Lugudega naised 20. märts 2013

Liisa Ojakõiv filmist „Punased juuksed ja must kohv“

Kaamera võtab lähivaatesse ühe väikese räpase küla, mille mudastel tänavatel jooksevad ringi paljad lapsed, kellel ei tule puudust leidlikkusest mänguvahendite välja mõtlemisel. Käiku läheb kõik kättejuhtuv vanadest kingadest kirveni. Väljas saab pladistada veeloikudes ja kärukarkassides võidu sõites. Lastele on siinne küla avar mängumaa, kus keegi kedagi ei keela ja kõik lollused sooritatakse omal vastutusel. Nende emad vaaritavad päevad läbi sööki ja imetavad lapsi, jutustavad selle kõrvale tumedal madalal häälel mõne loo. Juba koiduvalguses, kui lapsed-naised alles külakuhjas magavad, torkab mees oma virgunud naisele suitsu huulte vahele ja viimane naeratab. Üks punaste juustega naine räägib uhkusega oma esiemast ja tõmbab kerge randmeliigutusega Vanast Testamendist lehe välja ning keerab selle endale pläruks ette. Prioriteedid on paigas: usk on südames, mitte kirjasõnana paberil. Pühad on esivanemate hinged, keda austusega meeles peetakse ja lugudena edasi antakse. Omamoodi hingepalsam on ka kohv ning tubakas, sinna kõrvale muusika ja eluterve huumoripiisk. Ümberringi võib olla valitseda küll korralagedus ja teravate kihvadega halastamatu elu, kuid need naised pole allaandjad ning nende lastel on terased pruunid silmad. Hakkama saavad vaid tugevad, kellel on toetav seljatagune. Õnne valem koosneb aga lihtsatest ja loogelistest asjadest. Tuleb sünnitada lapsi, et oleks järelkasvu ja positiivset noorust ning nautida elu pisiasju ja lihtsust. Sest halvad asjad juhtuvad paratamatult, kuid maailm ei jää nende pärast seisma. Elud kulgevad edasi ja neist jäävad maha lood järgnevatele põlvedele. Ehk ongi vahest targem põgeneda karmi reaalsuse eest lugude maailma. Miks ka mitte.