaal “ABC babies”) ja dokumentaalfilme.
Prantslanna Sylvie Jacquemin alustas õpingutega (farmaatsia Prantsusmaal ja arvutigraafika Kalifornias), seejärel valis kinematograafia ja montaaži. Pärast 9 aastat Ameerika Ühendriikides reklaame ja muusikavideoid lavastades ja filmides, tegi ta dokumentaal-portreefilmi ameerika trompetimängijast Wynton Marsalisest, mida soovisid indiaanlased 1992. aastal, mis suunas teda dokumentaalfilmi ja pärismaalaste kultuuri poole.
Ta elab nüüd Prantsusmaal ning teeb vaheldumisi reklaame, lühikesi teleprogramme (teleseriaal “ABC babies”) ja dokumentaalfilme.
Regilaul
- Aasta: 2011
- Pikkus: 104 min
- Režissöör: Ulrike Koch
- Originaalkeel: eesti
- Tootjamaa: Šveits, Eesti
- Filmimispaik: Eesti
- Levitaja:
Rühm Pluss Null
Doc Productions GmbH
film@plussnull.ee
www.plussnull.ee
info@docproductions.ch
www.docproductions.ch
Kirjeldus 2010.
aasta talvel, kevadel ja suvel filmitud kultuuriloolises dokumentaalis
mõtisklevad regilaulu olemuse üle Veljo Tormis, Lauri Õunapuu, Meelika
Hainsoo, Jaak Johanson, Jaan Kaplinski, Lea Tormis, Mikk Sarv, Urve
Lippus, Jane Priks, Märt-Matis Lill jpt. Lisaks nimetatutele näeb filmis
rohkesti Eestimaa puutumatut loodust ning loomulikult kõlab regilaul
kõige erinevamates värvides ja vormides.
Režissööri info
Ulrike Koch sündis Birkenfeld/Nahe’s, Saksamaal. Ta on õppinud hiina ja jaapani kultuuri ning etnoloogiat Zürichi Ülikoolis kui ka hiina kirjandust ja filosoofiat Pekingi Ülikoolis. Tema ajakirjanduslik tegevus hõlmab artiklite ja filmiarvustuste kirjutamist erinevatesse väljaannetesse, näiteks Neue Zürcher Zeitung, Weltwoche, Positif (Pariis), samuti projektide nõustamist ja loengute pidamist Hiina, Tiibeti ja budismi teemadel. Enne kui ta hakkas ise filme tegema töötas ta Bernando Bertolucci filmide „The last Emperor“ ja „Little Buddha“ juures ning assisteeris Ulrike Ottingeri filmi Mongoolia Jean d’Arc valmimisel ja Nikita Mihhalkovi „Urga“ filmimisel. Praegu elab ja töötab ta sõltumatu filmitegijana Zollikonis Zürichi lähedal.
Ulrike Koch sündis Birkenfeld/Nahe’s, Saksamaal. Ta on õppinud hiina ja jaapani kultuuri ning etnoloogiat Zürichi Ülikoolis kui ka hiina kirjandust ja filosoofiat Pekingi Ülikoolis. Tema ajakirjanduslik tegevus hõlmab artiklite ja filmiarvustuste kirjutamist erinevatesse väljaannetesse, näiteks Neue Zürcher Zeitung, Weltwoche, Positif (Pariis), samuti projektide nõustamist ja loengute pidamist Hiina, Tiibeti ja budismi teemadel. Enne kui ta hakkas ise filme tegema töötas ta Bernando Bertolucci filmide „The last Emperor“ ja „Little Buddha“ juures ning assisteeris Ulrike Ottingeri filmi Mongoolia Jean d’Arc valmimisel ja Nikita Mihhalkovi „Urga“ filmimisel. Praegu elab ja töötab ta sõltumatu filmitegijana Zollikonis Zürichi lähedal.