Kaev. Veehääled Etioopiast


Igal aastal, kui kuivaperiood Lõuna-Etioopias haripunkti jõuab, kogunevad Borana karjused koos loomadega iidsete kaevude ümber.

Suured käsitsikaevatud kraatrid, mida tuntakse “laulvate kaevude” nime all pakuvad neile võimalust pikkade iga-aastaste põudade ajal ellu jääda. Siin moodustavad noored karjused iga päev pikki inimkette, et ulatuda sügavale kaevu põhja ja sealt vett kätte saada. Nende tööd saadab laul, mis tundub suuri karju pärast pikka kuival maal veedetud päeva aeglaselt lähemale kutsuvat.

Dokumentaalfilm jälgib Borana elu põuast kuni kauaoodatud vihma tulekuni.
Mitme tegelase koostöös tutvustab film meile ainulaadset veemajandamise süsteemi, mis laseb Borana karjastel seda väikest veehulka kõigi omandi ja õigusena kasutada.
Mitte kellelegi, ei karjastele ega vaenulikule hõimule ei tohi keelata ligipääsu veele. Samal ajal, kui kõikjal maailmas ei peeta joogiveele ligipääsu ikka veel inimõiguseks, väärib Borana erilist tähelepanu selle tavatu viisi eest, kuidas nad kõigile ühes maailma kõige kuivemas paigas veele ligipääsu garanteerivad.





Paolo Barberi and Ricardo Russo


Paolo Barberi (Ravenna, 1968), antropoloog ja filmitegija, õpetab Rooma Ülikoolis “La Sapienza” kultuuriantropoloogiat. Ta asutas 2004. aastal Esplorare la Metropoli uurijate ja filmitegijate liidu koos Riccardo Russoga, kes oli koos temaga dokumentaalfilmi “Kaev. Veehääled Etioopiast” juures kaasrežissöör.

Riccardo Russo (1974), on Itaalia sõltumatu filmitegija, kes tegeleb sotsiaalsete dokumentaalfilmide produktsiooniga.

Tal on doktorikraad inimgeograafias, spetsialiseerumisega audiovisuaalidele inimõiguste eest võitlemisel. Ta asutas 2004. aastal Esplorare la Metropoli uurijate ja filmitegijate liidu koos Paolo Barberiga, kellega kahasse tehti dokumentaalfilm “Kaev. Veehääled Etioopiast”. Viimastel aastatel on tal valminud mitu publikatsiooni ja dokumentaalfilmi, mis räägivad sotsio-keskkondlikest teemadest ja inimõigustest Euroopas, Lõuna-Ameerikas, Aafrikas ja Okeaanias.